---

Скачать книгу

---

kõik väiketalunikud ei astu sotsialismi eest võitlejate ridadesse”.68 Säärasel ettekujutusel – et väikemaaomanikud, keda hiljem hakati nimetama kulakuteks, on loomuldasa kontrrevolutsiooniline kapitalistlik jõud – olid aastate pärast rängad tagajärjed.

      Bolševike vastuoluline suhtumine rahvuslusse tingis ka nende kahtleva suhtumise Ukraina iseseisvuspüüdlusse. Nii Marx kui ka Lenin kujundasid oma rahvusluse käsitlust pidevalt ümber, nähes selles mõnikord revolutsioonilist jõudu, teinekord aga eemaldumist üleüldise sotsialismi tõelisest sihist. Marx mõistis, et 1848. aasta demokraatlikke revolutsioone olid õhutanud muu hulgas rahvustunded, kuid ta uskus, et säherdused „kodanlik-natsionalistlikud” tundmused on ajutine nähtus, kõigest üks vahepeatus teel kommunistliku internatsionalismini. Nõnda nagu pidid hääbuma riigid, pidi mingil moel tabama sama saatus ka rahvustundeid. „Proletariaadi ülemvõim kiirendab nende kadumist.”69

      Ka Lenin võttis sõna kultuuriautonoomia ning rahvusliku enesemääramise poolt, ent üksnes siis, kui see oli talle kasulik. Juba enne revolutsiooni taunis ta jidiši- ja ukrainakeelseid koole, sest need tekitavat töölisklassis soovimatuid eraldusjooni.70 Ehkki ta pooldas sõnades Vene impeeriumi mittevene rahvaste, s.t grusiinide, armeenlaste ja Kesk-Aasia rahvaste eraldumisõigust, ei uskunud ta ilmselt, et selline asi võiks kunagi päriselt juhtuda. Liiatigi ei tähenda eraldumisõiguse tunnistamine, et Lenin toetas tegelikku eraldumist. Ta kiitis ukraina rahvusluse heaks siis, kui see seisis 1917. aastal tsaari ja ajutise valitsuse vastu, aga mõistis selle hukka, kui see tema arvates ohustas Vene ja Ukraina proletariaadi ühtsust.71

      Niisugusele keerukale ideoloogilisele mosaiikpildile lisas oma mõtteid ka Stalin. Tema oli partei rahvusküsimuste ekspert ja esialgu kõvasti jäigem kui Lenin. Stalin oli 1913. aastal artiklis „Marksism ja rahvusküsimus” väitnud, et rahvuslus tähendab sotsialismiüritusest eemaldumist ja et seltsimehed „peavad töötama kindlameelselt ja väsimatult natsionalismiudu vastu, tulgu see kust suunast tahes”.72 1925. aastaks olid tema vaated arenenud sinnamaani, et ta pidas rahvuslust olemuslikult talupoeglikuks jõuks. Ta kinnitas, et rahvuslikud liikumised vajavad olemasoluks talurahvast: „Talurahvas on rahvusküsimuse alus, kvintessents. See selgitab tõsiasja, et talurahvas moodustab rahvusliku liikumise peamise väesalga ja pole olemas ühtki tugevat rahvuslikku liikumist ilma talurahvaväeta …”73

      See väide, mis peegeldab selgelt Stalini vaadet Ukraina sündmustele, osutus hiljem väga tähendusrikkaks. Sest kui pole olemas ühtki tugevat rahvuslikku liikumist ilma talurahvaväeta, siis keegi, kes tahaks hävitada rahvusliku liikumise, võiks niisama hästi tahta esmajoones hävitada talurahva.

      Lõppude lõpuks aga läks ideoloogia bolševikele vähem korda kui nende oma kogemus Ukrainas, iseäranis sealne kodusõda. Kõikidele kommunistidele oli kodusõda nii isiklikult kui ka poliitiliselt tõeline pöördepunkt. 1917. aasta algul olid vähesed neist oma elus midagi saavutanud. Nad olid nurgatagused ideoloogid ja iga mõõdupuu järgi täiesti edutud. Kui nad üldse raha teenisid, siis ainult põrandaalustele ajalehtedele kirjutades, nad istusid sageli vanglas, nende eraelu oli keeruline, neil polnud mingit valitsemis- ega juhtimiskogemust.

      Vene revolutsiooni tõttu sattusid nad ootamatult rahvusvaheliste sündmuste keskmesse. See andis neile ka esimest korda kuulsust ja võimu. See tõi nende ideoloogia nurga tagant välja ja aitas nende ideoloogiat kehtestada. Revolutsiooni edu kinnitas nii bolševike juhtidele kui paljudele teistele, et Marxil ja Leninil oli olnud õigus.

      Ent revolutsioon sundis neid ka oma võimu kiiresti kaitsma asuma, seades nad vastakuti mitte lihtsalt ideoloogiliste kontrrevolutsionääridega, vaid ehtsa ja verise kontrrevolutsiooniga, mis tuli viivitamatult purustada. Järgnenud kodusõda sundis neid looma oma sõjaväge, julgeolekuorganeid ja propagandamasinat. Ennekõike andis kodusõda bolševikele õppetunni rahvusluse, majanduspoliitika, toiduainete jagamise ja vägivalla kasutamise teemal, ja õpitu kasutasid nad hiljem ära. Bolševike kogemus Ukrainas erines ka märkimisväärselt nende kogemusest Venemaal, sealhulgas elasid nad üle suurejoonelise lüüasaamise, mis oleks nende vastsele riigile peagu lõpu teinud. Sel ajal idanesid paljud bolševike hoiakud Ukraina asjus, sealhulgas nende kasin usk talurahva lojaalsusse, kahtlus ukraina haritlaste suhtes ja ebasümpaatia Ukraina kommunistliku partei vastu.

      Ja muidugi vormis kodusõja kogemus, eriti tollal Ukrainas toimunu, Stalini enda vaateid. Vene revolutsiooni eelõhtul lähenes Stalin neljakümnendale eluaastale ega olnud elus suurt midagi saavutanud. Tal polnud „ei raha, pidevat elukohta ega muud ametit peale targutaja”, nagu üks hiljutine biograaf on kirjutanud.74 Gruusias sündinud ja vaimulikus seminaris hariduse saanud mehe maine põranda all põhines tema pangaröövli talendil. Ta oli mitu korda vangis olnud. 1917. aasta veebruarirevolutsiooni ajal oli ta põhjapolaarjoone taga asumisel. Kui Nikolai II oli kukutatud, tuli Stalin Petrogradi tagasi.

      1917. aasta oktoobris lükkasid bolševikud riigipöördega ajutise valitsuse kõrvale ja Stalin sai esimest korda tunda poliitilise võimu imelist maitset.75 Ta kuulus rahvusasjade rahvakomissari ehk ministrina esimesse bolševistlikku valitsusse. Selles ametis vastutas ta otseselt Vene impeeriumi mittevene rahvastega peetud läbirääkimiste eest ning mis eriti tähtis: ta pidi neid veenma – või sundima – sovetivõimule alluma. Ukrainaga asju ajades oli tal kaks selget ja kiiret ülesannet, mille kirjutas ette äärmuslik olukord. Esiteks oli vaja õõnestada rahvuslikku liikumist, bolševike vaieldamatult suurimat rivaali Ukrainas. Teiseks tuli saada enda kätte Ukraina vili. Ta asus nende küsimustega tegelema enam-vähem kohe pärast võimupööret.

      Juba 1917. aasta detsembris mõistis Stalin Pravdas hukka keskraada kolmanda universaali, millega oli välja kuulutatud Ukraina Rahvavabariik ja pandud paika Ukraina piirid. Kes toetavad iseseisvat Ukrainat, küsis ta retooriliselt, ja vastas:

      Ukraina suurmaaomanikud ning Aleksei Kaledin [valgekaardi kindral] ja tema „Doni sõjaväevalitsus” ehk kasakatest maaomanikud … kelle selja taga hiilib Vene kodanlus, kes on olnud kõikide ukraina rahva nõudmiste raevukas vaenlane, aga kes nüüd toetab keskraadat …

      Seevastu „kõik Ukraina töölised ja vaeseim talurahvakiht” seisvat tema sõnul keskraada vastu – mis polnud samuti ilmselt tõsi.76

      Stalin jätkas keskraada avalikku mahategemist hilisema nimetuse järgi „aktiivsete meetmete” abil, mis pidid Ukraina valitsuse kõikuma panema. Kohalikud bolševikud üritasid Donetskis, Krõvõi Rigis, Odessas, Krimmis ja Doni ümbruses luua niinimetatud sovetivabariike – Moskva toetatavaid pisiriike, mis ei olnud loomulikult vähimalgi määral iseseisvad.77 Bolševikud proovisid korraldada Kiievis riigipööret, ja kui see äpardus, moodustasid nad „alternatiivse parlamendi” – üleukrainalise kesktäitevkomitee – ja seejärel suuresti venekeelses Harkivis nõukogude ehk sovetivalitsuse. Hiljem nimetasid nad Harkivi Ukraina pealinnaks, ehkki 1918. aastal oskas ainult käputäis Harkivi bolševikke ukraina keelt.78

      Sedamööda, kuidas bolševikud Venemaal oma võimu kehtestasid, liikus Punaarmee lõuna poole. 9. veebruaril 1918, kui keskraada juhid olid Brest-Litovskis läbirääkimistel, langes Kiiev esimest korda bolševike kätte. See põgusaks jäänud esimene punaokupatsioon ei tähendanud üksnes kommunistlikku ideoloogiat, vaid ka ilmselgelt venemeelset poliitikat. Kindral Mihhail Muravjov kuulutas, et ta toob „kaugelt põhjast” tagasi Vene võimu, ja käskis arvatavad rahvuslased otsekohe hukata. Tema sõdurid lasksid maha igaühe, kes kõneles avalikult ukraina keeles, ja hävitasid kõik Ukraina võimu tunnused, sealhulgas ukrainakeelsed tänavasildid, mis olid ainult nädal varem pandud venekeelsete asemele.79 Ukraina pealinna pommitades võtsid bolševikud teadlikult sihikule Gruševskõi kodu, raamatukogu ja vanade ürikute kogud.Скачать книгу