---

Скачать книгу

---

kulakute ründamisega kujundas Šlihter kehviktalupoegade komiteede – komnezam’ide – abil uut liitlaste klassi (komnezam – komitet nezamožnõhh seljan, vn kombed). Nendel komiteedel oli hiljem oma osa Ukraina näljahädas, ent pärit olid nad just sellest revolutsioonijärgsest Šlihteri kampaania ajast. Tema korraldusel liikusid Punaarmee soldatid ja vene agitaatorid külast külla, värvates kõige edutumaid, kõige saamatumaid kaasajooksikutest talupoegi, pakkudes neile võimu ja privileege ning naabritelt konfiskeeritud maad. Vastutasuks pidid need hoolikalt värvatud kollaborandid leidma ja võtma ära naabrite „viljaülejäägi”. Säärane sunniviisiline ümberjaotamine ehk prodrazvjorstka kutsus esile tohutu ja pikaks ajaks püsima jäänud viha ja pahameele.123

      Nood kaks äsja kujundatud maaelanike rühma pidasid teineteist surmavaenlasteks. Kulakud mõistsid väga hästi, et kehvikute komiteed loodi nende hävitamiseks, kehvikute komiteed mõistsid sama hästi, et nende tulevik oleneb nende võimest kulakud hävitada. Selleks nõudsid nad oma naabritele ränki karistusi. Tšernigivi kubermangu Velõke Ustja kehvik Jossõp Nõžnõk oli kehvikute komiteega liitunud 1918. aasta jaanuaris pärast rindelt naasmist. Nagu ta hiljem meenutas, oli komitees viiskümmend liiget. Asunud jõukamate naabrite maad konfiskeerima, kohtasid nad endale üllatuseks raevukat vastupanu. Seepeale moodustas käputäis kehvikute komitee liikmeid relvastatud „revolutsioonikomitee”, mis Nõžnõki sõnul võttis otsekohe kasutusele karmid meetmed: kulakutel ja usurühmadel keelati revolutsioonikomitee loata koguneda, kulakutelt võeti ära relvad, küladesse paigutati valvesalgad ja kulakuid hakati salaja jälgima.124

      Sugugi mitte kõiki neid meetmeid ei käskinud kasutada kõrgemad võimuringkonnad. Kui Šlihter rääkis kehvikute komiteedele, et nende käekäik oleneb kulakute riisumisest, siis teadis ta, et õhutab vihast klassisõda. Ta kirjutas hiljem, et kehvikute komiteed pidid tooma revolutsiooni külaellu ja kindlustama „kulakute poliitilise ja majandusliku võimu hävitamise”.125 Üks teine bolševik kinnitas 1918. aastal ühel parteikoosolekul selge sõnaga: „Teie, seltsimehed talupojad, peate teadma, et siin Ukrainas on praegu palju, väga palju rikkaid kulakuid ja nad on hästi organiseeritud, ning kui me hakkame asutama maakohtades ühismajandeid … hakkavad need kulakud ägedasti vastu.”126

      1918. aasta märtsis, kodusõja raskeimal ajal, kõneles Trotski ühel koosolekul, et Punaarmeele tuleb vilja rekvireerida iga hinna eest. Vähe sellest, ta oli tagajärgede suhtes vägagi lootusrikas: „Kui sundvõtt tähendab kulakute ja vaesemate külaelanike kodusõda, siis elagu kodusõda!”127 Kümme aastat hiljem kasutas Stalin samasugust retoorikat. Ent juba 1919. aastal otsisid bolševikud innukalt võimalusi, kuidas süvendada lõhesid külaelanike seas ning kasutada viha ja pahameelt oma poliitika elluviimiseks.

      Šlihter ei olnud säärase lihtrahva revolutsiooni leiutaja – Lenin oli seda üritanud juba 1918. aastal Venemaal, kus see oli läbi kukkunud. Venemaal ei olnud kehvikute komiteed üksnes ebapopulaarsed – vene talupojad nägid endi seas klassierinevusi veelgi vähem kui ukrainlased ja pidasid naabreid samasugusteks külainimesteks, nagu nad ise olid –, vaid ka korrumpeerunud. Komiteed kasutasid konfiskeeritud vilja omaenda tarbeks ja paljudes Venemaa kubermangudes mandusid need „korruptsiooni ja moonutuste võrgustikuks”.128 Šlihter teadis sellise poliitika riske Ukrainas, kus talurahvas suhtus bolševikesse vaenulikumalt. Sellest hoolimata avaldas Šlihter – kasutades loosungit „Leiba võitlejatele – revolutsiooni nimel!” – kehvikute komiteedele jõulist survet, et need varuksid vilja mis tahes hinnaga.

      Komiteed polnud tema ainus plaan: ta pakkus vahendustasu ka mitmesugustele salkadele ja relvastatud rühmitistele. Ametlikel andmeil saabus 1919. aasta algupoolel Venemaalt Ukrainasse 87 viljavarumisüksust, kuhu kuulus kokku 2500 inimest. See arv võib olla suurem, kui arvestada soldatitele lisaks ka mitteametlikud manulised.129

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Ukraina nimesid ja sõnu on tõlkes transkribeeritud Emakeele Seltsis heaks kiidetud ukraina-eesti tähetabeli järgi (erandiks on sünnipäraste ja naturaliseerunud välisukrainlaste nimed). Tõlkija

      2

      V. V. Kondrašin et al., toim, Golod v SSSR: 1929–1934, Rossija XX vek, 1. kd (Moskva: Meždunarodnõi fond „Demokratija”, 2011), 163–165, tsiteerib V. S. Lozõtskõid: Golodomor 1932–1933 rokiv: zlotšõn vladõ – tragedija narodu: dokumentõ i materialõ (Kiiev: Geneza, 2008), 37–40.

      3

      TsDAHOU 1/20/5254 (1932), 1–16, teoses R. Põrihh, toim, Golodomor 1932–1933 rokiv v Ukraini: Dokumentõ i materialõ (Kiiev: Kievo-Mogõljanska Akademija, 2007), 130.

      4

      Samas, 134.

      5

      Sõna haladamor kasutasid ukraina pagulased 1930. aastatel Tšehhoslovakkias avaldatud kirjutistes. Sõna golodomor kasutas Ukrainas esimesena avalikult Oleksi Mussijenko kirjanike liidus peetud kõnes, mida tsiteeriti 18. veebruaril 1988 ajakirjas Literaturna Ukraina.

      6

      Gennadi Borjak, „Sources and Resources on the Famine in Ukraine’s Archival System”, Harvard Ukrainian Studies 27 (2004–2005), 117–147.

      7

      Andrea Graziosi, „The Soviet 1931–1933 Famines and the Ukrainian Holodomor: Is a New Interpretation Possible, and What Would Its Consequences Be?”, Harvard Ukrainian Studies 27, nr 1/4 (2004), 100.

      8

      Tetjana Borjak on võtnud nende tähtsuse kokku oma raamatus 1933: „I tšogo võ štše žõvi?” (Kiiev: Clio, 2016).

      9

      Borjak, „Sources and Resources”, 117–147.

      10

      Tõlkinud Ain Kaalep („Kobsaar”, Eesti Riiklik Kirjastus, 1961)

      11

      Tarass Ševtšenko, „Zapovit” („Testament”), teoses Selected Poetry, tõlkinud John Weir (Kiiev: Ukraine, 1977), 198, kättesaadav veebiaadressil http://www.infoukes.com/shevchenkomuseum/poetry.htm, accessed 2017.

      12

      Nikolai Gogol, Arabesques, tõlkinud Alexander Tulloch (Ann Arbor, MI:

---

Скачать книгу