Paberraamatu ilmumisandmed, mille järgi on valmistatud e-raamat

      Toimetaja: Amar Annus

       Konsultandid: Tarmo Kulmar ja Kalle Kasemaa

      Selle raamatu väljaandmist on toetanud:

       Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital, Haridusministeerium eesti keele ja rahvuskultuuri programmi raames

       © Ilmamaa 2000 Vanemuise 19, 51014 Tartu ISBN 9985–878–52–3 Trükitud OÜ Greif trükikojas Kastani 38, 50104 Tartu

      § 1. Põhimõisteist ja nende defineerimisest

      1. Asjade defineerimisel, nende olu ütlemisel on inimene tavaliselt üsna armetu, sest ta ei lahuta olulist kõrvalisest habituaalselt. Ja mõistete defineerimisel on hädas needki, kel on kombeks mõelda. Viimati on ikkagi võimalik saavutada vaid relatiivset täpsust. On oluline, et mõisted oleksid defineeritud sõnadega, millede tähenduses pole suuremat kõikuvust, sest leidub vaid pisut sõnu, millede piirid on vaieldamatult kindlad. Iga tõlkija teab, et teise keele taolise sisuga sõna ei kattu täpselt tema oma vastavaga, kuid filosoofid kipuvad seda sageli unustama ning teoloogid. Sellele parandatamatule pahele lisaneb, et iga defineerija jonnakalt peab õigeks oma definitsiooni ja vahel ebateadlikult eeldab, et teised on mõelnud sama kasutades küll vähemsobivaid sõnu. Sageli kujuneb nii olukord, et üks teadlane heidab teisele ette mõistmatust või definitsiooni puudumist teoses, kuigi tõepoolest nende erinevus juba avaldus eeldustes, sõnades, mida teine kasutas jutu alguses.

      Paljugi tülitsemisi usu ümber olnuks olematud, kui vaidlejad vaevunuks sõnastama võimalikult täpselt seda, mida nad mõtlesid üteldes “usk”. Enamasti arvati lohakalt ja laisalt, et mõiste on küllalt selge kõigile. Kui tuli defineerida, siis eelistati ähmaseid sõnu asja enda kohta ning mahutati definitsiooni sisse teadlikult või teadmatult need ebamäärased teooriad, mis määrasid inimese üldise hoiaku. Võimalikult ebamääraseid sõnu kasutati, sest usk ja usund tundusid inimesile ähmaste asjadena. Aga vanemaid arvamusi ei tee meile natukene koomiliseks ainult see, vaid ka inimeste suurem kinniolemine endas ja oma ajas ning selliste sõnade kasutamine, mis meile on muutunud imelikeks. Sõnad ju sõltuvad moest, neid võib panna tähendama midagi, mida nad ei tähendanud varemalt, kuigi endine tähendus kunagi ei kao täiesti. Sõnade sisu sõltub mentaliteedi muutustest teatavat keelt kõnelevate inimeste hulgas. Sisu muutumine toimub neile tähelepandamatult, punkti, millest pääle sõna sisu on ahenenud või avardunud või on sattunud hoopis mujale, ei saa tavaliselt määrata ajaliselt. Seepärast on iga sõnaliselt väljendatud mõiste organism, milles on rudimente, atavisme, kontaminatsioone ning vääranaloogiaid. Nad on samuti homo faber teosed nagu kujud, maalid, luuletused, müüdid, teaduslikud teooriad. Küllap on aga nende kallal võimalik nokitseda enam, igal kõnelejal on teadlikult või teadmatult kombeks neid muuta mistahes põhjusel. Nad on elusamad muist inimese tooteist ja seepärast kasutajal tavaliselt pole selget aimu oma enese või oma keelkonna sõnade sisust. Harilikult mitte rohkem kui sellest mesilasest, kes kogub talle mett või kärbsest, kes teda tülitab. On küllalt inimesi, kes teavad, et kärbsel on neli jalga või koguni kolm, milledest üks olla toetamiseks. Kui keegi siis väidab, et neid on kuus, nad ei usu või seletavad, et kaks jalga olevat ju moondunud käppadeks! Sama vähe on inimesele selge, mida ta mõtleb üteldes “mõnu” või “usk” või “vägi”, talle piisab sellest, et need sõnad satuvad umbkaudu õigele kohale, kus nad ei paista lausa sobimatud. Inimeste vaidlemised maailmast on poolpimedate ja poolkurtide omad. Nende raamatud on seda vähem, kuid siin jällegi kiusab võimetus leida täpseid sõnu mõeldu väljendamiseks.

      2. Meile kui kristlasile on oluline mõiste “usk” väljendus kristlusele algses kreekakeelses ning vastava sõna ulatus ja sisu ning ürgsemad definitsioonid, mis on ju tuttavad igale kristlasele. Heebr. 11,1 väidab, et usk (pistis) olevat elpizomenōn hypostasis, pragmatōn elenchos ou blepomenōn, mis on tõlgitud meie keelde “kindel lootus nende asjade peale, mida oodatakse, ja nende asjade tõestus, mida ei nähta”. See on esmalt kujukas näide sellest, et defineerimisel ei tohi kasutada ebamääraseid sõnu, sest hypostasis ja elenchos on sõnad, millede sisu on väga kõikuv ja sellele kohale seepärast on väga palju tõlgitsemisi ning seletusi, millede varal tuleks enne teha kindlaks, mis defineerija mõtles ja siis alles hakata arutama, kas ta defineeris õigesti. Sõnastike järgi on hypostasis “allaasetamine, allaasetatu, alus, settinud osa vedelikust, paks; substants, mateeria, aine; kava, siht; olu, tõelus, eksistents; julgus” ja elenchos “tõestus, tõestusvahend, vastuväidetega veenmine; katsetamine, uurimine, otsustus”. Sellest võiks siis järeldada, et autori arvates usk tõestab ja veenab meid nähtamatute asjade olemasolus ja on loodetavate asjade põhi. Aga ka siis, kui see tõlgendus oleks enamvähem õige (ta ei saa olla, sest hypostasis’e puhul väitja mõtles kindlasti rohkem, kui sisaldab meie üks sõna), mis on pistis, pole siiski selge. Ebamääraselt võiks küll öelda, et ta on veendumus kristliku kuulutuse reaalsusele vastavuses, veendumus meile veel mitte tajutavate asjade kohta käiva väidetekompleksi tõesuses. See definitsioon ja veel enam ta ladina tõlge “est autem fides sperandarum substantia (LUTHER: “gewisse Zuversicht”, Rev. Vers. “substance”) rerum, argumentum (LUTHER: “Nichtzweifeln”, Rev. Vers. “evidence”) non apparentium on põhjalikult mõjustanud kõiki kristlaste poolt antud definitsioone, muutes usu veendumuseks mõistusega taibatavate väidete tõesuses. Kreeka sõna pistis on seda aga ainult osati, sest ta võib tähendada veel “truudus, usaldus, tagatis, pant, antud sõna; krediit; veendumus, kujutlus (vastand: teadmine); tõestamine, tõestusvahend; lubadus”, millest võiks oletada