Üldine usundilugu. Uku Masing
Читать онлайн книгу.
mitte seoses intellektile taibatavate andmetega, mida võinuks aga pistis tähendada tol ajal? Nõnda erueeritud mõiste varal võiksime siis suunduda ajalukku ja otsida aega ning kohta, mil usklik inimene toda sõna kasutas esmakordselt ühes või teises tähenduses. On ilmne, et Heebr. 11,1 tähenduses me ei jõuaks kuigi kaugele, sest siin on ju eeldatud, et inimene on veendunud ühes väidetekompleksis, kuigi teisigi on olemas, mida ta “ei usu”. Ka vanemad tähendused ei vii väga palju kaugemale. See aga tähendab, et koorides välja sõna kogu sisu (mis võõraste keelte puhul iial ei saa olla lõplikult küllaldane), me saavutame temale vastava mõiste ikkagi ainult teataval kindlal muutumisperioodil, millest pääle sõna on sundinud (piltlikult öeldes) kasvatama üksnes mõningaid vesivõsusid talle vastavat mõistet. Võime näiteks järeldada, et kreeklaste jumalused olid inimesekujulised ning pistis oli veendumus nende antud oraaklite või lubaduste täideminekusse, kuid me ei saa selle sõna varal enam kirjeldada kreeklase hoiakut uskumisel, s.t., veendumusele eelnevat faasi sõnaseletus ei anna enam. Samuti on muudegi keeltega: sõnale “usk” vastava sõna analüüs viib meid ainult teatavasse kaugusse, mitte aga iial sinna, mil inimene, öeldes “usun”, eraldas selle vaimse toimingu teistest, mis samavähe tarvitsesid olla vastandid sellele hoiakule kui muude asjade ning nähete nimed omavahel.
Umbes samasisuline on ka ladina fides (pr. foi, ingl. faith) “usaldus (ehk usk) millegi või kellegi tõele vastavusele, õigeolemisele, häätahtlikkusele, millest tekib veene; inimese juures ta on ausus, truudus, usaldatavus, hää tahe, avaldugu see siis teos, lubaduses, väites, kirjelduses või tunnistuses kohtu ees; antud sõna, lubadus, tõotus, kinnitus, kohustus, garantii ja nende teostamine; krediidiks antu, lootuse pääle antu; julgeolek, isikukindlus; osutatud abi ja hool”. Ka siin on koos objektiivne ning subjektiivne, ometi ladina mõiste sisu kuidagi erineb kreeka omast. Meile on raske öelda, kuidas, sest ka ladina sõna tähendab inimese teatavat olekut ning hoiakut, millele võib tugeda ning olla julge, sellele vastavat reageerimist inimese poolt ning teiste reaktsiooni tema suhtes, aga näib, et selmääral pole tegemist veendumusega teatavas väidetekompleksis kui kreeka keeles. Alles romaani keelis mõiste ulatus kitsenes Heebr. 11,1 definitsiooni mõjul ja dogmaatikud pidid hakkama eraldama fides, quae creditur ning fides, qua creditur.[1] Tüvele vastav verb on ladina keeles arhailine ja ta asemel kasutatakse credere, mis võib samahästi tähendada “uskuma tõeks peatavaid väiteid” kui “kellelegi usaldama krediidiks”.
Ladina keeles on veel teine sõna religio, mille piirid ei kattu täiesti eelmisega, kuid mitteladinlasel on võimatu öelda selgelt, milles just seisneb nende mõistete erinevus, nende sisu ja ulatus, sest see on raske juba ise omagi keeles. Nende kahe mõiste eeskujul on Euroopa kultuurkeeledki püüdnud kasutada kaht mõistet, kuid samuti ebamääraselt, kord lastes neid kattuda rohkem, kord vähem ning suunates kokku või teisale. Sõna on vahel tahetud tuletada verbist religare, “siduma”, millest religio oleks ühenduse seos jumaluse ning inimese vahel, kuid tõenäosem alus on religere (vastand negligere), “tähelepanelik olema, hoolima”. Religio on siis küll “usk, usund (ja nende objektid: pühamu, kuju, pilt jne.)”, kuid tähendab ka “usklik tunne ja mõtteviis ning hoiak, mis avaldub kartuses ning harduses ja täpses hoolikuses riituste ning kommete suhtes, peetagu seda liigseks ja naeruväärseks või mitte”, sellest sõltuvalt ta on tolle hoiaku tingitud “kohustus, süümesund, vanne, pühadus” ja ka vastupidi “needus, patt, usueeskirjade vastu eksimine”. Seepärast on ehk õige öelda, et religio tähendas “tähelepanelikkus tabu suhtes sõnas, teos ja tundes; tähelepanematusest tekkinud pahed” ja koguni üldiselt “tabu”. Et juriidilise kallakuga inimestele olid olulised just sellised eeskirjad, siis pole imelik, et just see sõna omandas aja kestel ikka kitsenedes tähenduse, mis on üsna taoline meie kunstlikule sõnale “usund”, mis tähendab ükskõik millise usu avaldustekompleksi mõtteis, sõnades ja tegudes. Ta moodustamisel oli vist sihiks saada vastet saksa “Religion’ile”, kui sellest eraldada “Glaube”, kuid ta on saanud ometi kitsama ning selgema sisu. Sest homo religiosus, “religiöser (võiks öelda ka: gläubiger) Mensch” ei ole meie keeli “usundlik inimene”. Meie mõiste kitsam ja filosoofiliselt ning loogiliselt selgemalt piiriteldav sisu võimaldab just meile näha, kui sagedasti Euroopa teadlased on soperdanud uuritava nähte kallal ainult seepärast, et neile pole olnud selgeid piire sõnadele. Otse nagu väidaksime, et on olemas, ütleme sõna “olde”, millest me ju kõik ebamääraselt teame, mis ta on, sest teda võib öelda ka teiste sõnadega, mis küll pole täpselt kattuvad, ja siis hakkaksime otsima, kunas ja kus “olde” esmalt esines, milline ta oli siis ja, kuidas ta on saanud praeguseks ning seejuures ometi kogu aeg jälgiksime nende ebatäpsete sünonüümide ajalugu! Nagu eelpool öeldud, indogermaani keele struktuur ei lubagi neile teha selget vahet sama asja subjektiivse ning objektiivse külje vahel, meie vähemalt püüame seda, kuigi ei suuda alati. Mitte ainult saksa teadlased pole siin teinud meie meelest palju pattu (neid osalt vabandab, et saksa “Glaube” on muutunud puhtintellektuaalseks vastandiks “Wissen’ile”), vaid paljud teisedki, nagu ilmneb allpool tsiteeritud “usu” definitsioonest, mis tahavad olla täpsed. Siinkohal ainult kaks väga ebamäärast näidet.
REINACH (Orpheus, 1930: 1) ütleb, et usk (religion) on esmaseltpäämiselt (primarily) tundeavaldus (sentiment) ja selle tundeavalduse väljendus erilist loomu aktide varal, mis on riitused, mahutades nii kokku subjektiivse hoiaku ning selle objektiivselt uuritavad avaldused. Kuid pisut hiljem ta defineerib, et usk (religion) on nende sisetunde kõhkluste (scruples, mõteldes igasuguseid tabusid) summa, mis takistavad meie võimete vaba tarvitamist (või harjutamist: exercise). Siin ta tõeliselt arvestab ainult objektiivse küljega! Selle vahe mittearvestamine on võimaldanud pikad vaidlused ning paksude raamatute kirjutamise, mis on ainult suurendanud olemasolevat segadust.
3. Meie “usk” ja “uskuma” sisaldavad vanemas keeles ka “usaldus” ning “usaldama” ja pääle selle veel mitu osalt käibelt kadunud tähendusevarjundit, mis näitavad, et Heebr. 11,1 alusel tekkinud ning “teadmisega” vastandatud tähenduslik sisu “tõekspidamine, veene” ei ole sõna kogu sisu. Ta pigemini kunagi tähendas “inimese sisemine olemus, meelsus, vägevus, mõjuvõim”, sellest siis “harjumus, tavaline hoiak, kava, plaan, veene”, nagu kõnekäändudest ilmneb. Kui öeldakse “minu usk ei aita (ei ulata) enam” või “minu usk on otsas”, siis see tähendab: minu võimed teatava olukorra muutmiseks on liiga väikesed mõne asja või inimese puhul. Taoline tähendus on ka väljendusil “katsusin oma usku (tema kallal)”, kas mina suudan avaldada mingit mõju (mõnede meelest see küll tähendab, kas mu arvamine temast on õige), “katsusin temaga kõik usud läbi (või: ära)”, millest esmalt paistab, nagu võiks neid inimesel olla mitu, kuid on ilmselt mõeldud muutmisvõime, veenmisvõime mitut sõnastatud kuju. Öeldavat ka “katsusin (või: kaesin) tema usku”, tema olemust, tema hoiakut. Samas tähenduses esinevad “oma usku pidama”, “ta peab seda usku”, kus “usk” tähendab harjumuseks saanud kava, ettevõtmist, mis ühel inimesel võib tunduvalt erineda teise omast; samuti “ei ta anna oma usust järele”, vaid peab kinni oma tavadest, ei loobu millestki, mis ta teeb või mõtleb. Kõik nad näitavad, et teatav veendumus faktides või arvamustes on ainult üks osa “usku”, ta on põhiline osa inimest ning inimese enda mina hoiak tolle alusliku suhtes. Ainult kahest WIEDEMANNis esinevast kõnekäänust, mida ma pole kuulnud kunagi, ma ei tea öelda, mis sõna tähendab sääl, need on “oma usku kinni pidama”, olema abieluliselt ustav, kus “usk” võiks olla “tõotus, ustavus, põhiline kindlus üksikasja suhtes”; samuti “ei ta uskund temale seda head mitte” (tõlkes “er gönnte ihm dieses Gute nicht”), mis minu meelest hoopis tähendaks, “ei uskunud temast (tema kohta) seda hääd”, kuid võib olla mõeldud teisitigi.
Kokkuvõtlikult saab öelda, et meie “usk” on inimese olemuse, tema meelsuse tavaline kindlus ning mõjuvõimsus ja sellest sõltuv hoiak inimeses endas, mis mujale avaldub kolmel küljel:
1. tavaline