Üldine usundilugu. Uku Masing
Читать онлайн книгу.
on ka suhe temasse isiklik: palvetamine, austamine, hardus — kõik seisundid, mis maagias täielikult puuduvad. Teine erinevus on, et maagiaga võivad tegeleda üksikud maagid, kultuses on aga nõutav organiseeritud preesterkond... Selgelt eraldub jumalateteenimine lihtsast deemoniteusust teda hingestava meelsuse läbi, läbi suhte inimese ja tema jumala vahel. See on nimelt üldiselt sõbralik... ja alles seal, kus kultus takerdub puhtalt tehnilisse, nagu kõrgelt arenenud preesterlikes ohvrireligioonides, võib vaadelda tagasilangemist maagiasse. Nii juhtus see nt. veedalikus kultuses, kus just ohverdamise tehnikate kõrge aste jättis niiöelda jumalad braahmanite meelevalda ja pidi jumaliku tahte allutama tugevamale vägivaldsele preesterkonnale... Sellegipoolest on ikkagi raske tõmmata selget piiri kultuse ja maagia vahele. Sest maagia elab üldiselt kultusevormides edasi, osaliselt vanade vormide jäänukina, mis kutsutakse ellu nooremate institutsioonide poolt, kohati paljude kultuslike tegevuste alusena, mis jäävad oma olemuselt ikka veel maagiliseks. Siiski tõlgendatakse sellesarnaseid vorme ja käsitusi, kui nad kuuluvad jumalateteenimise valdkonda, teisiti ja neid ei vaadelda enam maagilistena.”
Kuigi ta siis kuskil ei tõsta seda esile eriti, on LEHMANNi eelduseks ometi, et maagia on vanem usundist ja nii ebamääraselt kõnelevad paljud teisedki, kelle arvamisi mu meelest ainult osalt on võimalik pooldada.
On täiesti kujuteldav, et usuline ja nõiduseline hoiak on sama “ürgtunde” tulemused, kas suktsessiivselt või kontemporaanselt, sest nii võib juhtuda praegusegi inimesega. Kuid anastamine ühelpool, koordineerumine (mitte alistumine, sest vähemalt hiinlase hoiakut tao püüdmisel ei saa kuidagi nimetada selleks) teisel pole minu meelest vähemalt ainsad võimalikud “ürgtunde” tahud, ainsad paarid ning vaatlemisevõimalused ja reaktsioonid. Dualism, ükskõik, kus me teda näeksimegi, tundub meile loomulik ainult seepärast, et maastmadalast on meil tegu juhuslikult paariti esinevate nähetega, mis ainult vahel võimaldavad konstruida keskmisegi. Teadlased, kes arvavad, et alistamine või alistumine on ainsad suhtumisvõimalused, eksivad kindlasti ja ei selgita mitte “ürgse”, vaid eneste mentaliteedi struktuuri. Ma ei hakka siin loendama teisi tahke, sest seni kui inimkond vaatleb kõike ainult positiivse või negatiivse võimu telge pidi ning ei näe isegi X ja Z telje olemasolu, ei leidu sõnu, rääkimata täpseist, et öelda midagi nende kohta. Teisisõnu, arvan, et inimese “ürgkogemus” sisaldab rohkem, kui ta üheleainsale suunale pendlina kõikuma needitud mõistus talle praegu lubabki taibata.[18]
6. Olen eelnevas (ja edasiseski) katsunud käia loogilise positivismi (G. E. MOORE, L. STEBBING) teed, pidades esmalt tähtsaks teha kindlaks võimalikult selgelt ja täpselt, mida mõeldakse teatava mõistega või väitega, mida peetakse tõeks (ka meie eneste poolt). Teatavasti on eriti “normaalse, terve mõistuse” väited just selt küljelt üpris ebamäärased, ebanormaalsed ning ebaterved. Selle toimingu vajadus näitab, et oleme ükskord ometi jõudnud nii kaugele kui hindud enne relativistliku budismi teket, hiinlased “keeleuurijate” (ming chia) koolkonnas ja sofistideaegsed kreeklased. Kas aga filosoofia ning kõik filosoofilist laadi teadused tahestahtmatult ei saagi kaugemale sellest pretsieerimisest, pole mulle nii kindel kui mainituile, mõtlen ikkagi, et teinud selle töö, näeme, kust on võimalik minna edasi, kust mitte.
Heidame seepärast mitte kuigi sügavale tungiva pilgu usundi ja nõiduse evoluutidele (nii on edasises nimetatud kõiki nähteid, mis meie meelest koonusena, tõepoolest ehk kerana tekivad teatava ürgnähte paisumisel, kusjuures viimast sõna just on kasutatud seepärast, et meie mõistus elab veel amööblikult, kuigi me muidu mitte). Et maagia eeldab mingit mehhaanilise kausaliteedi (“post hoc ergo propter hoc”) tunnistamist inimese poolt, siis on juba ammugi väidetud, et temast on arenenud teadused ja maagiat on nimetatud primitiivseks teaduseks (TYLOR, Primitive Culture I 3, 112 jj.; FRAZER GB I 2; 62–75. III 2, 458 j.; LEHMANN, LR:31; SCHMIDT UG I, 573 jm.). Kuid isegi seda need inimesed ei täpsusta, milliseid teadusharusid nad mõtlevad, võimaldades nõnda vaidlustel religiooni ning teaduse suhte üle muutuda nii ebamääraseks, et igal vähegi arukamal inimesel on võimalik hankida kuulsust tillukese raasukese kainemalt mõtlemise varal. SCHMIDT ütleb ju:
“Aja jooksul end mitmel viisil “teaduseks” arendades [subj. maagia] — vrdl. astroloogia (ja astronoomia), alkeemia (ja keemia) jne. —, omandas ta samuti suurema “asjalikkuse” eelise, samal ajal kui vana isikuline käsitlus, usk kõrgemasse olendisse, diskrediteerus aina enam ja enam kui “antropomorfism”.”
Ja veel segasemalt LEHMANN: “See, mis meil tähendab loodusetundmist ja loodusjõudude tehnilist valitsemist, on metslaste jaoks nõidus ja maagia.” Lausega, mille sisust ja veel rohkem, mõttest, analüüsimisel ei jää midagi mõistetavat. Kuigi mõttelaadilt hulga lähedamal tõele, tippsaavutis segaduses on aga REINACHi (Orpheus :23j.) arutelu juba seepärast, et ta ei püüa piiritella religiooni ja maagiat vastastikku ning religioonis näeb tabude kogu:
“Ma olen pannud ette määratleda maagiat kui animismi strateegiat,… valeteadust, mis on kõigi tõeliste teaduste emaks… Kui kord on muutunud maagia elukutseks, sotsiaalse terviku [body] paratamatuks institutsiooniks, pidi maag häda sunnil tootma mõningaid meeldivaid tulemusi, mis olid ette kavatsetud esile kutsuma tunnustust ja respekti; nõnda muutus šarlatan arstiks, astroloogiks, metallurgiks ja nagu keskaja astroloog ja alkeemik, kasvatas ta inimkonna kasulike leiutiste kapitali, mis viimati tegi tema enese kasutuks. Ma võiksin näidata, et kõik primitiivse inimkonna suured leidused, kaasaarvatud tuli, olid tehtud religiooni soosingul ja maagia väsimatu hoolitsuse kaasabil. On tõsi, et maagia ei tootnud igal pool samu tulemusi… Nõnda — ja see tundub mulle meie uuringu peamine tulemus — me leiame, et religiooni algupära liitub inimkonna mõtte ja intellektuaalse tegevuse algupäraga; selle allakäik ja selle piiratus on progressi ajalugu, mille tema üksi on teinud võimalikuks… Aja jooksul on religioon sünnitanud inimkonna teadmiste teatud harusid, täppisteadusi, moraali ja seaduse, millised loomulikult arenesid selle kulul. Isegi meie ajal kalduvad tabud kodifitseeruma arukaiks seadusiks. Animism loob põhja füüsikale, keemiale ja astronoomiale ja teaduse piirides otsib varjupaika spiritualismist. Lõpuks kaotab maagia, mis mängib nii suurt osa teatavais riitustes, oma iseloomulikud tunnused ja need riitused kalduvad muutuma sümboleiks nagu armulaud kristluse reformeeritud kirikutes.”
Ma ei hakka esitama selle arutelu sisemisi vigu ja inkonsistentse, edasisist põhilisist väiteist nad nagunii saavad ilmseks. Minu meelest nimelt on nõidusest tekkinud kõik teadused, millede sihiks on suurendada inimese võimu looduse üle ning “parandada elujärge” looduslike orjade arvu suurendamisega või nende paremini ekspluateerimisega, loomulikult, teatavate tehnikate varal. Usundi evoluutideks on aga kõik teadused, millede sihiks on mõista universumi terveni või osade kaupa, et siis koordineeruda ja saavutada püsiv harmoonia, seejuures on aga ükskõik, kas nad sooritavad seda toimingut selgete sõnadega või vaikivad pidades koordineerumist endastmõistetavaks. Nende väidete pärast võib heita ette, et ma usundit võtan puhtintellektualistliku nähtena ega arvesta ta seost tunde-tahtega (selle küsimuse kohta § 2), teen temast maailmaseletava teaduse, mis tigedate inimeste arvates ammu on antikveerunud. Ma ei tunnista õigeks kummatki neist etteheiteist; igas maailmaseletuses on üheks oluliseks osaks tunde-tahte, instinktide, tungide (kuidastahes nimetada) põhjustused ning hinded. Usk muidugi ei saa iganeda, usund loomulikult võib antikveeruda nagu iga muu inimlik reaktsioon, kuid ta ei ole sunnitud lonkama umbes sada aastat tagapool praegust “nimetu” mõistmise tasapinda, iganenus ei ole ta konstitueeriv tegur.
Mainitud kahe hoiaku, anastamise ja kohandumise vahel on jäänud kogu inimkonna ajaloo kestel püsima vastuolu ning pinevus ja küllap see püsib praeguse inimese lõppemiseni. Kuid ometi on need kaks igavesti seotud üksikisikus ning ajaloos. Kohanemine eeldab ju selle mõistmist, millele kohanetakse, kuid mõistmist võib