Kui kõik on harmoonilises kooskõlas, võib armee vastu seista loomulikele rünnakutele, ja ka neile, mis paistavad olema üleloomulikud. Sun Tzu, „Sõjakunst” Steven Brust Dragon Copyright © Steven K. Z. Brust, 1998 Kaanepilt © Meelis Krošetskin, 2019 Tõlkinud © Eva Luts, 2019 Toimetanud Leiger Luts Kirjastus Fantaasia & kirjastus Täheveski ISBN 978-9949-661-25-1 ISBN 978-9949-661-26-8 (epub)

       See raamat on pühendatud mu kallile sõbrale Geri Sullivanile, kes originaalile vinge kaanepildi tegi.

       Tänuavaldused

       Tänan teid, kes te töö valmimisel suureks abiks olite: Corwin Brust, Gail Catherine, Paul Knappenberger, Beki Oshiro ja Gypsy.

       Tänan ka Emma Bulli, Raphael Carterit, Pamela Deani ja Will Shetterly’d heade soovituste ja üldiste kavandite eest; Fred A. Levy Haskelli viimase minuti korrektuuri eest; Lizi, Bekit, Cyndit ja Teslat šokolaadi, esimeste reaktsioonide ja Kraami eest; ja Patrickit ning Teresat paljude asjade eest, aga eriti Stateni saare praami eest.

       On viimane aeg tunnustada ja tänada Steve Bondi, Reen Brusti, John Robeyd; ja John Stanleyd: Sa Tead, Kes Sa Oled.

       Ikka ja alati tänan Adrian Morganit, kelle sõrmejäljed on kõigi minu Dragaera kohta kirjutatud raamatute igal leheküljel. Ja eriline tänu Stephen Jonesile Wembleyst, Inglismaalt, kes kõigepealt pakkus välja selle raamatu ideed.

      1. Mälestused on tõprad

      No saatana silmamuna, seal ma jälle olin...

      Meid oli nii paljudel viisidel ja nii palju kordi rünnatud, et meie read olid täiesti segamini, ja vaenlane muudkui kindlustas oma positsioone. Ma olin kurnatud ja hirmunud, just nagu ka mu ülejäänud relvavennad, kõrvadest mööda sumisevatest mõõkadest ja erinevatest loitsudest, mis läksid vuhinal üle pea, või ehk täpselt vastupidi, mõõgad vuhisesid ja loitsud sumisesid; ja seal olid surnud inimesed, kes oigasid ja väänlesid maas, ja haavatud inimesed lebasid vaikselt, ja see oli kindlasti täpselt vastupidi, kuid ma annan selle teile edasi nii, nagu ma seda mäletan, kuigi ma tean, et mu mälu mängib vahel mulle trikke.

      Kõigepealt vabandage, et alustasin keskelt, kuid seekord kõik algabki enam-vähem sealt.

      Siin ma olin, täiemõõdulises lahingus; see tähendab, kohas, kus ükski endast lugupidav palgamõrvar olema ei peaks. Veel hullem, täiemõõdulises lahingus, terava tundega, et olen kaotajate poolel, vähemalt selles rindelõigus. Seisin Doriani mäel, Müür umbes kahesaja jardi kaugusel minu taga, ja Hauakamber (mis pole hauakamber, ega ole kunagi olnud, ja seda ei peaks nii nimetama) minust umbes veerand miili vasakul. Tahtsin minema teleporteeruda, või vähemalt joosta, kuid ma ei suutnud, sest, noh, ma lihtsalt ei suutnud. Mul oli mõõk, ja mul oli küllalt relvi kaasas, et jätkuks poolele Cropperi kompaniile (minu üksus, hurraa-hurraa). Meie ees oli Vaenlane, kes lähenes iga sammuga, ja paistis, nagu nad kavatseksid seekord meist üle marssida. Neid oli nii palju ja ma suutsin mõelda vaid: „Kui nad seda neetud mäge nii väga tahavad, las nad siis saavad selle,” kuid ma teadsin, et eksin, ja kindlasti oleks mu relvavennad vaidlema hakanud; me olime kõvasti vaeva näinud, et seda mäge neilt endale võtta. (Ja see oli meil ebaõnnestunud. Miks see siis nüüd meie käes oli? Ma ei tea; nad ei selgita jalameestele selliseid asju.)

      Siis, nagu asi poleks juba küllalt halb, kuulsin sõjatrummi põristamas signaali „Aeg elada”, mis tähendas, et pidime rünnakurivisse võtma. Arvan, et kapten oli otsustanud, et me pole kaitsmiseks küllalt tugevad, või ta tahtis kuulsusesäras lahingusse ratsutada. Ma ei tea: mulle paistis, et kui sa juba asud kõrgendikul, milleks seda rünnates maha jätta? Tahtsin hüüda teda idioodiks, kuid ma teadsin, et ta pole seda.

      Lõdvendasin haaret mõõga käepidemel ja hingasin kohustuslikult kolm korda sügavalt sisse, kui ta meie ees positsioonile asus. Leidsin end otse Dunni kõrvalt. Dunn oli lipniku abiline, kelle ellujäämislootused olid umbes samasugused kui lipnikul, kelle omad olid matemaatiliselt peaaegu nullis, ja minu omad olid sellest vaid veidike kõrgemad. Noh, nad olid mõlemad seda tööd tahtnud; nüüd neil oli see.

      Kapten ei pidanud seekord kõnesid; arvan, ta oli viimase paari päeva jooksul juba kõik vajaliku ära öelnud. Ta andis märku edasiminekuks.

      Nagu ennegi, avastasin end liikumas, kuigi ei mäletanud, et olin otsustanud seda teha; kahtlustasin, nagu mitmel korral varemgi, et ehk oli seal mingit kerget loitsu kasutatud, kuid ma ei usu. Ma mäletan, et ma tõesti, tõesti, tõesti tahtsin minema joosta, kuid ma ei suutnud, nii et ma tegin ainsat võimalikku asja, mida sain: hakkasin palvetama. Selleks oli kaugelt liiga hilja ja sel polnud tulemusi. Või siiski oli, aga ma ei näinud neid.

      Kui mälestusi rääkida, siis tuleks ehk alustada sealt, kus kõik alguse sai. Ma ei tea, kust kõik algas, sellepärast ma siin jutustangi, ma tahan kõik kokku panna ja asjast mingit mõtet leida. Muidugi antakse mulle selle eest ka raha, aga lisaks sellele.

      Kuhu ma jäingi? Jah, kust kõik alguse sai.

      Ärkasin tol hommikul üles, meenutades midagi, mida olin eelmisel päeval unustanud. Olin õhtul pidanud ühepoolset vestlust metallkastiga, et jäädvustada oma mälestusi käigust Surmavärava Kose juurde, just nagu ma praegugi teen, vastutasuks hea summa eest kullas ja erinevates kasulikes nipsasjades, ja olin tundnud, et olin täitnud oma osa lepingust, aga siis, hommikul üles tõustes, kui kõik oli valmis, sain aru, et olin midagi rääkimata unustanud, ja mu esimene mõte oli, et keegi oli sekkunud mu mälestustesse. Mu teine mõte oli, et sellisel juhul kavatsen kellelegi haiget teha. Mu kolmas mõte oli välja selgitada, kes see õnnetu isik oli. See oli hirmutav ja tõi mu täiesti ärkvele, mis viis selliste ärritavate kaalumisteni nagu: „Kui palju sellest oli unenägu?” Mõne hetke pärast olin selle ära otsustanud, nii et tõusin üles.

      Loiosh, mu kaaslane, hakkas just liigutama. Ta laperdas korraks laisalt oma nahkhiiresarnaste tiibadega, sisistas mu peale uniselt ja saatis mulle mõtte: „Kuidas oleks, kui sööksime midagi?”

      Vastasin: „Kas mäletad Surmavärava Koske?”

       „Ei. Ma olen seniilne. Muidugi mäletan...”

       „Kas mäletad, et Kose lähedal oli üks suur kuju?”

       „Muidugi, boss. Kus Morrolan viis läbi selle piinliku rituaali. Mis sellega on?”

      „Mitte midagi.” Jah. Rituaal. Ma olin ka selle unustanud. Ma vihkan, kui mul on häirivaid mõtteid enne hommikusööki. Ma vihkan, kui mul on mõtteid enne hommikusööki.

       „Kas see on tähtis, boss?”

       „Las olla, Loiosh.”

      Nii tol korral juhtus, ja see näitab, kui riukaline asi on mälu: olin unustanud midagi tähtsat, mis oli juhtunud ainult mõned päevad varem, aga nüüd, rohkem kui kolm aastat hiljem, mäletan, kuidas ärkasin üles ja rääkisin Loioshile sellest. Huvitav, kas pole?

      Kuid ennäe, ma jätsingi sinu, sa kummaline, särav riistapuu, oletatavad kõrvad mõlemas otsas, segadusse selles suhtes, kes ja mis ma olen ja millega üldiselt tegelen. Hästi. Ma jätan su pisut kauemaks segadusse ja kui sa ei usalda mind, et kõik ära selgitan, siis mis sinna parata. Jätkan oma looga, sest mulle makstakse selle eest.

      Kloppisin endale kiire omleti, sõin selle ära ja pesin nõud, mõeldes, et kas peaksin kelleltki küsima mu kummalise unustamise kohta. Olin hiljuti leidnud paar uut tuttavat, kes oleks võinud seda teada, kuid ma jälestasin neilt küsimist; midagi nagu nõrkuse ilmutamine, arvan ma. Kuid see tegi mulle muret.

      Mõtlesin ikka veel selle üle, kui olin lõpetanud oma Jheregi värvi rõivaste selga tõmbamise (hall ja must, kui te märkmeid teete) ja kontrollimise, kas mu erinevad relvad on kasutusvalmis; mille järel ma astusin tänavale, mis oli mingis mõttes minu oma.

      Ma tavaliselt ei liigu ringi ihukaitsja saatel. Esiteks