Draakon. Vlad Taltose seiklused. Steven Brust
Читать онлайн книгу.
oli tema kõrval.
Ta silmad kitsenesid korraks, kui ma sisenesin, siis ta ütles: „Taltos?”, seda õigesti hääldades.
Kummardasin ja vastasin: „Lokran?”
Ta noogutas. „Tulge pisut lähemale.”
Tegin seda.
Ta viipas hooletult minu poole, nagu putukat tõrjudes, ja mu sisikond pöörles ja ma olin Musta Lossi hoovis, seistes esmapilgul nagu hõredas õhus, mis tundus kõva pinnana, ütleme sillutisekividena, kuid paistis, nagu ei hoiaks mind miski üleval. Niisama lihtsalt. Neetud, ta oleks võinud mind ette hoiatada.
Olen palju mõelnud küsimuse üle, miks teleporteerumine mu seedimist häirib; miks nii juhtub kõigi idalastega, aga mitte dragaeralastega. Teleporteerumiste vahepeal olen sageli otsustanud, et see on vaid idalase ettekujutus, aga kohe pärast teleporteerumist tundub see vastus mitterahuldavana. Morrolani lossi ees seistes, kui mind ümbritsesid ta müürid, tornid ja valvurid, tuli mulle pähe, et äkki häirib teleporteerumine ka dragaeralaste kõhtusid, kuid nemad lihtsalt ei tunnista seda. Kuidas saab see, kui su sisikond nii ägedalt ringi hüpleb, et sa võid tunda seda loksumas, mitte sind haigeks teha? Kas siin on mingi osa looduslikul valikul? Ma ei usu seda; ma lihtsalt ei usu, et loodusel oli kavas saata inimesi ühest kohast teise vahepealset ala läbimata.
Pean selgitama, et mõtlesin neid mõtteid, andes oma kõhule aega maha rahuneda. Siis märkasin, et tunnimehed tornidel vaatasid mind, kuigi nad ei paistnud eriti üllatunud olevat. Hästi, nii et mind oodati. Ühe torni tipus lehvis üksik lipp, täiesti hall.
Viimaks riskisin alla vaatamisega. Mu all olid puud, mis paistsid tillukeste põõsastena, ja kaks teed ning üks oja olid vastavalt pruunid ja sinised jooned, mis kohtusid, jooksid üksteisest üle ja peaaegu paralleelselt, moodustades kujundi, mis paistis peaaegu märgina mingisugusest ruunilisest tähestikust. Ehk oli see sümbol, mis ütles lossile: „Ära kuku maha.” See oli lohutav mõte.
Kohendasin mantlit, tõmbasin käega läbi juuste ja lähenesin Musta Lossi topeltustele. Need paiskusid lahti, kui lähemale jõudsin, mis poleks pidanud mind üllatama, sest nad olid teinud sedasama eelmisel korral. Vandusin endamisi, kuid hoidsin kerget naeratust suul ega aeglustanud sammu – Draakoniisandad jälgisid mind.
Ma polnud seda eelmisel korral märganud, aga üks põhjus, miks leedi Teldra uksele ilmumine on nii efektne, on see, et ta on ainus asi, mida näed – peale tema on sissepääs valgustamata ja tekib tunne, nagu siseneksid tühjusse, nii nagu surnute maad ette kujutatakse. (Kuigi surnute maa pole tühi – see on hullem. Aga pole tähtis.)
„Isand Taltos,” ütles Teldra. „Tänan, et austasite meie kodu. Isand Morrolan ootab teid. Palun, tulge sisse ja olge tervitatud.”
Tundsin end teretulnuna, hoolimata mu küünilisema poole sosinast. „Tere-tere.”
Ületasin lävepaku. Seekord ei pakkunud leedi Teldra, et võtab mu mantli, sest olin eelmisel korral selle andmisest keeldunud. Ta juhatas mind maale täis eeskotta, laiast, kaarduvast trepist üles ja viimaks raamatukokku. See oli suur ja täis polsterdatud toole ja pakse raamatuid; kolm just sissekäigu kõrval välja pandud raamatut olid tohutud juveelidega inkrusteeritud köited, igaüks ketiga pjedestaali küljes; see oli huvitav, kuid otsustasin mitte nende kohta küsida. Kui ma sisenesin, pani Morrolan raamatu kõrvale ja tõusis, mulle kergelt kummardades.
Ta avas suu, tõenäoliselt mingiks irooniliseks viisakuseks, nagu vastandina Teldra siirastele komplimentidele, kuid ma küsisin: „Kes on surnud?”, enne kui ta sõnad suust sai. Ta sulges suu, vaatas Loioshi poole ja noogutas tooli suunas tema oma kõrval. Istusin.
Ta ütles: „Baritt.”
Vastasin: „Oh.”
Morrolan paistis ootavat, et ma midagi ütleksin, nii et viimaks sõnasin: „Tead, esimesel korral, kui teda kohtasin, oli mul tunne, et ta polegi elus...”
„Ära tee selle üle nalja, Vlad.”
„Hästi. Mida sa tahad, et ütleksin? Mulle ei jäänud mulje, et ta oleks sinu sõber.”
„Ei olnudki.”
„Nii?”
Leedi Teldra ilmus joogiga – valge vein, mis oleks võinud olla liiga magus, välja arvatud et see oli serveeritud jäätükkidega. Rüüpasin seda, et olla viisakas, ja siis avastasin, et mulle meeldis see. Issola lipsas toast välja. Polnud lauda, millele peekrit toetada, kuid toolil olid laiad, lamedad käsitoed. Väga mugav.
„Nii?” kordasin.
„Teisest küljest,” ütles Morrolan, „oli ta tähtis mees. Ja esimesest küljest...”
„Oli ta Draakon,” järeldasin. „Jah, ma tean.”
Morrolan noogutas. Jõin veel veidi veini. Külmatunne aitab magusust vähendada. Vean kihla, et te ei teadnud seda.
„Nii et mis selle vaese lurjusega siis juhtus?”
Morrolan hakkas vastama, siis peatus ja ütles: „See pole tähtis.”
„Hästi,” nõustusin. „Vähemalt pole see tähtis minu jaoks.” Olin kohtunud Barittiga, või täpsemalt tema varjuga, Surnute Radadel. Morrolan polnud Barittile meeldinud esimesest hetkest peale, sest Morrolan oli minu oma reisikaaslaseks valinud, mis peaks andma teile idee selle kohta, kuidas Baritt ja mina omavahel läbi saime.
Jätkasin: „Oletan, et sa ei kutsunud mind siia kaastunnet avaldama.”
„Sul on õigus.”
„Nii?”
Ta kallutas pead ja vaatas mulle küsivalt otsa. „Mis vedelik see oli, mis sa Surnute Radadel mulle andsid, Vlad?”
Naersin. „Kas asi on selles? Kas kutsusid mu sellepärast siia?”
„Tegelikult mitte. Olen lihtsalt uudishimulik.”
„Oh. No jää siis uudishimulikuks.” Olin talle manustanud jumalanna verd, põhjustel, mis on praegu selgitamiseks liiga keerulised, ja tol ajal ma polnud millegi selgitamiseks sobivas seisundis.
„Nagu soovid. Baritt, nagu ma ütlesin, suri. Tema omandit üle vaadates...”
„Mida? Juba? Ta pole veel Surmaväravanigi viidud.”
„Mis sellest?”
„Te tegutsete pika elueaga tüüpide kohta kohutavalt kiiresti.”
„On põhjuseid.”
„Oled täna väga kidakeelne, kas pole?”
„Kui räägiksin sulle Draakoni Koja sisepoliitikast, oleks see sulle kohutavalt tüütu. Ja siis peaksin su tapma, et sa selliseid asju tead. Nii et parem sulle mitte probleeme tekitada.”
„Hea mõte,” ütlesin. Loiosh nihutas end mu õlal, ilmselt rahutuks muutudes.
„Nagu ma ütlesin, tema vara üle vaadates avastasime teatud asju.”
Ta peatus. Ootasin. Ta jätkas.
„Tal oli suur kollektsioon Morganti relvi. Väga suur. Sadu relvi.”
Surusin judina maha. „Oletan, et põhjus, miks tal need on, ei puutu samuti minusse.”
„See on tõsi. Ja muide, ka mina ei tea, miks tal need on.”
„Mis nendega siis on?”
„Veetsin eile suure osa päevast neid uurides. Mind huvitavad sellised asjad.”
„Eriti kui neid on palju.”
Ta silmad kitsenesid hetkeks, siis ta ilmselt otsustas seda märkust eirata. „Niisugused relvad,” jätkas ta, „esindavad võimu. Mõned meist ihkavad võimu, mõnda ohustavad võimuihkajad.”
„Kumb sina oled?”
„Esimene.”
„Ma