Valusad saladused. Melinda Leigh
Читать онлайн книгу.
Seitse kilomeetrit mööda maapiirkonna teid, ja Grant jõudis hooldekodu parklasse. Ta astus läbi klaasist liuguste, avas tagi luku ja seisatas fuajees vastuvõtulaua ees.
Hallipäine erkroosas vormiriietuses naine tõstis pilgu sülearvuti ekraanilt. „Kuidas saan aidata?“
„Tulin Alexander Barretti juurde,“ vastas Grant.
„Kolonel on toas number viiskümmend kaks.“ Naine naeratas, kirjutas numbri papist kaardile ja ulatas mehele. Ta osutas üle õla. „Koridori lõpus vasakule.“
Grant järgis juhtnööre. Ta möödus väikesest kohvikust, kus ambulatoorsed kliendid hommikust sõid. Ratastoolid olid lükatud laudade alla, kõnnitoed toolide kõrval. Desinfitseerimisvahendi lõhn oli segunenud siirupi- ja peekonilõhnaga. Hoolimata katsetest õhustikku rõõmsamaks muuta, ei olnud võimalik selle asutuse olemust peita. Arvestades enamiku siinsete elanike tervislikku seisundit, oli Grant kaks aastat tagasi oma isa siia tuues tõsiseid süümepiinu tundnud.
Ta sisenes isa tuppa. Kevadega võrreldes oli isa seisund halvenenud. Käsivarred oli kokku kuivanud, nahk kollakaks muutunud. Koloneli silmad olid suletud, rind kerkis-langes raskelt. Ninast kulgesid kõrvade taha hapnikuvoolikud, randme külge oli ühendatud tilgutivoolik ja statiivi küljes rippus kolm kotti. 1991. aastal, Kõrbetormi ajal oli kolonel konvoi pommitamise tagajärjel altpoolt vööd halvatuks jäänud, ent otsusekindel sõdur polnud lasknud vigastusel end segada. Ta elas edasi võimalikult normaalset elu. Ta ehitas muuhulgas oma ATV nii ümber, et sai oma poegi metsa sõidutada. Ta elas oma vastavalt kohandatud kodus seni, kuni dementsus temalt allesjäänud jõu ja väärikuse võttis, ja see oli koloneli-sugusele vapralt võidelnud mehele ülim solvang.
Grant seisatas ja luges silte lahuseanumatel: tavaline segu vedelikest, antibiootikumidest ja steroididest. Koloneli valged juuksed olid puhtad ja kammitud, ka voodiriided tundusid puhtad. Voodi küljes oleval alusel oli avatuna kindral Braxton Braggi elulugu. Keegi oli seda talle lugenud. Grant ja Hannah kulutasid iga kuu kopsaka summa, et kolonel saaks parimat meditsiinilist abi ja muud vajalikku. Teiselt poolt maakera polnud muud võimalik teha, aga kuna Lee tegeles igapäevaste küsimustega, toetasid Grant ja Hannah rahaliselt.
„Tere, isa.“ Ta tõmbas tooli voodi kõrvale ja puudutas isa kätt.
Koloneli ähmased silmad, mis kunagi olid olnud säravad ja eresinised, pilkusid. „Kes te olete?“
„Grant. Sinu poeg. Olen kodus puhkusel.“
„Grant. Kindral Grant?“ Vana mehe krimpsus näol oli segadus.
Ainult kolonel mäletaks ajaloolist isikut, kelle järgi tema esimene poeg nime sai, ja mitte poega ennast.
„Veel mitte, isa, aga küll ma saan,“ lubas Grant.
„Mul pole poega.“ Isa hääl ärritus. „Kes te olete? Kas te tahate mind röövida?“
„Ei, söör.“ Grant tõusis. Rinnus paisus valu. „Ma lahkun juba.“
Kui isa muutus paranoiliseks, kulus õdedel tema rahustamiseks mitu tundi. Parem lahkuda ja teine kord uuesti üritada. Pealegi polnud mõtet talle Leest rääkida, kui ta ei mäletanudki Leed. Võib-olla oli koloneli mälukaotus täna õnnistus. Poja surm oleks ta maha murdnud, kui ta oleks terve olnud.
Grant leidis isa eest hoolitseva meditsiiniõe laua tagant ja andis teada, mis juhtus. Naine lubas kontrollima minna. Grant istus rendiautosse ja vaatas armatuurlaual olevat kella. Tänu sellele, et külaskäik lühikeseks jäi, oli tal aega käia läbi ka Peyton, Peyton ja Griffini advokaadibüroost. Mida iganes, et mitte minna tagasi Lee tühja majja.
Vend oli töötanud tunnustatud büroos, mis asus soliidses kolmekordses remonditud majas First Streetil. Selle piirkonna majad oli helekollase laudise ja valgete ehisliistudega. Grant jättis auto maja taha parklasse ja läks maja kõrvalt mööda kõnniteed peaukse juurde. Ta astus elegantsesse fuajeesse, kus istus antiikse laua taga Lee ilus naaber Ellie. Rebitud teksadest ja plekilisest T-särgist, värviplekkidest ja kipsitolmust polnud jälgegi. Muidugi oli ka remondimees Ellie seksikas, aga see... see naiselik versioon tuletas Grantile meelde eelmise kevade Elliet – suvekleidis Elliet.
„Grant.“ Naine tõusis, tuli ümber laua ja sirutas käe. Helesinine pluus ja kitsas hall seelik, mis põlvede kohal kehale liibus. Sääred olid vormikad ja jalas olid madala kontsaga kingad. Juuksed olid kuklal korrektselt krunnis, meik minimaalne. Tulemus oli terviklik, loomulik ja tagasihoidlik.
Grant eiras rinnas süttinud iha. Kuramus, see naeratus. See tegi heledamaks kõik, mis tema sisemuse hooldekodus süngeks oli muutnud.
„Tere, Ellie.“ Ta võttis naise käe pihku. See oli tema karedas peos pehme ja sile.
„Kuidas saan sind aidata?“
Erootiline kujutluspilt, mis Grantile silme ette kerkis, oli nii ootamatu kui sobimatu. Ta peaks häbenema, aga jumala eest...
Neetud suvekleit.
Ta lasi naise käe lahti. „Lootsin Lee ülemusega rääkida. Oleme üritanud telefoni teel teineteisele pihta saada.“
„Uurin, kas ta saab sinuga kohtuda.“ Naine läks tagasi laua taha ja võttis telefoni.
Grant jättis talle ruumi, läks fuajee teise otsa ja vaatas seinal rippuvaid vanempartnerite portreesid. Kas advokaadibüroos vanempartneriks olemine nõudis kõrget iga ja vingus nägu? Kes tahaks vaadata mingeid vanamehi, kui saab vaadata Elliet?
„Ta võtab su vastu.“ Naine tuli läbi fuajee ja tema samme ei olnud sinisel vaibal kuulda. Ta avas ukse ja astus eest.
„Major Barrett, astuge edasi.“ Roger Peyton juunior tõusis laua tagant, et Grantile käsi ulatada.
„Härra Peyton.“ Grant tundis viski lõhna.
„Palun öelge mulle Roger. Härra Peyton on mu isa. Kas kohvi soovite?“
„Ei, aga tänan. Tulin vaid Lee asjade järele. Pean tagasi minema. Tegemist on palju. Kindlasti mõistate.“
„Muidugi,“ vastas Roger. „Minu kaastunne. Milline traagiline sündmus. Hakkame büroos teie vennast kindlasti puudust tundma.“
Grant tundis hingates valusööstu. Ehkki inimesed avaldasid kaastunnet, ei suutnud ta veel ikka Lee surma uskuda.
Roger vist tajus tema ebamugavust. „Kui saan kuidagi aidata, juriidiliselt või muidu, palun helistage.“
„Tänan.“
Grant astus ukse poole. „Ma ei tahaks kiirustada, aga pean koju tagasi minema.“
Roger juhatas ta ukse juurde ja manas näole teeseldult rõõmsa naeratuse. „Teie vend võis viia mõnede klientide kaustad koju. Kui leiate sealt büroo asju, siis palun tooge need meile, eks? Konfidentsiaalsus on tõsine teema.“ Mees surus kitsad huuled kokku ja tema pilk tumenes.
„Ma vaatan lähipäevil oma venna kabineti läbi. Kui leian büroole kuuluvaid esemeid, kuulete sellest esimesena.“
„Tänan.“ Alkoholiuimas pilgu varjus värelev ärevus tundus olevat midagi enamat kui mure konfidentsiaalsuse pärast.
Rogeri kabinetist väljudes otsustas Grant Lee ülemuse tausta kontrollida. Kas büroo probleemid olid seotud tema venna surmaga?
SEITSMES PEATÜKK
Ellie tajus Granti pilku kuumana oma seljal, kui ta juhatas mehe Lee kabinetti, mis oli keskmise suurusega ruum koridori lõpus.
Ta vajutas seinal lülitit. Fluorestsentslambid värelesid ja süttisid. Tühjal laual oli kaks kasti.
Grant vaatas ringi. Tema pilk peatus kastidel. „Ta oli siin seitse aastat. Kas tal rohkem asju polnudki?“
„Ta ei hoidnud siin eriti isiklikke asju. Enamasti ainult fotosid.“ Ellie astus eemale. Grant oli alati justkui liiga lähedal. Või siis tajus ta meest liiga teravalt.
Mees