Valusad saladused. Melinda Leigh
Читать онлайн книгу.
kes mööda maailma ringi reisib, kui Elliet ei mõjutaks varasem reetmine, kui nende praegust kohtumist ei rikuks lein, siis ehk võiks nende vahel midagi juhtuda.
Aga olekseid oli liiga palju ja neid polnud võimalik muuta.
Grant pöördus välisukse poole, nagu tahaks siit minema saada. „Kell on palju. Ma lähen. Tänan veel kord.“
Ta kutsus koera, kes läks meelsasti, rõõmus uue inimesega kohtumise üle nagu alati. Ellie saatis nad verandale. AnnaBelle järgnes Grantile üle muru naabermaja verandale. Ellie lukustas välisukse.
„Head ööd.“ Julia läks käsivarsi hõõrudes trepist üles.
Vanaema seisis köögis, rusikas puusas, kulmud kipras. „See mees vajab abi.“
Ellie pani käed rinnale risti. „Kui Grant vajab abi, siis ta küsib seda. Seni tegeleme me oma asjadega.“
Vanaema ei teinud temast väljagi, vaid sehkendas köögis. „Kena mees. Sportlik. Korrektne. Mulle on alati mundris mehed meeldinud.“
„Ta ei kandnud mundrit.“
„Mul on hea kujutlusvõime.“ Jumal tänatud, et vanaema eelmisel aastal ära oli. Oleks ta Granti särgita näinud...
„Oo ei.“ Elli viibutas vanaema suunas sõrme. „Ära mõtlegi.“
„Mis asja?“ Vanaema kehitas süütult õlga. „Ma lihtsalt ütlesin.“
„Ära siis ütle,“ tähendas Ellie. „Ta on puhkusel. Ta ei jää siia.“
„Ahah.“ Vanema võttis kapist ahjupanni.
„Ma ei harrasta juhusuhteid.“
Vanaema norsatas. „Sa ei harrasta kedagi.“
„Vanaema!“ vaidles Ellie.
Vanaema tõstis nimetissõrme püsti. „Sa tegid noorena vea ja sunnid end siiani sellepärast kannatama. Ma võin sinu viimaste aastate kohtamised nende vanade kondiste käte sõrmedel üles lugeda. Sa pead selle unustama ja edasi elama.“
„Olen olnud suhtes mehega, keda polnud kunagi kohal. Enam ma seda ei tee.“ Ellie tegi pigem remonti, kui käis kohtamas. „Sa liialdad. Olen rohkem kohtamas käinud. Lihtsalt viimasest korrast on tükk aega möödas. Mul on palju tegemist.“
„Enam eriti mitte.“ Vanaema võttis kapilt oma retseptikarbi ja lappas võiplekilisi kaarte, mis olid käsitsi täis kirjutatud.
„Mida sa teed?“
„Ma olen nagunii ärkvel.“ Vanaema võttis sahvrist jahu. „Hakkan küpsetama.“
„Kell on üksteist läbi.“
„Kui Carson koju tuleb, tahab ta midagi tuttavat süüa.“ Täpselt vanaema moodi – kui ta ei saa magada, valmistab ta õnnetule lapsele maitsva söögi. „Ja Granti-sugused suured mehed vajavad toitu.“
Kui Ellie seitsmeteistkümneaastasena ja rasedana vanaema ukse taha ilmus, lapse isa läänerannikule pages ja Ellie vanemad talle ultimaatumi esitasid, oli vanaema ta sõnagi lausumata enda juurde võtnud. Mis tehtud, see tehtud, oli ta öelnud. Keskendume tulevikule. Järgmisel päeval mõtlesid nad lastetoa jaoks välja kujunduse ja hakkasid vaba tuba üle värvima.
Vanaema seisatas, ahjupann käes, ja vaatas nende peegelpilti tumedal köögiaknal. „Ma ei saa magada. Mõtlen aina Leele, Kate’ile ja neile vaestele lastele.“
Vanaema ei pidanud lauset lõpetama. Ellie suutis samuti ainult sõpradele mõelda. Kurk kiskus kokku ja silmis kipitasid valamata pisarad.
„Grant saab lapsed homme tagasi.“ Ta kallistas vanaema ühe käega.
„Jumal tänatud.“
„Jah.“
Nad seisid hetke vaikuses, mõeldes omi mõtteid.
Vanaema mõtles ilmselt Grantile.
Ent Ellie ei tahtnud, et keegi veel kunagi ta maha jätaks. Ta sai üksi kenasti hakkama. Pisut üksildane oli, aga ta sai hakkama.
„Ma lähen magama.“ Ellie läks tagasi elutuppa kontrollima, et pahtliämber oleks korralikult suletud. Magamistoas heitis ta pilgu aknast välja. Naabermajas helendasid akendes tuled. Kuidas Grant lastega hakkama saab? Carsoniga oli lihtne, aga lein muudab ka tema tujukamaks. Ja siis veel Faith. Kuidas saab vallaline sõjaväelane hakkama beebi tunde kestva karjumisega? Kate ütles ikka, et sel lapsel on olümpiasportlase kopsud.
Vaene Kate.
Ellie võis ju Leed tunda kauem ja mees oli veennud teda seda maja oma järgmiseks projektiks ostma, aga kui neist said naabrid, oli ta sõbrunenud Kate’iga. Neil oli palju ühist. Mõlemad olid oma vanematest võõrdunud. Kate teadis, mis tunne on, kui sa ei saa pühade ajal emale helistada. Nüüd pole ka Faithil ja Carsonil ema, kellele helistada.
Hing jäi kinni ja Ellie läks vannituppa, mille ta oli pärast maja ostmist esimesena ära remontinud. 1950. aastate musta ja roosa mustri asemel olid siin koorekarva plaadid. Ta keeras duši lahti, võttis riided seljast ja astus veejoa alla. Vesi oli ikka külm. Ta istus maha ja lasi pisaratel voolata, kujutledes Carsonit sotsiaaltöötaja auto tagaistmel nutmas, beebit halamas, koera kiunumas ja kaelarihma sikutamas. Ellie tundis pisaratest märjal näol ikka veel ööõhu näpistust, mis oli sama külm ja tõeline nagu nüüd tema peale voolav vesi.
Kui pikk on Granti puhkus ja mida ta teeb lastega siis, kui läheb tagasi sõjaväkke? Ja veel olulisem – mida lapsed temata teeksid? Leel oli veel üks vend ja õde, aga kus nad on? Kate polnud kümme aastat oma vanematega kohtunud ja tema jutu järgi otsustades oli lastel nendeta parem. Ellie süda valutas orbude pärast.
Vesi muutus soojemaks ja kananahk taandus. Ellie ajas end püsti ja pesi nägu. Lee ja Kate’i lapsed polnud tema vastutusel. Ka mitte koer, kellest ta juba praegu puudust tundis. Sotsiaaltöötaja oli seda selgelt öelnud. Nagu Ellie vanaemale ütles, kavatses ta tegelda oma asjadega, kuni Grant palub abi. Mehel on sugulasi. Ta ei vaja uudishimulikke naabreid toppima oma nina niigi raskesse olukorda. Ent kuna seksikas major ja kaks last, kellest Ellie hoolis, elavad naabermajas, on eemalehoidmine kindlasti keeruline.
Grant keeras venna maja ukse lukust lahti. Ta vilistas koera, kes nuuskis lumisel murul ringi. „Tule, tüdruk.“
Kolm naist ja nende pisarad olid olnud Grantile liig. Nende kaastunne ähvardas tema hapra enesevalitsuse lõhkuda, ent Ellie Rossi tumedad pikad juuksed, tedretähnid ja suured pruunid silmad võinuksid mõjuda igale mehele nii, et ta oleks olnud nõus end lohutada laskma.
Grant rebis mõtted ilusalt naabrilt lahti. Vähem kui kuu aja pärast on ta tagasi Afganistanis. Ellie oma üdini ameerikaliku olekuga ei olnud selline naine, kes juhusuhtega lepiks.
Grant oli liiga keskendunud oma sõjaväekarjäärile, et tema ellu veel suhe mahuks. Kindraliks saamiseks oli vaja täielikku pühendumist. Ta oli näinud, kuidas paljud kaaslased perekonna järele igatsevad, ja ta oli liiga paljud lapsevanemad lipuga kaetud kirstus koju saatnud. Ta oli nooruses isiklikult kogenud, milliseid ohvreid sõjaväelase perekond peab tooma. Ta käis kohtamas vaid nende naissoost sõjaväelastega, keda ei huvitanud perekonna loomine, ent millegipärast oli Ellie paljudel külmadel üksildastel öödel kõrbes tema mõtetesse hiilinud.
AnnaBelle nuusutas põõsast veranda ees lillepeenras ja lontsis siis uksest sisse. Grant viskas esikus võtmed lauale ja istus toolile, et märjad saapad jalast võtta. Üle saja aasta vanuses viktoriaanlikus majas oli klassikaline lai trepp ning hulk väikesi tube ja kitsaid koridore. Kõik oli tume alates kriimulistest männipuust põrandatest kuni laiade akna- ja uksepiitadeni. See maja polnud eriti ilus. Miks Lee seda nii väga ihaldas? Ta oli rääkinud remondist, seinte mahavõtmisest ja akende lisamisest, et süngesse majja rohkem valgust tuua, aga polnud näha, et siin pärast Granti möödunudaastast külaskäiku midagi tehtud oleks, vaid sahvri mittetöötav toidulift oli laudadega kinni löödud. Grant naeratas, meenutades Lee lapselikku elevust, kui nad