Kuri hoovus. Poldarki 7. raamat. Winston Graham
Читать онлайн книгу.
magasid. Demelza magas. Ross pani end riidesse ja läks uuesti välja. Päike paistis ikka veel, aga läänetaevast marssis ridamisi üles pilvi nagu mässavaid kaevureid. Ta kõndis Wheal Grace’ini. Pump töötas väsimatult, toimetades maa peale vett, mida lakkamatult valgus kogumiskaevu. Kaks rõmmimisveskit kolksusid omasoodu. Ross oli mõelnud puhuda juttu emma-kumma masinaruumis valves oleva Curnow’-vennaga, aga mõtles viimasel hetkel ümber ja seadis sammud Grambleri poole. Ta tundis endas pulbitsemas jõudu ja iseäralikku elevust, mis väisas teda viimasel ajal harva. Kõik siinne moodustas Londoni lärmakatele tahmunud tänavatele rabava kontrasti. Aga kas polnud just kontrast see, mis võimaldas asju õigesti hinnata?
Wheal Grace’i töödejuhataja Henshawe elas teisel pool armetuid hütte ja hurtsikuid, mis moodustasid Grambleri küla, ning oli, nagu Ross teadis, juba liikvel.
„Kanäe, kapten Ross. Ma ei teadnudki, et te nii aegsasti koju jõuate. Kas teil oli plaanis kaevandusse minna? Kõnnin teiega sinnamaani kaasa, kui tohib. Aga joote ehk enne teed?”
Kui nad viimaks minema hakkasid, oli kell juba kuue ligi ning kaevandusse jõudsid nad parajasti selleks ajaks, kui üks vahetus andis teatepulga üle teisele. Need kaevurid, kes Rossi hästi tundsid, kogunesid tema ümber; aeti juttu, heideti nalja, esitati küsimusi ja edastati kohalikku keelepeksu, kuid Ross täheldas mõningast vaospeetust, mida ta meestes varem polnud märganud. Kornid oma uhkuses ja isemeelsuses ei olnudki harjunud maahärrade ees koogutama nagu sisemaa lihtrahvas, aga siinsetest meestest oli nii mõnigi olnud poisikesepõlves tema mängukaaslane, sest erinevalt Francise isast Charlesist polnud Rossi isa Joshua iial tõmmanud seisuste vahele piiri, nii et poisid olid koos kala püüdnud, maadelnud, matkanud, liivaluidetel pööraseid mänge mänginud ning hiljem juba kambakesi Prantsusmaale purjetanud, et vedada sealt sisse brändit ja rummi. Isegi pärast seda, kui Ross Ameerikast naasis – kahekümne nelja aastane lonkav armilise näoga sõjaveteran –, olid need suhted jäänud sundimatuks: seisusevahesid küll tunnistati, kuid laias laastus ikkagi eirati. Nüüd oli midagi muutunud ning Ross teadis, miks. Võtnud vastu lord Falmouthi pakkumise ja lasknud end valida ühele Truro parlamendikohale, oli Ross tõusnud astme võrra kõrgemale. Enam polnud ta lihtsalt magistraat, kes istus kohtunikutoolil, lahendas kohalikke tüliküsimusi ja mõistis kohapeal õigust, vaid parlamendiliige, ning parlament, võetagu heaks või pandagu pahaks, tegi riigis uusi seadusi. Küllap mõtlesid nad endamisi, et paljukest neid seadusi peale jumala enda omade siis ikka vaja peaks olema.
Ross polnud hommikust söönud ja nälg näpistas kõhtu, kuid sellegipoolest näis just nüüd olevat õige hetk võtta kübar ja küünal ning minna koos uue vahetusega alla. See pidanuks kõige paremini taastama vanad sõprussuhted; pealegi polnud Henshawe’ uudised just kõige paremad ja Ross tahtis kõik oma silmaga üle vaadata.
Paraku tuli see edasi lükata. Teised seisid juba järjekorras, et astuda üksteise järel redelile, laskuda kahesaja jala sügavusele maa alla ning veeta seal kaheksa tundi heledat päevaaega, ja Ross ootas Henshawe’d, kuid pöördus, kuuldes lähenemas kergeid samme. Tulija oli Demelza, kaasas Jeremy ja Clowance.
„Kapten Poldark,” lausus Demeza. „Siin on teile kaks sõpra.”
Ja juba rippusidki lapsed tal kaelas.
III
„Ma ei teadnud esiti, kas teatada sulle või mitte,” ütles Demelza. „Kapten Henshawe käis siin ja mainis seda ning et ta pole just eriti nobe kirjutama, mõtlesin, et annan tema teate ehk ikkagi edasi.”
Lõunasöögi aeg oli peaaegu käes ning nad istusid kahekesi ülekäiguvärava juures vanal müüril ja vaatasid Hendrawna randa. Ilm oli läinud viluks ning Demelzal oli mantel seljas. Lapsed olid rannas, ent nemad jooksid kaugel veepiiril ja Betsy Maria hoidis neil silma peal.
„Esmapilgul ei paista asjad olevat nii halvad, kui Henshawe oletab. Tõsi küll, lõunapoolne maagisoon – see, mille me esimesena avastasime – on muutunud ootamatult õhukeseks. See tuli kõigile üllatusena, sest soon oli algusest peale sügav ning polnud mingit põhjust arvata, et see ei kulge kogu ulatuses ühtlasena. Paraku ei kulge. Ja kvaliteet pole samuti nii hea kui algul. Aga kui veab, jätkub seal maaki ikka veel aastaks või kauemakski – isegi kui soon ei peaks kaugemal uuesti paksenema. Aga põhjapoolne lade, õigupoolest terve tasand on alles hakanud lagedale tulema. Nõnda igatahes tundub. Pärast seda kui esimene meie ootusi nõndaviisi pettis, tuleb ehk hinnangutega ettevaatlik olla. Igatahes jätkub – peab jätkuma – maaki veel mitmeks aastaks ning enamaga ei saa teatavasti arvestada ükski kaevanduseomanik.”
„Tegin siis äkki valesti, et su tagasi kutsusin.”
„Ega see olnudki ainus põhjus, miks ma tagasi tulin. Kogunisti mitte peamine põhjus. Ma olin ... Londonist tüdinud. Kui pole seda ise kogenud, Demelza, siis ei oska sa ette kujutadagi seda lakkamatut müra, sagimist, lehka, jutuvada, lärmi ja õhupuudust. Juba üksainus päev, isegi pool siin veedetud päeva lubab mul tunda end teise inimesena – otsekui uuesti sündinuna.”
„See teeb mulle rõõmu.”
Oli noorkuuaeg ning meri oli mõõnaga tugevasti taganenud – nii tugevasti, et kõva liivatasandik ulatus kaugele ääristatuna eemal ähmasest murdlainepiirist. Betsy Maria ja kaks last paistsid ebamääraste äratundmatute kogudena.
Demelza lausus: „Ma pole juba ammu kuulnud sind rääkimas nii, nagu rääkisid minuga eile õhtul ja täna hommikul. Küllap tuleb see kõigist neist parlamendis peetud kõnedest.”
„Kõnedest. Häh.”
„Aga jutusta mulle. Kuidas need asjad seal käivad? Kas su korter on ikka mugav? Sa ei kirjutanud ju nõnda ainult selleks, et mulle puru silma ajada?”
„Ei, korter on hea. Proua Parkins on rätsepa lesk. George Street on kohe Strandi kõrval Adelphi hoonete lähedal ning võrreldes peatänavate müraga on see piirkond vaikne. Maksan selle eest nädalas kaheksateist šillingit – kas ma rääkisin sellest? – vaibad ja mööbel ja puha. Einestan põhiliselt kohvipoodides ja säärastes paikades, ent kui palun, valmistab proua Parkins mulle ka süüa. Westminsterist jääb see kaunis kaugele, kuid paadisilla juurest viivad sinna praamid.”
„Ja parlamendis, kus istungid peetakse – kuidas seal on?”
„See on ristsugutis, mille isa on kirik ja ema karuvõitluse areen. Alamkotta minnakse läbi Westminster Halli, mis on ilus suur hoone, kuid istungisaal ise näeb välja enam-vähem samasugune kui Sawle’i kirik, ainult et pingid ei vaata kantsli poole, vaid paiknevad näoga vastamisi ning kulgevad tõusvates ridades, nii et tagumised saavad vaadata üle esimeste alla. Mõnikord on need talumatult täis, mõnikord peaaegu tühjad. Arutelud algavad tavaliselt kolmest ning võivad kesta südaööni välja. Teemad on paraku enamasti nii kitsad, et paneb imestama, miks ei võidaks neid lahendada kohapeal. Esitatakse näiteks eelnõu, mis näeb ette ehitada läbi Deptfordi küla uus tee. Järgmisena arutatakse Bristoli St. Jamesi piirkonna moodustamist ja kiriku ehitamist. Siis tuleb arutusele Yorkshire’is East Ridingus asuva kihelkonna madalate maade kuivendus. Sageli olen sunnitud endalt küsima, mis asja on minul säärasesse kohta ning mida suudaksin ma teha seal pooltki nii hästi kui siin Sawle’i kihelkonnas oma asju ajades.”
Demelza vaatas vilksamisi mehe poole. „Aga seal arutatakse ju kindlasti ka tähtsaid asju.”
„Jah, peetakse ka tähtsaid debatte. Pitt on esitanud tulude maksustamise eelnõu vastukaaluks – nagu ta ütleb – häbiväärsele maksudest kõrvalehoidmisele ja skandaalsetele pettustele. Maks oleks üle 200 naela ulatuva sissetuleku korral kaks šillingit naela kohta ning ta loodab sellest kogunevat sõja tarbeks 10 miljonit naela. Aga ta heietas sellest lõpmata pikalt.”
„Kas sina hääletasid selle poolt?”
„Ei. Pidasin seda liiga suureks isikuvabaduse rikkumiseks.”
„Ja orjanduse eelnõu?”
„Mis mõttes?”
„Kas härra Wilberforce ei esitanud seda siis