Mikael Karvajalg. Mika Waltari
Читать онлайн книгу.
väljapoole, on ainult mõtete süütu mäng, mis võib pahatahtliku ja eneseteadliku inimese käes ohtlikuks muutuda.”
„On näiteks õppinuid,” ütles ta, „kes õpivad kreeka keelt, koguni heebrea keelt, ja maksavad kõrget hinda paganlike Rooma ja Kreeka kirjanike ja filosoofide käsikirjade eest, lasevad neid trükkidagi. Nimelt Itaalias on ka inimesi, kes suuri kulusid kandes kaevavad maa seest paganlikke ebajumalakujusid välja ning panevad neid oma aedadesse ja pidusaalidesse. Väidetakse koguni, et isegi püha isa ja kardinalid ei ole niisuguses harrastamises täiesti süütud, kuigi ma ei taha seda uskuda ja ei teakski sellest, kui mitte õppinud doktor Hemming Gadh, kes elas paarkümmend aastat Roomas, poleks rääkinud neist asjust, kui oli enese täis joonud. Aga tema lugu oli teada ja paljud võivad tunnistada, et sellest vagast kirikuisast sai Roomas joodik, kelle elukombed on äratanud niisugust pahameelt, et peapiiskop ise on pidanud teda nuhtlema.”
„Ära siis unusta, Mikael,” hoiatas ta, „et inimene kannab oma kuradit endaga kaasas, kuhu ta vaid lähebki, ja ei ole isegi pühas linnas kuradi kiusatuse eest kaitstud, vaid vastupidi, otsustades kõige järgi, mis ma olen kuulnud, on ta valinud püha linna peamiseks kohaks, kus möllata, mis ei ole mingi ime, sest tema arvates on võit seda suurem, mida kõrgema vaimuinimese ta langema saab.”
Mõistsin seda hästi, kui mulle meenus, kuidas saatana kiusatus oli mu toomkiriku pööningult peapiiskopi mütsi peale sülitama pannud. Aga nagu möönis isa Pietari, niisugusele kiusatusele oleks ka kõige vagamal olnud raske vastu panna, mis siis veel kasvueas poisist rääkida.
Ma siiski ei olnud enam kasvueas poiss, vaid tõsine noor mees, kes teenis meister Schwarzschwanzi kirjutajana head palka. Olin tema seltsis õppinud õlut jooma, kõndisin vabal ajal ringi, hõbedane puss vööl ja jalas Saksa lõikega püksid, mis olid õmmeldud mu meheksolemise tunnismärgiks punasest ja kollasest kangast. Olin õppinud hobust taltsutama ja ratsut saduldama ning salpeetrikeetmises ja püssirohuvalmistamises olin enda arvates juba oskaja mees, sest olin kõik meistri õpetused hoolega üles märkinud.
Püssirohi tegi läbi vajalikud katsed ja kindluse halliks läinud suurtükimehed tunnistasid, et see on suurepärane püssirohi, ühtlaselt sõre ja tolmuta. Järgnesid proovitulistamised, kus oli juures ka kindluseülem, ja mu hea meister näitas, et suudab kolme lasuga tabada jõel liikuvat paati. Muidugi ei tulistanud ta paadi pihta, vaid sobivas kauguses märklauda, sest suurtükikuulid olid kallis kraam ja need korjati pärast tulistamist hoolikalt kokku. Ainus õnnetus tulistamisel juhtus siis, kui lasksime bombardist. Siis läks vaadipõhja mõõtu kivikuul vastu kaljusid puruks, kuigi ta oli raudvitstega tugevdatud.
„Aga kivikuulid hakkavad juba prahikeldrisse või kalatünnidele raskuseks minema,” ütles meister põlglikult. „Neid kasutatakse veel vaid niisugusel mahajäänud maal, kus paremat ei tunta. Ainus õige suurtükikuul on ühtlaselt ümmargune raudkuul ja neid osatakse juba valada, mis teeb laengud odavaks ja sihtimise kindlaks, sest kuulid on alati sama suured ja rasked. Mina seda kunsti siiski ei oska, sest oskajad hoiavad seda kui ametisaladust, nii et me peame endiselt tegema raudkuulid sepatööna. Bombarde on aga mõtet kasutada vaid õõnsate, plahvatavate ja süütavate laengute lennutamiseks, sest kivikuulil ei ole vajalikku läbimisvõimet müüre ja kindlustusi tulistades ja ka puulaeva kukkudes ei põhjusta see märkimisväärset hävitust.”
Kindluseisand kuulas tema seletusi meelsasti, aga ütles ärritatult: „Kivikuulid on kõlvanud meie isadele ja isade isadele, nii et peavad ka meile kõlbama. Sellel maal on kõva halli kivi, mis on suurtükikuulideks nagu loodud, ja kivide lihvimiseks odavat tööjõudu, kellele naeris ja silk on söögiks head küllalt. See on vaene maa, mis toodab ainult rauda, ja nõnda on küllap looja mõte, et ta korvab kallite metallide puudumise kivi ja odava tööjõuga.”
Kui ta oli lahkunud, virutas meister Schwarzschwanz oma mütsi vastu maad, trampis selle otsas ja vandus nii kurjalt, et vanad suurtükimehed muhelesid igatsevalt ja ütlesid, et mäletavad õndsa isand Posse päevi. Nende hulgast oli nimelt õige mitu olnud Knut Posse teenistuses, kui Posse oli Viiburi kindluse isand, ja nad kinnitasid, et olid oma silmaga näinud seda kuradikatelt, kus isand Posse oli oma nõialeent seganud.
„Kristuse vere nimel, Mikael,” ütles meister rahunedes. „Kindluseisand nõuab, et pean talle lepinguvastaselt raudsuurtükke valmistama, sest temal ja tema riigil ei olevat raha osta suurtükimetalli jaoks vajalikku vaske ja tina. Aga säherdune riik on hukule määratud, kes kinnitab, et tal ei ole raha suurtükimetalli jaoks, samal ajal kui igas kirikus kõigub kell ja pürjelite kapid on tinatoope tuubil täis.”
Suurtükimehed hakkasid noogutama ja ütlesid kui ühest suust, et rauast suurtükk on oma rahvale ohtlikum kui vaenlasele, aga siis taipas meister, et oli öelnud ülearu, ja viis mu minema, ärritusest üha puhisedes. Kindluse õuel vinnas ta end hobuse selga ja me läksime linna tagasi, tema ratsa sammu sõites ja mina hoidsin kinni ta jaluserihmast, sest tal oli kombeks öelda, et vaene hobune pidi küllalt kannatama tema enese raskuse pärast, ja nii nõustus ta enda taha sadulasse võtma ainult seelikukandjaid, juhul kui neil oli nägu ja tegu, et tema meelt lahutada.
Aga kui olime oma majutuskohta tagasi jõudnud, siis kinnitas ta, et teda on tabanud tõsine mure. Tema arusaamist mööda vastas üksainus korralik ja kõigi kunstide järgi valmistatud pronksist suurtükk kümnele raudsuurtükile, kui see oli täiesti veekindel, ilma mullide ja pragudeta. Ka pragunenult võis pronkssuurtükk veel kasutamiskõlblik ja kasutajale ohutu olla, sest pronks oli sitke ja suurtükk ei plahvatanud tükkideks. Valatud raudsuurtükid aga olid salakavalamad kui rebased ja ohtlikumad kui õelad eided, sest need võisid iga hetk plahvatada ja lõhki minna ja kasutaja tappa. Ümber südamiku taotud raudsuurtükid olid mõnel määral ohutumad, aga nende valmistamine oli aeganõudev ja keeruline ja kogenud suurtükimees laadis nad vaid poole püssirohukogusega, nii et nende laskeulatus kujunes tühiseks.
„Üldse laseb vaid hull või tobu end raudkirnu kasutajaks palgata,” ütles ta. „Kogenud suurtükimees tänab ja keeldub sellest aust. Aga meie oleme sundolukorras, sest olen kohustatud muretsema kindlusse suurtükke ja kindluseülem on mulle juba nii palju võlgu, et tema näeks hea meelega, et ma lepingu murraksin ja tema ei peaks mulle mu saamata tasu ära maksma. Aga valuga ma suurtükke tegema ei hakka, pro primo, sest mina seda kunsti ei oska. Vaid olen harjunud kasutama suurtükkide valamiseks ainult järeleandlikku suurtükimetalli, mis on vaesele inimesele suur kunst küllalt, pro secundo, kuna ma ei või kui oma ameti meister võtta oma hinge peale süütute suurtükimeeste surma ja peast ilmajäämist, mis on valatud raudsuurtükkide ainus tulemus.”
Tähendasin, et Soomes on osavaid seppi, keda ta oleks võinud suurtükke taguma õpetada. Meister sügas kukalt ja ütles, et on küll näinud, kuidas suurtükke ja suurtükikuule taoti, aga vaevalt ta suudab seda kunsti õpetada. Ta oli väga mures, aga paar kannutäit õlut ära joonud, leidis ta lohutust ja hakkas mõtlema töökoja üürimisele, raua ostmisele ja osavamate seppade värbamisele Turu linna lähistelt. Küsisin, kas talle ei piisaks ühest osavast sepast ja tema sellidest, kellele sepp võiks uue kunsti selgeks õpetada, kui on selle ise ära õppinud, sest sepameistrid olid hästi makstud ja oma väärtust tundvad mehed. Millega ta neid palkab, kui ta ka oma tasu kindlusest kätte ei saanud. Ta nõustus, et mu mõttes on tõetera sees, ja tänas mind nõuande eest.
„On tõsi, et Jumal ei loonud maailma ühe päevaga,” ütles ta. „Mul on kogu pikk talv aega koos sepaga töötada ja ehk õnnestub meil välja arendada odav ja praktiline viis suurtükkide tagumiseks. Kindluseülem ei nõua õnneks väga suurte kuulidega suurtükke, sest pole mitte päriselt poole aruga. Sepikojas on vähemasti soe, sest minu lepingu järgi tuleb jääda siia pimedale ja külmale maale talveks ja mind hirmutavad tõsiselt kõik lood rohkest lumest ja kohutavast pakasest. Sest minule on räägitud, et vesi külmub kaareks, kui mees talvel nurga taha oma loomulikke vajadusi rahuldama läheb, ja et inimesed peavad liikuma, lapikud lauad jalas, et nad armetul moel paksu lume sisse ära ei upuks.”
Lohutasin teda seletusega, et Turus ei pidanud ta oma vete külmumist kartma ja ka mitte suuskadega liikuma, sest linna teed aeti pärast lumesadu lahti ning reed ja jalakäijad kandsid hoolt, et need oleksid tasased. Tõin talle siiski suusad näha ja seletasin