Mikael Karvajalg. Mika Waltari
Читать онлайн книгу.
abiväge, kes nurga üles kangutaks. Kuidas on, kas tuled mulle appi maja tõstma, nii et saaksin mõne kivi nurga alla toeks pista.”
„Eks ma tule,” ütles poiss lahkesti. Nad läksid üheskoos välja ja õige varsti kuulsin hirmsat käginat, mu voodi hõljus nagu lainetel ja emand Pirjo kiljatas murelikult: „Ära maja ära lõhu, aitab, aitab!” Natukese aja pärast tulid nad sisse tagasi ja Antti minu arvates isegi ei hingeldanud. Emand Pirjo istus ja vahtis teda, pikk lõug käele toetatud, ja küsis lõpuks: „On sul ikka mõistus peas, sa vaene poiss?”
Antti mõtles selle küsimuse üle tükk aega, vaatas emand Pirjole alandlikult silma sisse ja nõustus: „Mul on pikaldasevõitu taipamine jah, aga ega ma meelega pahandust ei tee. Mul polnud äsja mõtteski maja ära lõhkuda, aga et oli tarvis pingutada, siis ei arvestanud ma piisavalt oma jõudu. Mul on niisugune viga ning see on mu kodunt ja koguni sepapajast minema ajanud.”
Palusin, et ta räägiks oma kodust, ja ta jutustas: „Olen vaesest majast ja vaest päritolu ja mu isal ja emal ei ole muud rikkust kui lapsed, kellega neid õnnistati kord aastas, vahel koguni kahega korraga. Meid oli kodus kaheksateist suud laua taga ja küllap ei olnud ema alati väga kindel meie kõikide nimedeski, sest koos hammaste hõrenemisega oli teda hakanud vaevama mälunõrkus. Minust oli kõvasti kasu, sest võisin talus ära teha kõik hobuse tööd. Aga kui pingutasin, siis oli isal tööriistade parandamisega nii palju vaeva, et ta lõpuks ütles, et hobuse pidamine tuleb siiski odavam. Kuna ma tegin ära hobuse tööd, tahtsin ma nimelt ka süüa nagu hobune, aga mu isa ei olnud sellega nõus, sest vaeses majas napib alati toitu, kui ka leib männikoorega pooleks küpsetatakse.”
Ta muutus kurvaks, pühkis silmanurgast kibeda pisara ja jätkas: „Ma ei saa aru, mis needus minus on, kui jõudu on rohkem kui väikesel külal. Mu isa ja ema on nimelt mõlemad igerikud, ja vägikaikaveos tegin kõigile oma kümnele vennale tuule alla, kui kaigas katki ei läinud. Mu vanaisast küll räägiti, et ta oli jõumees, kes ei kartnud, kirves peos, karule vastu minna, kuigi karu ta lõpuks surnuks pigistas. Lõpuks otsustas isa, et ma sobin kõige paremini sõjameheks, aga ma ei usu seda, sest kardan kangesti igasugust möllu, tüli ja kurje sõnu. Ema tegi mulle teemoonaks leiva ja sosistas kõrva hea nõu, et läheksin sepaks õppima. Nii ma nüüd püüan ka teha, aga kardan väga, kuidas minul, vaesel poisil, siin suures linnas minema hakkab. Kas kõhugi täis süüa saan?”
Ta hakkas kibedasti nutma, nii suur mees kui ta ka oli, ja rääkis kogeledes, läbi pisarate oma lugu kodunt lahkumisest. Ta jutustas nii: „Oli raske minna tuttavatelt tandritelt ja ma seisin kaua koduväraval, vaadates tagasi, enne kui sain julgust mööda metsarada kiriku juurde minna. Ja nagu tellitud tuli nii minnes vastu karu, tõusis tagumistele käppadele ja kutsus mind jõudu mõõtma. Ma kartsin hirmsasti, aga meenutasin oma vanaisa ja et olen orb, nii et pidasin surma karu süles kõigest muust paremaks, kuna valmistasin omastele üksnes meelepaha. Mõtlesin niisiis karuga ausalt maadelda, aga kus see sunnik lajatas mulle näkku, nii et kukkusin istuli ja mu peas surises nagu herilasepesas. Mul on sellest veel need küünejäljed näos. Ka mina läksin selle peale vihaseks, kuigi olen loomu poolest taltsas ja leebe, haarasin karul käpast ja väänasin nii, et metsaisand röögatas ja punus mööda rada minema. Mina veel kõvema röökimisega järele, sest mu iseloom oli välja löönud, kuni karu minu eest ära suure hirmuga puu otsa ronis. Raputasin mändi, kuni karu prantsatas selili maha ja sinnasamasse ma ta kivimürakaga surnuks tampisin. Marssisin siis, karunahk seljas, kirikukülla ja sain sepa juurde õppima. Aga kaua sepp mind oma teenistuses ei pidanud, enne kui ära maanteele ajas, ja siin ma, vaene poiss, nüüd olen.”
Kui ta oli lõpetanud ja käeseljaga põski pühkis, küsis emand Pirjo: „Ega sa ometi meile kägu ei aja, Antti Kallepoeg?” Aga ta vaatas meid hämmastusest pärani silmadega ja küsis: „Mispärast ma valetama peaksin? Pealegi võtsin ma kaasa karu kürvaluu, sest see oli suur isane karu ja ma kuulsin, et isandad ja nõiad maksavad nende eest head raha ja kasutavad mitmesugusteks nõidusteks.” Ta võttis märsist karu kürvaluu ja näitas seda meile ja ma ei olnud enne sihukest asja näinud, nii et mind valdas hirmus tahtmine see endale saada, aga emand Pirjo jõudis minust ette ja võttis nõialuu endale, öeldes: „Ma maksan selle eest niipalju kui iga teine ja mida tihkad küsida, sest see on armujookide segamiseks suurepärane, ja ei või iial ette teada, millal niisugust asja vaja läheb.”
Antti ütles: „Võtke see minult kingituseks, õilis emand, ja aidake mind selle asemel hea nõuga, sest minule on raskes olukorras head nõu rohkem tarvis kui kellelegi teisele.” Aga emand Pirjo oli ägedasti selle vastu ja ütles: „Hea jumalaema ja kõik pühakud kaitsku mind sinu rumaluse ja kogenematuse ärakasutamise eest. Vastupidi, minul ja Mikaelil on sinu ees tänuvõlg, sest sa päästsid Mikaeli metsistunud pulli kallaletungi käest, ja nüüd mõistan, et püha Nikolaus saatis su häda hetkel Mikaeli juurde ja tahtis teie saatused ühte siduda. Mina olen vaid nõrk naine, aga minul on süda rinnas ja sellepärast võid puhata ööd siin majas, ja ma otsin sulle riideid ja süüa, kuni jõuame ringi vaadata ja välja mõelda, kuidas korraldame su elu, nii et sinul on kasu Mikaelist ja Mikaelil sinust.”
„Selles asjas ei ole midagi mõelda,” ütlesin omalt poolt. „Meister Musthänd on leidnud hea püssisepa, kes vajab selle abiks, ja need ei pea olema nii väga ametioskajad, sest ka püssimeister ise alles hakkab mu meistri juhatusel tulekirnude tagumist õppima.”
Nii liitus Antti Kallepoja saatus minu saatusega ja alguseks korraldasin talle hea töökoha suurtükimeistri töökojas ja oma vähese jõudeaja veetis ta emand Pirjo majas. Kui olin temaga paremini tutvunud, siis mõistsin, et ta ei olnud mingi rumal poisike, vaid temas ja tema juttudes oli varjul vigurimees, kuigi ta rääkis kõigest tõsise näoga. Rumala teesklemise kunsti oli ta õppinud näljas ja külmas maanteel rännates, enne kui oli julgenud linna tulla, sest tal oli seljataga juba mitu rännuaastat, kui oli mitmeski vallas töökojast töökotta käinud, kuigi ta ei olnud tahtnud seda meile öelda, sest kartis, et peame teda ohtlikuks hulkuriks. Kuid linna oli ta tulnud vaid õpetust juurde saama, sest uskus, et tunneb tavalise maasepa kunste juba väga hästi. Tulikirnude tagumisele ei olnud ta kunagi taibanud ise mõelda, sest see oli Soomes tundmatu kunst, aga ta sattus sellest kohe vaimustusse ja pidas seda oma jõule sobivaks tööks. Seepärast ta uskus meelsasti, et püha Nikolaus oli ta mu teele juhatanud, ja nii tulin oma hinge päästmisega odavalt välja, sest lõppude lõpuks ei maksnud see mulle šillingitki, vaid Antti oli töökoha muretsemise eest mulle niisama tänulik, kui mina olin temale tänulik oma elu päästmise eest.
10
See, mis ma eespool jutustasin, toimus aastal 1517 ja ma mõtlen tagantjärele, et see oli maailma viimane õnnelik aasta ja ühtaegu minu nooruse kõige õnnelikum aasta, kuigi selle jooksul küpsesid need seemned, mis mürgitasid maailma ja määrasid kindlaks mu enese saatuse. Esimese aimduse tulevatest sündmustest sain, kui kuulasin meister Laurentiuse ja isa Pietari jutuajamist emand Pirjo majas.
Isa Pietari ütles: „Rootsi seisuste esindajad on meie kõrgeaulise peapiiskopi Gustav Trolle tema pühast ametist lahti lasknud ja niisugust asja ei ole meie riigis varemalt juhtunud, nii et võin vaid kohkumusega mõelda, mida püha isa Roomas ütleb, kui ta sellest juhtumist kuuleb.”
„Siin ei ole eriti mõelda midagi,” arvas meister Laurentius ja hõõrus rahulolevalt käsi kokku. „Riik kuulutatakse põlualuseks, lapsed jäävad ristimata, surijad ilma viimase võidmiseta, noorpaarid laulatamata ja kirikud pannakse kinni. Niisuguseid asju on juhtunud palju väiksemalgi põhjusel.”
Segasin vahele ja ütlesin: „Ei tule kõne alla, et kaitseksin jumalavallatut tegu, aga võin öelda, et kuulsin usaldusväärsest allikast, et meie hea peapiiskop on paadunud unioonimees ja niisiis riigivaenlane. Kuna rahu tsaariga on jälle risti suudeldes mitmeks aastat ette ära kindlustatud, siis ei saa riiki ähvardada mingi oht peale Taani. Ja oht ähvardab, seda teame, sest püssirohtu tehakse ja suurtükke taotakse, nagu võin ise kõige paremini tunnistada, sest olen suvi läbi kukelaulust vesprini oma parimat oskust mööda vaeva näinud, et riiki varustada, kuigi keegi mind selle eest tänanud ei ole.”
„Maine tänu ja au on vaid tühisus,” ütles