Mikael Karvajalg. Mika Waltari
Читать онлайн книгу.
inimene on jõudnud selgusele kulla tähenduses, sellest peale on ta ka kogu oma teadmiste ja tahtmise jõuga otsinud otseteed kulla üle valitsemiseks. Inimesest, kes õpib odavast tinast kulda valmistama, saab nimelt maailmavalitseja ja rikkam kui kõik teised inimesed. Kui olin noor ja teadmishimuline ja tundsin oma vaesuse taaka, otsisin sageli tutvust spagüüridega ja täielikus usalduses võin sulle kinnitada, Mikael, et tunnen hästi Mercuriuse vormimuutusi ja isegi clavicula Salomonis ja muud okultsed sigillid ei ole mulle võõrad.”
„Meister,” ütlesin, „kas on olemas otsetee?”
„Otsetee võib olemas olla,” nõustus meister Lauri, „aga paljud on rikkunud silmad, laostanud ennast ja oma lähedased, isegi kaotanud mõistuse seda otseteed otsides ja selle otsimine ei ole veel kedagi rikkaks teinud. Ma olen oma silmaga näinud, kuidas tinatükk Leydeni linnas kullaks muutus, aga selle katse tegemine läks nii kalliks, et maksis mitu korda rohkem kulda, kui tinatükk kaalus, ja katse tegija kadus linnast, jättes endast maha üksnes võlgu ja maksmata arveid, nii et linna raad andis kõigis naaberlinnades teada, et ta on petis. Kogemus on mind põhjusega pannud kahtlustama pettuses igaüht, kes kinnitab, et tal on quinta essentia ja et ta oskab kulda valmistada, olgu tal üll siis õppinu keep või maanteehulguse räbaldunud rüü. Kõik, kes quinta essentia’t otsivad, surevad vaesuses ja suures häbis, teinekord koguni võllas või tuleriidal, sest salajane teadmine, mida nad otsivad, on ohtlik teadmine ja hävitab otsija, kuigi mustad teadmised tuleb hoolikalt lahku lüüa lubatud teadmistest, mille püha kirik heaks kiidab.”
„Kas siis ei ole olemas mingit otseteed?” küsisin.
„Kui hea Jumal oleks mõelnud quinta essentia inimestele valitseda,” ütles meister vagalt, „siis oleks ta minu arvates avaldanud selle saladuse Aadamale juba paradiisi hommikul või vähemasti Aabrahamile. Kes valitseb quinta essentia’t, see võib muuta ained teiseks ja tema valduses on ka pika elu saladus, ja küllap ei ole looja eesmärk, et vaene inimene saaks nõnda tohutu võimu looduse üle, vaid niisugune leiutis tähendaks kogu maailmas hirmsat vapustust ja hävitust, sest inimene on ebatäiuslik olend ja vaid Jumal ise püha kolmainsuse kujul on täiuslik. Seda mõistnud, jätsin ajaraiskamise kahtlaste spagüüride seltsis ja õppisin meelsamini oma ameti parimad oskused parimate meistrite töökodades. See õpetus on satis sapienti, aga miski muidugi ei takista teistel katsetada otseteed, kui nad oma rumaluses ja eneseuhkuses kujutlevad, et on Jumalaga võrdsed.”
Lasksin õpetusel meelde jääda, siis hingasin sügavasti ja ütlesin: „Meister Lauri, mul on teile suur palve.”
Meistri olek muutus tõrjuvaks nagu ikka inimesel, kellelt midagi palutakse, aga ta julgustas mind jätkama. „Olete osutanud mulle igakülgset poolehoidu, meister Lauri,” ütlesin. „Olen teinud teie arvutusi ja kirjutanud teie eest kirju ja te olete öelnud, et olen kuulekas ja korralik noormees, ja ennustanud mulle head tulevikku. Pürjelmeistri kirjutajana või rae teenistuses võiksin saada korrapärase sissetuleku ja ma lubaksin tööd rügada ja teha kõik õhtud ka ülemäärast tööd, kui te vaid minu palvega nõustuksite, ja mul ei olegi suuremat soovi, kui et võin öelda teile isa ja kaitsja, ja ma tahan tasuda teie headuse eest ainult heaga, kui tahate mulle headust osutada.”
Meister Lauri sattus kimbatusse ja ütles: „On juba vespri aeg ja ma ei armasta pikka juttu. Kui pead silmas, et maksaksin oma laste õpetamise eest kinni sinu reisi Lüübekisse, et võiksid võõral maal teadmisi juurde ammutada, millise soovi olen su mõnedest juttudest välja lugenud, siis seda soovi ei olegi ehk võimatu täita. Ma olen merekõlbliku laeva osanik ja kaubakirjutajana võiksid laevale kasulik olla, kui see pärast mere lahtiminekut purjed heiskab. Aga kui pead silmas muud, siis räägi ruttu, sest mu aeg on kallis.”
Ta tõusis, et toast lahkuda, ja võttis küünla kätte. Viskusin tema ette põlvili ja ütlesin: „Meister Lauri, andke mulle luba kihluda teie tütre Annaga, ja ma tahan teenida teid eluaeg nagu vähegi suudan ja kasutan kogu oma jõudu, oskusi ja teadmisi, et luua temale ja iseenesele seisusekohane elu.”
Meister võpatas, nii et küünlast tilkus sularasva talle käe peale. Ta hõõrus ägedasti käeselga ja ütles lämbuva häälega: „Sa tahad siis kihluda minu tütre Annaga, koolipoiss Mikael. Ja mis Annal selle asja kohta öelda on?”
Erutusin ja läksin õhinasse ja ütlesin: „Anna on valmis minu kõrval sinu ette põlvili langema ja paluma sinu nõusolekut ja isalikku õnnistust, sest tõepoolest, me kuulume ühte, ja ta on lubanud mulle oma käe ja südame, kui vaid teie, meister Lauri, sellega nõus olete.”
Meister Lauri vappus allasurutud ägedusest, nii et küünlaleek tal käes värises, aga ta kutsus pühakuid, et need ta meelt rahustaksid, ja ütles käheda häälega: „Olen tõesti olnud tobu ja pime, aga nüüd saan selle eest karistuse.”
Siis ütles ta eriti õela häälega: „Oled ikka kaval küll, koolipoiss Mikael, ja ma saan juba aru, et usud, et oledki leidnud otsetee, mida taga otsisid. Mis on teie vahel toimunud?”
Kinnitasin kähku, et meie vahel ei olnud juhtunud midagi halba, vaid et olime täiesti süütus ja kõlbluse vaimus teineteisele igavest truudust vandunud. Meister rahunes sellest märgatavalt. Ta silitas kämblaga oma punetavaid põski, katsus pead, otsekui oleks see valutanud, ja üles siis õige rahulikult:
„Tule koos minuga trepile, Mikael.” Ta laskis mu enda ees uksest välja ja viis mu trepile, ja veel ei olnud päris pime, vaid taevas lainetas kevadine valgus ja mu kuumavaid põski silitas kevadine jahedus. Meister kustutas küünla ja pani selle hoolikalt käest ära. „Vaata õige sinna, koolipoiss Mikael,” soovitas ta, astus mu selja taha, ja võtnud kokku kogu oma tigeda jõu, tõukas mu trepist alla õuele. Ja ega ta ei olnud oma vihahoos mingi nõder või vana mees, vaid ma lendasin nagu müürilõhkuja heitest keset õue ning kukkusin valust ja hirmust kisendades silmili märga sõnnikuhunnikusse.
Kui ma halisedes ja hirmust värisedes end istukile ajasin ja katsusin, kas mu ihuliikmed on veel paigas, kirus meister mind nii jämedate ja roppude sõnadega värdjaks, et ma poleks uskunud, et tema, heast seisusest ja peente kommetega mees, niisuguseid üldse tunneb, ja lubas mu vigaseks lüüa ja anda mind kui võrgutajat rae kätte, kui ma tema kaubahoovile veel kunagi lähenen või tema tütrega kokku saada katsun. Anna tuli trepile isa kõrvale, nuttes kibedasti ja paludes, et ta pehmendaks meelt, aga meister Lauri sakutas tütart juustest ja lükkas ta sisse tagasi. Kui mul oleks olnud puss, oleksin ma vist sellega meistrile kallale karanud ja end igavesse õnnetusse saatnud, aga mul ei olnud õnneks relva kaasas. Mu head rõivad ja nägu haisesid, sest olid sõnnikuga koos, ja et kõik mu ihuliikmed valutasid, siis tundsin end nii armetuna, et ei osanud muud, kui alandlikult piki seinaääri, inimeste pilke vältides tagasi koju hiilida. Olin nagu peksa saanud koer ja mu peas ei olnud ainsatki selget või arukat mõtet.
Roomasin külmast kevadõhtust emand Pirjo seasulgu, nii et siga ärkas üles ja vingatas ehmatusest, aga mu ära tundnud, tuli ta pimeduses minu juurde ja tonkis mind sõbralikult kärsaga. Andsin talle vihaga obaduse, nii et ta valust uuesti ruiatas, aga siis hakkas mul häbi ja ma sügasin ta selga, sest kes ma õieti olin, et valasin oma meelekibeduse ja pettumuse välja süütu looma peale, kes ilmutas minu suhtes rohkem sõprust kui inimesed. Mõtlesin, et kui mul oleks jupp nööri, siis tõmbaksin end oksa, sest ilmselt ei olnud mul maailmas kohta ja ma ei kujutanud ette, kuidas võiksin elada ilma Annata. Ma mõtlesin ka kättemaksule ja tahtsin tuulisel ööl meister Lauri kaubahoovi põlema pista. Veel mõtlesin, et võiksin ehk Anna ära röövida ja põgeneda koos temaga põhja kõrvemaadele laplaste elupaikadesse, kuhu kroonu käsi ei ulatanud, aga ma ei osanud kujutleda, kuidas ta oma peene ihu ja habraste kätega suitsukodades ja põhjapõtrade seas hakkama saaks. Aga mu mõtted katkesid, sest seasulu uksele ilmus seakisast murelikuks muutunud Pirjo, sarvest tõrvik ühes ja ahjuluud teises käes, et minema peletada seavargad, kes tema arvates ta siga kimbutasid.
„Välja sealt nurgast, sa raibe, et saan su seljanahka määrida,” kamandas ta. Aga tõrvikut kergitades tundis ta mu ära ja küsis murelikult: „Ah see oled sina, mu poeg Mikael, mis sinuga on juhtunud?”
Siis tõusid mulle silma kuumad pisarad, ma nutsin ja kurtsin ja ütlesin: