Üheksa võhivõõrast. Лиана Мориарти
Читать онлайн книгу.
seda Pinot Grigiot.”
neljas peatükk
Frances
Frances sõitis paarkümmend minutit mööda auklikku sillutamata teed, mis põrutas autot nii hirmsasti, et Francese ihu rappus ja alaselg lausa kisendas.
Viimaks peatus ta värava ees, mis paistis olevat kindlalt lukus ja sisesidesüsteemiga varustatud. Tundus, nagu oleks ta jõudnud avavanglasse. Inetu okastraataed ulatus kummaski suunas lõputusse.
Frances oli kujutlenud sõitu mööda väärikat puudega ääristatud teed „ajaloolise” maja juurde, kus keegi teda rohelise smuutiga vastu võtab. Ausalt öeldes ei tundunud vaatepilt eriti tervistav.
Jäta, ütles Frances endale. Kui ta võttis endale pähe mõtte olen-rahulolematu-klient, siis polnud ta millegagi rahul, ja ta pidi seal olema kümme päeva. Ta pidi olema avatud ja paindlik. Tervenduskeskusse minek oli nagu reis uuele maale. Tuleb uute kultuuridega harjuda ja väikeste ebamugavustega leppida.
Frances laskis auto akna alla. Kuum paks õhk täitis tema kurku nagu suits, kui ta välja küünitas ning pöidlaga rohelist sisesidenuppu vajutas. Nupp oli päikese käes kuumaks läinud ja Francese paberihaavast käis valu läbi.
Frances pistis pöidla suhu ja ootas, et kehatu hääl teda tervitaks või sepisrauast värav võluväel avaneks.
Ei midagi.
Ta heitis taas pilgu sisesidenupule ja nägi selle kõrval käsitsi kirjutatud ja teibiga kinnitatud teadet. Kiri oli nii väike, et Frances suutis lugeda vaid tähtsat sõna „juhised”, ent ei midagi enamat.
Pagana pihta, mõtles ta käekotist lugemisprille otsides. Suur enamik selle asutuse külastajaid oli kindlasti üle neljakümne.
Frances leidis prillid, pani ette, uuris silti ega suutnud ikka veel teksti välja lugeda. Kobisedes ja pomisedes tuli ta autost välja. Palavus haaras ta kindlalt embusse ja higipiisad katsid kogu tema peanaha.
Ta laskus sisesidenupu kohal kummargile ja luges teadet, mis oli kirjutatud ilusate väikeste suurtähtede ja otsekui hambahaldja käega.
NAMASTE JA TERE TULEMAST TRANQUILLUM HOUSE’I, KUS TEID OOTAB UUS MINA. PALUN SISESTAGE TURVAKOOD 564-312 JA VAJUTAGE KOHE PÄRAST SEDA ROHELIST NUPPU.
Frances sisestas turvakoodi, vajutas seejärel rohelist nuppu ning jäi ootama. Higi voolas mööda selga alla. Ta pidi jälle rõivaid vahetama. Porikärbes sumises suu juures. Nina tilkus.
„Oh, kiiremini!” ütles Frances sisesidele äkilise raevuhoo ajel ning arutles, kas tema ärritatud higine nägu ilmub seespool mingile ekraanile, sellal kui keegi asjatundja kiretult tema sümptomeid, tema vildakaid tšakraid uurib. Selle inimesega tuleb tööd teha. Vaadake, kuidas ta reageerib ühele elu lihtsaimale pingele – ootamisele.
Kas ta oli selle kuramuse koodi valesti sisestanud?
Ta toksis turvakoodi uuesti hoolikalt sisse, lausus iga numbri valjusti sarkastilisel toonil, et oma mõtet jumal teab kellele tõestada, ning vajutas rohelist nuppu aeglaselt ja kaalutletult, hoides seda all viis sekundit, et kindel olla.
Nii. Laske mind nüüd sisse.
Frances võttis lugemisprillid eest ja jättis need sõrmede vahele ripnema.
Tundus, nagu sulataks põrgukuumus peanahka otsekui šokolaadi päikese käes. Ikka vaikus. Ta heitis sisesideaparaadile metsiku kurja pilgu, nagu võinuks see riistapuu häbenema panna ja tegutsema sundida.
Vähemasti saaks sellest naljaka loo, mida Paulile rääkida. Frances arutles, kas Paul on kunagi tervenduskeskuses olnud. Tema arvates oli mees tõenäoliselt skeptiline. Ta ise oli ka …
Tema rind tõmbus kokku. See pole hea lugu, mida Paulile rääkida. Paul oli läinud. Kui alandav mehele, et ta oli nõnda Francese mõtteisse lipsanud. Frances soovis, et ta oleks tundnud surmaviha, mitte seda tohutut kurbust, teeseldud muret selle pärast, mis polnud üldse kunagi päriselu olnudki.
Jäta. Ära mõtle sellele. Keskendu praegusele probleemile.
Lahendus oli ilmselge. Ta helistab Tranquillum House’i! Küllap nad häbenevad, kuuldes, et nende sisesidesüsteem on rikkis, ning Frances on rahulik ja mõistev ja lohutab neid. „Selliseid asju juhtub,” ütleb ta. „Namaste.”
Frances läks uuesti autosse, lülitas jahutuse sisse. Ta leidis paberid oma broneeringuga ning helistas kirjas olevale numbrile. Kogu senine suhtlemine oli toimunud meilitsi, niisiis oli see esimene kord, kui ta kuulis salvestatud teadet, mis kohe mängima hakkas.
„Täname, et helistasite ajaloolisse Tranquillum House’i Tervendamise ja Heaolu Kuumaveeallikate Keskusesse, kus teid ootab uus mina. Teie kõne on meile niisama tähtis ja eriline nagu teie tervis ja heaolu, kuid just praegu on meil väga palju kõnesid. Me teame, et teie aeg on väärtuslik, sestap palun jätke sõnum pärast kellamängu, ja me helistame teile tagasi niipea, kui saame. Me hindame kõrgelt teie kannatlikkust. Namaste.”
Frances köhis kurgu puhtaks, sellal kui tuulekellad oma häirivat kilavat kõla kuuldavale tõid.
„Oi jah, mu nimi on …”
Tuulekellad kõlisesid endiselt. Frances vakatas, ootas, asutas rääkima ja jäi uuesti vait. See oli tuulekellasümfoonia.
Viimaks sugenes vaikus.
„Tere, siin Frances Welty.” Ta tõmbas ninaga. „Vabandust. Kerge külmetus. Igatahes olen, nagu ütlesin, Frances Welty. Ma olen külaline.”
Külaline? Kas see oli õige sõna? Patsient? Vang?
„Ma üritan sisse pääseda ning olen värava taga jännis. Kell on, oh, kakskümmend minutit üle kolme, kakskümmend viis minutit üle kolme, ja ma olen … siin! Tundub, et sisesidesüsteem ei tööta, ehkki ma järgisin kõiki juhiseid. Tillukeses kirjas juhiseid. Mul oleks hea meel, kui te saaksite lihtsalt värava lahti teha. Mind sisse lasta.” Tema teade lõppes hüsteeriliselt kõrgel toonil, mida ta kahetses. Ta asetas telefoni uuesti kõrvalistmele ja silmitses väravat.
Mitte kui midagi. Frances kavatses paarkümmend minutit oodata ja seejärel end lööduks tunnistada.
Tema telefon helises ja ta haaras selle ekraanile pilku heitmata.
„Tere!” ütles Frances rõõmsalt, näitamaks, kui mõistev ja kannatlik ta tegelikult on, ja selleks et „tillukese kirja” sarkastilist mainimist leevendada.
„Frances?” See oli tema kirjandusagent Alain. „Su hääl kõlab võõralt.”
Frances ohkas. „Ma ootasin kellegi teise kõnet. Tulin sellesse tervenduskeskusse, millest ma sulle rääkisin, aga ei saa isegi väravast sisse. Sisesidesüsteem ei tööta.”
„Kui asjatundmatu! Kui nigel!” Kehv teenindus ajas Alaini kergesti ja sageli endast välja. „Sa peaksid otsa ringi keerama ja koju tagasi tulema. See pole ju alternatiivravi või kuidas? Kas sa mäletad neid vaesekesi, kes surid selles higitelgis? Nad kõik arvasid, et kogevad valgustust, ehkki tegelikult küpsetati nad ära.”
„See koht on üsna tavapärane. Kuumaveeallikad, massaažid ja kunstiteraapia. Võib-olla veidi kerget paastumist.”
„Kerget paastumist.” Alain turtsatas. „Söö siis, kui kõht on tühi. Tead, see on eelis – süüa, kui kõht on tühi, samal ajal kui siin maailmas on inimesi, kes nälgivad.”
„Noh, selles asja mõte ongi – meil selles maailma osas pole kõht tühi,” vastas Frances. Ta silmitses KitKati tahvli ümbrispaberit, mis vedeles tema auto konsoolikarbis. „Me sööme liiga palju töödeldud toitu. Sellepärast peamegi meie, privilegeeritud inimesed, mürkidest vabanema …”
„Oh