Üheksa võhivõõrast. Лиана Мориарти
Читать онлайн книгу.
hääl kõlab nii, nagu oleksid külmetunud, Frances.” Tundus, et mees tunneb tema külmetuse pärast üsna suurt muret.
„Mul on tõesti üsna hull, visa, võib-olla püsiv külmetus,” ütles Frances. Ta köhis selle kinnituseks. „Sa oleksid minu üle uhke. Ma olen palju väga kangeid rohtusid võtnud. Mu süda teeb tunnis miljon miili.”
„Just seda ongi vaja,” vastas Alain.
Sugenes paus.
„Alain?” õhutas Frances, kuid ta teadis, ta teadis juba täpselt, mida mees ütleb.
„Ma kardan, et ei too häid uudiseid,” ütles Alain.
„Saan aru.”
Frances tõmbas kõhu sisse, valmis uudist vastu võtma nagu mees, või vähemasti nagu lemberomaanide autor, kes suudab omaenda autoritasude aruannet lugeda.
„Nojah, nagu sa tead, kullake,” alustas Alain.
Kuid Frances ei suutnud taluda tema puiklemist, püüet hoopi meelitustega pehmendada.
„Uut raamatut ei taheta, mis?” küsis Frances.
„Uut raamatut ei taheta,” kordas Alain kurvalt. „Mul on südamest kahju. Minu meelest on see tõesti ilus raamat, asi on lihtsalt praeguses olukorras ja lembelood on kõige rohkem pihta saanud, see ei kesta igavesti, lembelood tulevad alati tagasi, see on kõrvalekalle, aga …”
„Niisiis müüd selle kellelegi teisele,” katkestas teda Frances. „Müü Timmyle.”
Sugenes veel üks paus.
„Asi on selles,” ütles Alain, „ma ei rääkinud sulle sellest, aga ma poetasin käsikirja Timmyle mõne nädala eest, kuna mul oli pisuke hirm, et see võib juhtuda, ja muidugi oleks Timmy pakkumine siis, kui miski pole veel kindel, andnud mulle mõjutusvahendi, nii et ma …”
„Timmy ütles ära?” Frances ei suutnud seda uskuda. Tema riidekapis rippus ikka veel disainerikleit, mida ta ei saanud enam kunagi kanda Piña Colada pleki tõttu, mille Timmy oli talle peale ajanud, kui Melbourne’i kirjanike peol ühes toas ta nurka surus, hääl tema kõrva ääres rutakas ja kuum, samal ajal üle õla vaadates otsekui spioon ning Francesele öeldes, kui väga ta tahab tema raamatuid avaldada ja et nende avaldamine on tema saatus ja et mitte keegi kirjastusmaailmas ei oska neid teoseid avaldada nii nagu tema ning et Francese truudus Jole on imetlusväärne, ent väär, sest Jo arvab, et ta saab lemberomaanidest aru, aga ei saa, ainult Timmy saab aru ja ainult Timmy viiks Francese „järgmisele tasandile” ja nii edasi, kuni Jo tuli ja Francese ära päästis. „Oi, jäta mu autor rahule.”
Kui palju aega sellest möödas on? Kindlasti mitte väga palju. Võib-olla üheksa-kümme aastat. Aastakümme. Aeg möödus neil päevil nii kiiresti. Selles, et maakera nii kiiresti pöörles, oli süüdi mingi rike. Kümnendid möödusid sama vilkalt, nagu kunagi aastad.
„Timmyle raamat meeldis,” ütles Alain. „Ta jumaldas seda. Tal olid vaat et pisarad silmas. Ta ei saanud sellele hankeid. Nad kõik värisevad hirmust. Aasta oli hull. Kõrgemalt poolt on käsk anda välja psühholoogilisi õudukaid.”
„Mina ei oska õudukat kirjutada,” ütles Frances. Talle ei meeldinud oma tegelasi tappa. Mõnikord laskis ta neil mõne luu murda, ent tundis end selle juures üsna halvasti.
„Muidugi ei oska!” ütles Alain liiga kiiresti, ja Frances oli veidi solvunud.
„Kuule, ma pean tunnistama, et olin mures, kui Jo ära läks ja sul polnud lepingut,” sõnas Alain. „Aga tundus, et Ashlee on sinu siiras austaja.”
Francese mõte läks mujale, sellal kui Alain ikka veel rääkis. Ta silmitses kinnist väravat ja triikis vasaku käe sõrmenukkidega alaselga.
Mida Jo ütleks, kuuldes, et Francese raamat tagasi lükati? Või oleks Jo pidanud sedasama tegema? Frances oli alati eeldanud, et Jo on igavesti tema toimetaja. Ta oli hellalt kujutlenud, et nad lõpetavad oma tööelu üheaegselt, võib-olla tähistavad pensionileminekut ühise pillava lõunaga, aga eelmise aasta lõpus oli Jo teatanud kavatsusest pensionile jääda. Pensionile! Nagu ta oleks mingi eakas vanaema! Tegelikult Jo oligi vanaema, aga taeva pärast, see polnud põhjus töölt lahkumiseks. Frances tundis, et ta hakkas just sisse elama, ja ühtäkki käitusid tema ringkonna inimesed nagu vanurid: said lapselapsi, jäid pensionile, vähendasid kulutusi, surid – mitte auto- või lennuõnnetustes, ei, surid rahulikult une pealt. Seda ei anna ta Gillianile kunagi andeks. Gillian lipsas pidudelt alati hüvasti jätmata minema.
See poleks pidanud tulema üllatusena, et Jo asendamise põhjuseks oli laps, sest lapsed võtsid maailma üle. Igal pool, kuhu Frances pilgu pööras, olid lapsed: lapsed istusid tõsiselt uudisteagentuurides, juhatasid liiklust, korraldasid kirjanike festivale, mõõtsid tal vererõhku, haldasid tema makse ja passitasid talle rinnahoidjaid. Kui Frances Ashleed esimest korda nägi, arvas ta tõsimeeli, et neiu on kirjastuses praktikal. Ta pidi juba ütlema „Cappuccino maitseks hästi, kullake”, kui too laps Jo endise laua taha kõndis.
„Frances,” ütles ta, „see on mulle selline austajanna hetk! Ma lugesin su raamatuid, kui olin vist üheteistkümneaastane! Ma varastasin neid ema käekotist. Ma ütlesin, et ema, sa pead mulle „Nathanieli suudlust” lugeda andma, ja tema vastas, et mitte mingil juhul, Ashlee, selles on liiga palju seksi!”
Seejärel oli Ashlee Francesele öelnud, et tema järgmises raamatus peaks olema rohkem, palju rohkem seksi ja ta teab, et Frances saab sellega igal juhul hakkama! Ashlee oli kindel, et Frances teab, et turg muutub, ja seejärel: „Kui sa, Frances, vaatad seda tabelit siin – ei, siin, just seda –, siis näed, et su raamatute müüginumbrid on justkui, noh, kurb on seda öelda, aga seda peaks justkui kahanemistrendiks nimetama ja me peame need tõesti, nojah, väga kiiresti tõusuteele pöörama. Oh, ja veel üks asi …” Ashlee ilme oli valulik, nagu peaks ta tegema juttu piinlikust terviseprobleemist. „Sinu tegevus sotsiaalmeedias? Ma kuulsin, et sa ei hooli eriti sotsiaalmeediast. Minu ema ka mitte! Aga tänapäeva turul on see ülioluline. Sinu austajad peaksid tõesti sind Twitteris, Instagramis ja Facebookis nägema – see on miinimum. Mis sa arvad, kui sa hakkaksid blogima, teeksid reklaami ja postitaksid võib-olla korrapäraselt videoid? See oleks nii tore! Need on nagu lühifilmid!”
„Mul on kodulehekülg,” vastas Frances.
„Jah,” sõnas Ashlee lahkelt. „On küll, Frances. Aga keegi ei hooli kodulehekülgedest.”
Seejärel oli ta oma arvutiekraani Francese poole keeranud, et demonstreerida talle näiteid teistest, paremini käituvatest autoritest, kes tegutsesid „aktiivselt” meedias, aga Frances ei kuulanud enam ja ootas, et see ometi kord lõppeks nagu käik hambaarsti juurde. (Ekraani ei näinud ta niikuinii. Tal polnud prille kaasas.) Kuid Frances ei muretsenud, sest ta hakkas sel ajal Paul Drabble’isse armuma, ja kui ta oli armunud, kirjutas ta alati oma parimaid raamatuid. Pealegi olid tal maailma kõige armsamad, kõige ustavamad lugejad. Tema müüginumbrid võisid langeda, aga tema raamatuid avaldatakse alati.
„Ma leian sellele raamatule õige kodu,” ütles Alain nüüd. „See võib lihtsalt natuke aega võtta. Lemberomaan ei ole surnud!”
„Tõesti?” küsis Frances.
„Kaugeltki mitte,” vastas Alain.
Frances võttis tühja KitKati paberi ja limpsis seda, lootes šokolaaditükikesi leida. Kuidas ta sellest tagasilöögist ilma suhkruta üle saab?
„Frances?” küsis Alain.
„Mu selg valutab hirmsasti,” ütles Frances. Ta nuuskas valjusti nina. „Pealegi pidin auto keset teed seisma jätma, sest mul oli kuumahoog.”
„See kõlab tõesti kohutavalt,” kostis Alain kaastundlikult. „Ma ei suuda seda ettegi kujutada.”
„Ei suudagi. Üks mees pidas auto kinni, et vaadata,