Ole kiidetud. Laudato Si. Paavst Franciscus (JORGE MARIO BERGOGLIO)
Читать онлайн книгу.
Püha Assisi Franciscus
10. Ma ei taha kirjutada seda entsüklikat ilma pöördumata ilusa ja motiveeriva eeskuju poole, kelle nime valisin end inspireerima ja juhtima, kui mind valiti Rooma piiskopiks. Usun, et Püha Assisi Franciscus on eeskujulik näide siiralt, ehedalt ja rõõmsameelselt ellu viidud terviklikust ökoloogiast ja hoolest kõigi haavatavate vastu. Ta on kõigi nende kaitsepühak, kes õpivad ja töötavad ökoloogia valdkonnas ning teda armastavad ka mittekristlased. Ta osutas erilist tähelepanu Jumala loodule ning kõigile vaestele ja väljatõrjututele. Ta armastas ja teda armastati sügavalt tema rõõmu, tema suuremeelse eneseandmise, tema avatud südame pärast. Ta oli müstik ja palverändur, kes elas lihtsas ja imelises harmoonias Jumalaga, loodusega, teiste inimeste ja iseendaga. Tema kaudu mõistame, kui lahutamatult on seotud mure looduse pärast, kaastunne vaeste vastu, ühiskonnale pühendumine ja sisemine rahu.
11. Püha Franciscus aitab meil näha, et terviklik kes-k konnatunnetus nõuab avatust erinevate kategooriate suhtes, ületades täppis- ja loodusteaduste keeled ning juhatades meid inimeseksolemise südamesse. Nagu juhtub siis, kui kellessegi armume, hakkas ka Franciscus päikest, kuud või mõnd väikseimat loomakest vaadates laulma, ühendades sellise ülistuse kaudu kõik teised loodud olendid. Ta oli osaduses kogu looduga, jutlustades isegi lilledele, kutsudes neid „kiitma ja armastama Jumalat, justnagu oleks neile antud mõistus“.19 Tema reaktsioon ümbritsevale maailmale peegeldas palju enamat, kui intellektuaalset tunnustust või majanduslikku arvestust, sest tema jaoks oli iga loodud olend kui õde, kellega ta oli ühendatud hellusesidemetega. Seepärast tundis ta end olevat kutsutud hoolitsema kõige eksisteeriva eest. Tema jünger Püha Bonaventura vahendab meile, et „kõigis asjades algallika peegeldust nähes täitus ta veelgi külluslikumalt vagadusega ning kutsus kõiki loodud olendeid, ükskõik kui tillukesi, „venna“ või „õe“ nimetusega”.20 Niisugust suhtumist ei saa kirjutada naiivse romantilisuse arvele, kuna see mõjutab inimese käitumist määravaid valikuid. Kui läheneme loodusele ja keskkonnale, olemata selliselt avatud imetlema ja imestama, kui me ei kõnele maailmaga suheldes enam vendluse ja ilu keelt, siis on meie hoiak tarbijalik, julmalt ekspluataatorlik, halvaperemehelik ja me ei suuda enam piire seada oma hetkelistele vajadustele. Seevastu, kui tunneme, et oleme tihedalt ühendatud kõigega, mis eksisteerib, muutume iseenesest mõõdukaks ja hoolivaks. Püha Franciscuse vaesuse ja kasinuse taotlus ei olnud pelgalt väline askeetlus, vaid midagi palju radikaalsemat – keeldumine muuta reaalsus lihtsalt kasutatavaks ja kontrollitavaks objektiks.
12. Teisalt, Pühakirjale ustavana kutsub Püha Franciscus meid mõistma loodust kauni raamatuna, mille läbi Jumal kõneleb meiega ja annab aimu selle lõputust ilust ja headusest. „Sest loodu suurusest ja ilust võib võrdpildina näha, missugune on Looja.“ (Trk 13:5) ja „Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav“ (Rm 1:20). See oli põhjuseks, miks Franciscus palus, et osa kloostri aiast jäetaks alati puutumata, nii et seal saaksid kasvada metsikud lilled ja taimed ning need, kes neid imetlevad, saaksid ülendada oma meele Jumala, sellise ilu Looja poole.21 Maailm peaks inimeste jaoks olema pigem imeline müsteerium, mida rõõmu ja kiitusega vaadelda, kui lahendamist vajav probleem.
Minu üleskutse
13. Tungiv väljakutse kaitsta meie ühist kodu sisaldab muret selle pärast, kuidas tuua kogu inimkond kokku, et otsida kestlikku ja terviklikku arenguteed, sest teame ju, et asjad võivad muutuda. Looja ei jäta meid maha – ta ei loobu iialgi oma armastavast plaanist ega kahetse, et on meid loonud. Inimkonnal on ikka veel võime selle ühise kodu ehitamisel koostööd teha. Siinkohal tahan tunnustada, julgustada ja tänada kõiki neid, kes loendamatutel viisidel püüavad tagada seda, et kodu, mida me üksteisega jagame, oleks turvaline. Eriti tuleb tunnustada neid, kes väsimatult püüavad leida lahendusi traagilistele mõjudele, mida keskkonna halvenemine on kaasa toonud maailma kõige vaesema elanikkonna jaoks. Noored nõuavad meilt muutust. Nad imestavad, kuidas saab keegi väita, et ta ehitab paremat tulevikku, samal ajal mõtlemata keskkonnakriisile ja tõrjutute kannatustele.
14. Kutsun tungivalt kõiki üles uuele dialoogile selle üle, kuidas kujundada meie planeedi tulevikku. Vajame keskustelu, kuhu oleks kaasatud igaüks, kuna keskkonnaprobleemid, millega meil tuleb tegeleda, ja selle inimesest tulenevad juured puudutavad ja mõjutavad meid kõiki. Ülemaailmne ökoloogiline liikumine on teinud juba märkimisväärseid edusamme ja viinud paljude organisatsioonide asutamiseni, mis on pühendunud teadlikkuse tõstmisele nendest probleemidest. Kahetsusväärsel kombel on paljud jõupingutused keskkonnakriisile konkreetseid lahendusi otsida jäänud sageli tulemusteta mitte üksnes jõulise vastuseisu tõttu, vaid ka üldisest huvipuudusest tingituna. Vastutöötavad hoiakud, isegi usklike inimeste seas, võivad ulatuda probleemi eitamisest kuni ükskõiksuseni, mugava allaandmiseni või pimeda usuni tehnoloogilistesse lahendustesse. Me vajame uut ja üleüldist solidaarsust. Nagu Lõuna-Aafrika piiskopid on öelnud: „Et heastada kahju, mis on tekitatud sellega, et inimene on väärkasutanud Jumala loodut, on vaja igaühe talenti ja kaasatust“.22 Me kõik saame Jumala tööriistadena loodu eest hoolitsedes koostööd teha, igaüks oma kultuuri ja kogemusega, oma algatuse ja talendiga.
15. Loodan, et see entsüklika, mis lisandub nüüd Kiriku sotsiaalõpetusse, võib aidata teadvustada meie ees seisva suure väljakutse mõõtmatust ja kiireloomulisust. Alustan sellest, et vaatan lühidalt üle mitmed praeguse ökoloogilise kriisi aspektid, eesmärgiga teadvustada tänapäeval kättesaadavate parimate teadusuuringute tulemusi, lastes neil meid sügavalt puudutada ja pakkuda konkreetset alust järgnevale eetilisele ja vaimsele teekonnale. Sellest panoraamist lähtudes vaatlen mõningaid juudi-kristlikust traditsioonist võetud põhimõtteid, mis võivad muuta sidusamaks meie pühendumust keskkonnaküsimustele. Seejärel püüan jõuda praeguse olukorra juurteni, et vaadelda mitte üksnes sümptomeid, vaid ka selle sügavamaid põhjuseid. See aitab pakkuda keskonnale sellist lähenemisviisi, mis austab meie ainulaadset kohta inimestena siin maailmas ja meie suhet ümbritsevaga. Selle mõttekäigu valguses toon välja mõned laiemad ettepanekud dialoogiks ja tegevuseks, mis kaasaksid meid kõiki üksikisikutena ja mõjutaksid ka rahvusvahelist poliitikat. Lõpuks, kuna olen veendunud, et muutus on võimatu ilma motivatsiooni ja kasvatusprotsessita, pakun mõned inspireerivad juhised inimese arenguks, mida võib leida kristliku vaimse kogemuse varamust.
16. Kuigi igal peatükil on oma teema ja spetsiifiline lähenemisviis, tõstatatakse neis igaühes uues perspektiivis vaatluse alla ka eelnevates peatükkides käsitletud tähtsaimaid küsimusi. Eriti kehtib see oluliseimate teemade kohta, mis läbivad kogu entsüklikat. Sellisteks teemadeks on näiteks intiimne side, mis ühendab meie planeedi haavatavust ja vaesust; veendumus, et maailmas on kõik omavahel seotud; tehnoloogiast tulenevate uute paradigmade ja võimuvormide kriitika; kutse otsida teistsuguseid lahendusi majanduse ja progressi mõtestamiseks; iga elusolendi väärtustamine; keskkonna tähendus inimesele; vajadus otsekohese ja ausa debati järele; kohaliku ja rahvusvahelise poliitika tõsine vastutus; äraviskamis-kultuur ja ettepanek uueks elustiiliks. Neid küsimusi käsitletakse korduvalt, täiendades ja vaadeldes neid erinevatest vaatenurkadest.
ESIMENE PEATÜKK
MIS TOIMUB MEIE KODUGA
17. Teoloogilised ja filosoofilised mõtisklused maailmas valitseva olukorra ja inimkonna üle võivad osutuda tüütuteks ja abstraktseteks, kui need ei rajane praeguse, inimkonna ajaloos enneolematu situatsiooni, värskel analüüsil. Enne kui mõtiskleme, mil moel usk inspireerib meid mõistma motiive ja nõudeid selle maailma jaoks, mille osaks me ju oleme, vaatlen lühidalt olukorda, mis meie ühise koduga üldse toimub.
18. Aina kiirematele inimkonda ja planeeti mõjutavatele muutustele lisandub tänapäeval üha pingelisem töö- ja elutempo, mida võiks nimetada isegi „kiirmenetluseks“. Ehkki need muutused on osaks keerukate süsteemide toimimisest, vastandub inimtegevuse arengukiirus bioloogilise evolutsiooni loomupäraselt aeglasele tempole. Samas ei pruugi selle kiire ja pideva muutumise eesmärk