Ole kiidetud. Laudato Si. Paavst Franciscus (JORGE MARIO BERGOGLIO)
Читать онлайн книгу.
keskkonda ja vajadusse loodust kaitsta ning koos sellega kasvab siiras ja samas valulik ärevus meie planeedil toimuva pärast. Vaadakem kasvõi pealiskaudselt üle küsimused, mis tänapäeval meile muret teevad ja mida ei saa enam „kalevi alla“ panna. Eesmärgiks ei ole kokku kuhjata teavet või rahuldada uudishimu, vaid pigem saada valulikult teadlikuks, julgedes maailmaga toimuvat kogeda oma isikliku kannatusena ja seeläbi avastada, mida meist igaüks teha suudab.
I. SAASTATUS JA KLIIMAMUUTUSED
Saastatus, jäätmed ja äraviskamise kultuur
20. Mõned saastatuse ilmingud on osa inimeste igapäevasest kogemusest. Õhu saasteainetega kokkupuutumine tekitab rohkesti terviseriske, eriti vaesema elanikkonna hulgas, põhjustades miljoneid enneaegseid surmajuhtumeid. Näiteks võivad inimesed haigestuda kütmisel või toiduvalmistamisel kasutatava kütuse jääkainete sissehingamisel. Samuti mõjutab meid kõiki reostus, mida põhjustab transport, tööstuslikud heitgaasid, ained, mis imbuvad pinnasesse ja vette väetiste, taimekaitsevahendite, putuka- ja umbrohutõrjevahendite ning teiste agrotoksiinide kasutamisel. Nende probleemidega hakkamasaamiseks presenteeritakse sageli ärihuvidega seotud tehnoloogiaid kui ainuvõimalikke, ent mis tegelikkuses osutuvad võimetuteks arvestama nähtuste salapäraseid seoseid, nii et mõnikord tekitab ühe probleemi lahendamine hoopis teise.
21. Arvesse tuleb võtta ka jäätmetest tekitatud saastet, sealhulgas ohtlike jäätmete ladustamist. Igal aastal tekib erinevat kliinilist, elektroonilist või tööstuslikku päritolu ehitus- ja lammutusplatsidel sadu miljoneid tonne jäätmeid, millest suur hulk on biolagunematud, ülitoksilised või radioaktiivsed. Maa, meie kodu, on hakanud üha enam välja nägema nagu hiiglasuur prügimägi. Paljudes planeedi piirkondades kurdavad eakamad inimesed, et kunagised ilusad maastikud on nüüd mattunud prügihunnikute alla. Linnades ja põllumajanduses kasutatavad tööstusproduktid ja keemiatooted võivad viia kahjulike ainete bioakumuleerumiseni kohalike inimeste organismides ka siis, kui üldised toksilisuse näitajad nendes piirkondades ei ole väga kõrged. Sageli ei võeta mingeid meetmeid tarvitusele enne, kui inimeste tervis on pöördumatult kahjustunud.
22. Need probleemid on tihedalt seotud äraviskamiskultuuriga, mis muudab kõik kiiresti prügiks ja millest saavad mõjutatud nii asjad kui ka väljatõugatuks osutuvad inimesed. Näiteks võib tuua igapäevase praktika, kus enamus paberitoodetest visatakse ära ega taaskasutata. Inimestel on raske nõustuda sellega, et looduslike ökosüsteemide toimimine on eeskujulik – taimed sünteesivad toitaineid, mida tarbivad rohusööjad, kellest saab toit kiskjatele ning kes seejärel toodavad märki-mis väärses koguses orgaanilisi jäätmeid, mis omakorda võimaldavad võrsuda uutel taimede põlvkondadel. Meie tööstussüsteem ei ole oma tootmis- ja tarbimistsükli lõpuks välja arendanud võimet absorbeerida ja taaskasutada selle jäätmeid ja kõrvalsaadusi. Seni ei ole õnnestunud kasutusele võtta ringlusmudelit, mis suudaks säilitada looduslikke varusid nii praegustele kui tulevastele põlvkondadele, nõudes mittetaastuvate ressursside kasutamise maksimaalset piiramist ja tarbimise muutumist mõõdukaks, et suurendada toimimise, töötlemise ning taaskasutamise tõhusust. Selle valdkonna edusammud on seni väga piiratud, kuigi nimetatud küsimuse lahendamine oleks üks võimalus, kuidas astuda vastu kogu maailma mõjutavale äraviskamiskultuurile.
Kliima kui ühine hüve
23. Kliima on ühine hüve, mis kuulub meile kõigile ja on mõeldud meie kõigi jaoks. Globaalsel tasandil on see keerukas süsteem, mis märkimisväärselt mõjutab inimeste elu. Teadlased on jõudnud väga kindla konsensuseni selles, et oleme praegusel ajal tunnistajateks kliima murettekitavale soojenemisele. Viimastel aastakümnetel on sellega kaasnenud pidev veetaseme tõus maailmameres ja ekstreemsete ilmastikunähtuste sagenemine, isegi kui igat konkreetset ilmingut ei ole suudetud absoluutse kindlusega teaduslikult põhjendada. Inimkond on kutsutud jõudma äratundmisele, et on vaja teha muudatusi elustiilis, tootmises ja tarbimises, et võidelda üleilmse soojenemisega või vähemasti selliste kliimamuutuste põhjustega, mis on inimese poolt tekitatud või süvendatud. Tõsi ju on, et leidub ka teisi tegureid (seismoloogilised muutused, maa orbiidi muutumine, päikese aktiivsuse tsüklilisus), ent mitmed teadusuuringud osutavad siiski, et enamus viimaste aastakümnete globaalsest soojenemisest on põhjustatud suurest kasvuhoonegaaside (süsihappegaas, metaan, lämmastikoksiid jt.) kontsentratsioonist, mis eraldub eelkõige inimtegevuse tulemusena. Kui sellised gaasid atmosfääri kogunevad, takistavad nad maal peegelduvate päikesekiirte soojuse hajumist maailma-ruumis. Probleemi süvendab intensiivsel fossiilsete kütuste kasutamisel põhinev arengumudel, mis on siiani ülemaailmse energiasüsteemi keskmeks. Määravaks teguriks on ka maapinna kasutusotstarbe muutumine, eelkõige metsade hävitamine põllumajanduslikel eesmärkidel.
24. Soojenemine mõjutab omakorda nn. süsiniku tsüklit. See loob nõiaringi, mis veelgi halvendab olukorda, mõjutades esmatähtsate ressursside, nagu joogivee, põllumajandustoodete ja energia kättesaadavust maakera kuumema kliimaga piirkondades, viies planeedi bioloogilise mitmekesisuse osaliselt väljasuremiseni. Maa pooluste jääkatte ja kõrgmäestike liustike sulamine võib viia ohtliku koguse metaangaasi eraldumiseni, samas kui külmunud orgaanilise materjali lagunemine suurendab veelgi süsinikdioksiidi emissiooni. Olukorda halvendab troopikametsade kadumine, mis muidu aitaksid kliimamuutust leevendada. Süsinikdioksiidi reostus tõstab ookeanide happelisust ja ohustab sealset toiduahelat. Kui praegune tendets jätkub, võime juba sel sajandil olla tunnistajaks erakordsele kliimamuutusele ja enneolematule ökosüsteemide hävinemisele, millel oleksid tõsised tagajärjed meie kõigi jaoks. Näiteks võib meretaseme tõus tekitada äärmiselt tõsiseid olukordi, kui arvestame, et veerand maailma elanikkonnast ning ka enamus meie metropolidest asetsevad rannikualadel.
25. Kliimamuutused on globaalne probleem, millest tulenevad tõsised kaasmõjud keskkonnale, ühiskonnale, majandusele, poliitikale ja sellele, kuidas hüvesid jaotatakse. Kliima kujutab endast ühte peamist väljakutset, mis meie päevil inimkonna ees seisab. Tõenäoliselt tunnevad lähiaastakümnetel selle probleemi kõige halvemaid mõjutusi arengumaad. Paljud halvas majanduslikus olukorras olevad inimesed elavad piirkondades, mida soojenemisega seotud nähtused eriti mõjutavad, sest nende elatusvahendid sõltuvad suuresti looduslikest varudest ja ökosüsteemi „teenetest“ nagu põllumajandus, kalapüük ja metsandus. Neil ei ole teisi sissetulekuallikaid ega ressursse, mis võimaldaksid toime tulla loodusõnnetustega või kohaneda kliimamuutustega. Samas on neil ka väga piiratud ligipääs sotsiaalteenustele ja -kaitsele. Näiteks võib tuua kliimamuutustest põhjustatud rahvastiku rände, mille tulemusena elatusallikaks olevad loomad ja taimed ei suuda uute oludega kohaneda. Seejärel on ka inimesed sunnitud oma kodudest lahkuma, tundes ebakindlust enda ja oma laste tuleviku pärast. Traagiliselt on suurenenud migrantide arv, kes püüavad põgeneda süveneva vaesuse eest, mida põhjustab keskkonnatingimuste halvenemine. Rahvusvahelised konventsioonid ei tunnista neid pagulastena, kuigi need inimesed kannatavad oma mahajäetud elude pärast, saamata mingisugustki õiguskaitset. Kurvastaval kombel on selliste kannatuse suhtes igal pool maailmas üsna levinud ükskõiksus. See, et me ei reageeri enam oma vendi ja õdesid puudutavatele tragöödiatele, viitab sellele, et oleme kaotanud kaasinimeste ees vastutustunde, millel rajaneb kogu kodanikuühiskond.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal,