Mõrvakott. Tony Parsons
Читать онлайн книгу.
täpselt seesama mis sisetelevisiooni stoppkaadril tol päeval, kui ta ostis apteegi hulgilaost vesinikülihapendit.
Seljakott oli tal seljas ka siis, kui ta veeretas 440 liitrit juuksepleegitit kassa juurde. See oli tal seljas ka siis, kui luges viiekümnestes rahatähtedes letile 550 naela. Ja ka siis, kui ta tühjendas oma kaubiku lukustatavasse garaaži, kuhu olid üles pandud meie kaamerad.
Seda seljakotti oli võimatu mitte ära tunda. See nägi välja nagu seljakott, millega ronitakse Everesti otsa. Suur ja ere – sellel punasel toonil on omaette nimi.
Kuid ta nägu ei olnud sama. See ajas mu segadusse. See pidi ju olema sama mees. Talle oli midagi näkku süstitud. Ta kavatses surra, peas kellegi teise nägu.
Aga nüüd tundsin ma ta ära.
Ma ei kõhelnud.
„See on tema,” ütlesin ma. „Objekt nähtav. Ta on endaga midagi teinud. Ma ei tea. Midagi on ta näos teisiti, aga see on tema. Objekt nähtav. Isik visuaalselt kindlaks tehtud. Objekt nähtav.”
„Snaiper 1 on laskeulatuses,” ütles hääl ja teisel pool tänavat nägingi ma nüüd laskureid, kolme kuju, kes liikusid mööda armetute poekeste ja söögikohtade katuseid, relvad päikese käes helkimas. Politsei snaiprid asusid positsioonile.
Nad olid operatsiooni untsu minemise puhul meie viimane lootus. Ja juba oligi see untsu minemas.
„Snaiper 2 on laskeulatuses. Kuid mul pole selget vaadet. Ma ei saa puhtalt sihtida. All on rahvahulk.”
Punase seljakotiga mees oli teisel pool tänavat seisma jäänud, oodates fooritule muutumist. Autod mürisesid mööda ja nende vahelt vilkus seljakoti punane värv. Puudutasin oma kõrvaklappi. Äkki ei rääkinud minuga enam keegi.
„See on õige mees,” ütlesin ma. „Ma kinnitan ta identiteeti. Objekt on nähtav. Nähtav. Kuuldel.”
Foorituli muutus ja liiklus jäi vastutahtsi seisma. Pendelrändurid hakkasid teed ületama. Punase seljakotiga mees läks nendega kaasa.
Ütlesin aeglaselt ja selgelt: „Siin Delta 1, ma kinnitan objekti nähtavust. Sihtmärk siseneb kohe haarangutsooni. Kas te kuulete mind? Kuuldel.”
Vastuseks ei midagi peale roosa müra.
Siis aga: „Võimalik. Kontrollime. Mitte tegutseda.”
Ma vangutasin pead ja pidin uuesti rääkima hakkama, kui peasuperintendent Swire’i rahulik hääl ütles: „Jätta, Wolfe. See pole tema. Jätta. Operatsioon tühistatud.”
Ja siis ka valveohvitseri hääl: „Jätta. Tühistatud. Kõik valvepostid, mitte tegutseda.”
Foorituled muutusid jälle.
Punase seljakotiga mees oli tänava ületanud.
Ta suundus raudteejaama poole.
„Kas te oletasite, et ta kannab burkat?” küsisin ma. „See on Bravo 1. See on sihtmärk. Ta on õige mees. Ta nägu…”
„Meil pole visuaalset kinnitust,” ütles valveohvitser. „Delta 1, isik ei ole kindlaks tehtud.”
Siis Swire: „See pole tema. Jutt jätta, Wolfe.” Ta hääles oli terasnoot. „Teil oli üks ülesanne. See on täidetud. Midagi rohkemat pole vaja teha. Kõik üksused, tegevus jätta. Jätta! Haarang on tühistatud. Ma tänan kõiki.”
Rahvahulk jäi jaama lähedal aeglasemaks, segunedes pendelränduritega, kes lähenesid King’s Crossi peatuse poolt. Oli selge, et mul on jäänud vaid minut tema peatamiseks, enne kui ta jaamahoonesse kaob. Kui punase seljakotiga mees on mõnel pealiini rongil või all metroos või jaamaperroonil, ühendab ta palves käed ja maailm lendab koost.
Patarei, mida ta tõenäoliselt hoiab ühes käes, tekitab elektrivoolu ühendatult lihtsa juhtmeotsikuga, mida ta hoiab teises käes. Siis läheb vool kahte juhet mööda punasesse seljakotti – selle küljes pidi olema märkamatu sisselõige –, kus ümbertehtud lambike käivitab peenikesse torru ehitatud detonaatori. See käivitab omakorda põhilaengu, mis sisaldab vesinikülihapendit, sedasama, mida ma olin näinud teda ostmas sisetelevisiooni ekraanil üheteistkümne 50-naelase rahatähe eest.
Samal ajal oli ta ostnud hulgi ka kuuetolliseid terasnaelu. Kottide kaupa. Need pidid olema teibitud põhilaengu ümber, et külvata häda, millest pidi jätkuma mitmesajale inimelule.
Kui see plahvataks.
Kui ta oli nutikas.
Kui ta polnud lõhkekeedust vussi keeranud.
Neelasin alla kurku tõusnud kuuma kibeda iivelduseklombi.
„Teil pole õigus,” ütlesin ma. „See on tema. Objekt nähtav.”
Ma olin käinud ta garaažis. Olin näinud sadu tühje juuksepleegiti pudeleid. Olin vaadanud sisetelevisiooni linti päevast, kui ta need ostis, kuni ta kujutis oli mu ajusse kõrvetatud.
Mul polnud vaja armatuurlauale teibitud fotosid. Ma tundsin teda. Ta oli mul pealuu sees.
Ta ei saanud end minu eest peita.
„Kõik üksused, tegevus jätta,” ütles eneseteadlikult rahulik hääl. „Delta 1, kas te kuulete mind?”
„Ei,” ütlesin ma, „te teete suure vea.”
Vaid kolmkümmend sekundit veel.
Kogu selle rahvahulga ja tulirelvade keskel olin ma jäetud omapead mehega, kes kavatses surra.
Kunagi kuulsin ma Hampshire’ maakonnas Bramshillia politseiakadeemia loengut. See kool oli politseinike kõrghariduse Oxford ja Cambridge.
Üks FBI agent oli kohale lennutatud selleks, et aidata meil võidelda terrorismiga. Agendi valge hammasterida oli avaldanud mulle muljet. Igatahes suurepärased hambad. Väga ameerikalikud. Kuigi mulle avaldas veelgi rohkem muljet see, et mees teadis, mida ta räägib.
Hammaste särades rääkis ta meile, et FBI oli kindlaks teinud 25 terrorismi ohupiirkonda. Ma polnud ise just igast nimetatud punktist informeeritud – olin, ütleme, teadlik kahest kolmandikust, alates lennuväljadest ja lõpetades tätoveerimissalongidega.
Üldiselt oli neid igal pool.
Föderaalagent kirjeldas ka potentsiaalse terroristi välimust.
Üldiselt võis see olla kes tahes.
Bramshilli õppurid, kõige paremad ja kõige helgemate peadega mehed, kõik ka aktiivses teenistuses, kriminaaluurijate uus põlvkond, noored, tugevad ja nutikad mehed, pidid naeru pärast püksi tegema. Kuid erinevalt teistest ei leidnud mina, et see jutt olnuks kasutu. Vastupidi. Ja seda sellepärast, et mulle jäi meelde FBI mehe antud terroristi potentsiaalsete tunnusmärkide esimene punkt.
Kahtlusalune muudab oluliselt oma välimust.
Kuigi mu kolleegid olid itsitanud ja silmi pööritanud, tundus mulle, et seda tuleb kindlasti rõhutada. Enesestmõistetavust ei maksa kunagi kahe silma vahele jätta. Ärge arvake, et ta näeb välja nagu fotodel või sisetelevisiooni ekraanil. Olge valmis, et ta näeb välja nagu keegi teine.
Ja oli veel üks asi, mida FBI agent oleks võinud mainida. Sihtmärk, kes muudab oluliselt välimust, ei soeta tõenäoliselt uut kotti.
„Sama seljakott,” ütlesin ma, avades autoust. „Sisetelevisioonis nähtud punane seljakott. sellega ostis ta oma kraami. Punane. Pidevalt kaasas. See on sama seljakott. Ja see on tema.”
„Siin ei tohi parkida,” ütles kokni aktsendiga aafriklane mulle akna kaudu ja ma võpatasin, kuuldes häält, mis ei tulnud mu peast.
Liikluspolitseinik kirjutas mulle parkimistrahvi. Tulin autost välja. Ta oli Lääne-Aafrika hõimuarmidega pikk mees ja astus pisut tagasi, arvates, et teen talle viga. Vaatasin temast mööda ja nägin punase seljakotiga meest.
Rahvahulk oli hõredamaks jäänud.