Mõrvakott. Tony Parsons
Читать онлайн книгу.
Kogu ta teeseldud rahu oli kadunud.
Ma kõhklesin hetke.
Siis istusin uuesti autosse.
Liikluspolitseinik lükkas trahvitähe mu kojamehe vahele. Ma raputasin pead ja vaatasin tahavaatepeeglisse. Punase seljakotiga mees oli nüüd otse mu selja taga, seistes jaama peasissepääsu ees. Rahvahulk sulas kokku. Mitte miski ei takistanud teda sisse minemast. Kuid ta seisis täpselt sissepääsu ees.
Ta rääkis endamisi midagi.
Ei.
Ta palvetas.
Kümme sekundit.
Punase seljakotiga mees astus sammu edasi.
Üheksa sekundit.
Lükkasin autole sisse tagurpidikäigu.
Kaheksa sekundit.
Keerasin pea tahapoole ja vajutasin hooga gaasi.
Auto sööstis tagurpidi paigalt ja ma kihutasin punase seljakotiga meest vaadates talle otsa. Hoidsin ühe käega kinni kõrvalistme seljatoest, et kokkupõrke lööki leevendada ja surusin teise käega jõuliselt signaalinuppu, hoides seda pidevalt all ja ajades järelejäänud liiklejad laiali.
Mees ei liikunud paigast.
Aga sellal kui vana X5 tema poole sööstis, vaatas ta mulle liikumatu suuga otsa.
Viis sekundit.
Auto põrutas talle otsa, lüües ta veidi pealtpoolt põlvi jalust maha ja purustades mõlema jala reieluu, kui ta torso vastu auto tagaosa lendas. Ta nägu lõhkus tagumise aknaklaasi ja tagumine aknaklaas tegi tema näoga sama.
Siis tõukas kokkupõrge ta tagasi punasest tellisest viktoriaanliku majaseina vastu, kus ta kukal lõhkes nagu sepavasaraga tabatud pehme keedumuna.
Kolm sekundit.
Lükkasin sisse sõidukäigu ja kihutasin tagasi jaamaesisele õuele, kust liikluspolitseinik jõllitas mind liikumatult ja ammuli sui, trahvitähtede masin ikka veel peos.
Lükkasin sisse tagurpidikäigu, et tehtut korrata.
Kuid selleks polnud vajadust.
Null sekundit.
Ma tulin aeglaselt autost välja.
Inimesed karjusid. Mõned olid pendelrändurid, mõned hääled olid mul peas. Iga sekundiga lähemale jõudev koer haukus meeletult.
Üks hääl mu peas karjus tohutust väärteost ja tapmisest. Teine kisendas mõrvast.
„Wolfe!”
See oli Swire.
Kiskusin kõrvaklapi kõrvast välja ja viskasin minema.
Punase seljakotiga mees istus telliskiviseina ääres, vahtides mulle otsa lõhutud näo jahmunud ilmel. Üks ta käsi tõmbles ikka veel äkksurma šokist. Mõlemad käed olid tühjad.
Seda poleks ma oodanud.
Äkki olid kohal näomaskides relvastatud mehed. Püstolid sihtisid surnud meest. Glock SL 9-mm relvad. Heckler & Kochi automaadid. Siis märkasin ma, et mõni neist sihib mind.
„Ta oli meie sihtmärk,” ütlesin ma.
Kogu plats oli täis relvastatud eriüksuse politseinikke. Pendelrändurid jooksid ja roomasid, kes kuhu sai. Hulk rahvast karjus, sest püssimehed ei näinud karvavõrdki politseinike moodi välja. Neil olid kevlarist kuulivestid. Neil olid seljas metallist karabiinihoidjaid, et neid saaks hukkumise korral lihtsamalt jalust ära. Näomaskidel olid silma- ja suuavad. Nad nägid välja nagu võltssõjaväelastest pangaröövlid.
Inimesed arvasid, et maskid peavad takistama neid ära tundmast, aga ma teadsin, et need olid hirmutamiseks.
Ja see toimis.
Karjuti raadiotesse, mis olid kinnitatud südame kohale. Maskis näod röökisid mu peale ning käskisid kõhuli heita ja nii jääda.
Maha. Maha. Maha. Maha, ma ütlen!
Ma võtsin oma ametimärgi aeglaselt teksade taskust välja, näitasin seda ja viskasin selle neile kätte. Siis tõstsin käed üles. Kuid põlvili ma nende ette ei laskunud. Ja ka näoli mitte. Ma jätkasin teed tapetud mehe juurde.
Sest ma pidin teadma, et olin toiminud õigesti.
Viimane võimalus! Tehke seda kohe!
Kükitades maas oleva mehe kohale, nägin ma, et kukkumine ei olnud ta koljuluud purustanud, vaid oli selle minema viinud.
Hiigelsuur värske vere lomp valgus juba kõnniteele.
Kõikjalt kõlas hirmu- ja vihakarjeid. Koer oli nii lähedal, et ma tundsin ta lõhna, nii lähedal, et tajusin tema hingamist.
Ma nägin silmanurgast veidraid lapiku ninaga Glocke, mis sihtisid maas olevat surnud meest ja ka mind. Püstolid olid vinnastatud.
Kuid see oli ju õige mees, eks ole?
Vaatasin imestades oma käsi.
Need olid koos surnud mehe verega.
Kuid need ei värisenud, kui ma rebisin lahti punase seljakoti ja vaatasin sisse.
2
„Vabandust,” ütlesin ma, keha surutud tihkelt ülikonda, mida ma polnud pulmapäevast saadik kandnud.
Pangakontor oli pilgeni täis mõrvauurijaid, kellest oli kohal viimne kui rühmaliige. Minu ees seisis ekspertiisitöötaja, kes püüdis minust mööda saada. Ta oli riietatud üleni valgesse, välja arvatud sinine näomask, mis varjas kõike peale ta silmadest paistva ärrituse. Olin suures nurgaruumis särava klaasist tornmaja tipus, kuid mul tulid sel hetkel meelde lapsepõlve mänguväljakud ja see, kuidas sa võid tunda end korraga nii nähtamatuna kui ka tülinaks teistel ees lihtsalt sellepärast, et oled kusagil uus.
Siis aga tundis üks ekspert mu ära.
„Ma tunnen teid,” ütles ta.
„Ma olen siin uus,” vastasin.
„Ei ole,” ütles ta. „Te olete kangelane. Sealt jaamahoone juurest. Mis ajast te mõrvarühmas töötate?”
„Tänasest.”
Nüüd ta juba naeratas mulle sinise maski varjus.
„Äge. Kuidas nad teid kohtus kutsusid?”
„Politseinik A-ks.”
„Politseinik A, kas te olete sel nädalal kellegi tapnud?”
„Veel ei ole,” ütlesin ma, „aga on ju alles esmaspäeva hommik.”
Ta naeris ja jättis mu surnud mehe kirjutuslaua juurde. Laual polnud peaaegu midagi. Vaid värske veri ja üks raamis foto.
Fotol naeratasid objektiivi seitse sõjaväevormis noormeest, nagu vaataksid nad oma kaheldamatult edukasse tulevikku. Klaasi nurka oli pritsinud verd. Kuid see ei muutnud poiste ennasttäis ilmeid.
See oli kontorilaua kohta imelik foto. Ei naist, ei lapsi, ei koera. Ainult seitse verepritsmetega määritud sõdurinägu.
Hapnikurikas helepunane veri. Otse arterist.
Ma silmitsesin fotot lähemalt ja nägin, et pilt on tehtud 80. aastatel, otsustades selle pleekinud värvide ja ülbete poiste soengute järgi, mis olid eest lühikeseks pöetud, kuid pikkade kuklakarvadega. Need soengud olid möödunud kümnendist ja mundrid olid möödunud sajandist. Nad nägid välja nagu Duran Duran.
Ja ma nägin ka, et nad ei olnud veel mehed. Nad olid poisid, kes pidid ehk veel viimase suve olema poisid. Hoolimata sõjaväevormidest ei olnud nad tõelised sõdurid. Lihtsalt sõduriteks riietatud koolipoisid. Kaks nägid välja nagu kaksikud. Üks seitsmest oli surnud mees laua taga. Temast