Moskva ja moskvalased. Владимир Гиляровский
Читать онлайн книгу.
lõiganud nagu linnakelgul. See-eest kõigil küüraka tänava veerudel ja langudel võttis saan hoo sisse, tirides lämpavat hobust ühes ja pekstes laiade tiivapuudega vastu puuposte. Tuli seljatoest kinni hoida, et mitte saanist välja lennata.
Korraga pöördus voorimees taha ja vaatas mulle otsa:
„Ega sa mul jalga lase? Muidu juhtub: sõidutad, sõidutad, aga tema lipsti läbikäiguväravasse!”
„Kuhu mul joosta, ma olen Moskvas esimest päeva …”
„Vaat siis!”
Kaebas tee üle:
„Tahtsin täna peremehe kitarriga sõita, muidu on teed seal, Kremli poole, puhta paljad …”
„Millega?” küsisin. „Kitarriga?”
„Nojah, koliberiga … näe, nagu see seal.”
Põiktänavast keeras välja kentsakas ekipaaž samasuguse karvase hobusega nagu meil. Tõepoolest, mingisugune ratastel kitarr. Ja ees oli kutsariiste. Selle „kitarriga” sõitsid kärbikraega keebis kaupmeheemand, nägu ja jalad vasakule keeratud, ja ametnik, peas kokardiga vormimüts, portfelliga, keeranud end üleni paremale, näoga meie poole.
Nõnda nägin ma esimest korda koliberi, mis andis juba teed troskale, sõidu ajal väriseva kerega kõrgele ekipaažile, mille tagumine osa lebas kõrgetel kaarjatel vedrudel. Aegu hiljem pandi troska lamedatele vedrudele ning seda hakati kutsuma ja kutsutakse praegugi kalessiks.
Me sõitsime mööda Nemetskajat. Voorimees sattus jutusoonele:
„See hobune läheb homme maale. Eile sain Konnajal Iljušinilt neljakümne viie rubla eest kirgiisi hobuse … Sõbralik. Nelja-aastane. See paneb kaua vastu … Mineva nädal saabus Volga tagant kalavoor. Noh, parisnikud ostsid neilt hobuseid, aga meilt koorivad topelt. See-eest annavad võlgu. Maksa iga esmaspäev kolmekas. On’s lihtne? Sedasi soetavad endale hobused kõik voorimehed. Siberlased toovad kauba Moskvasse ja saavad pooltest hobustest lahti …”
Sõitsime üle Sadovaja. Zemljanoi Vali juures läks äkitsi hirmsaks saginaks. Kõikidel tänavatel olid voorimehed, kutsarid, lamavoid piitsutasid hobuseid ja hoidsid hästi kõnniteede ligi. Minu kutsar jäi Sadovaja nurgal seisma.
Eemal helisesid aisakellad.
Voorimees pööras end minu poole ja sosistas ehmunult:
„Kullerid! Vaata!”
Kellukesed kõlisesid lähedal, kostus müdinat ja hõikeid.
Piki Sadovajat kihutasid Suhharevka poolt järjestikku kaks ühesugust kaunist raudjat troikat ühesuguste uute lühikeste vankritega. Nii ühel kui teisel olid vahvad kutsarid, paabulinnusulega lätud peas, vehkisid huigeldes ja vilistades piitsasid. Kummaski troikas oli kaks ühesugust reisijat: pahemal pool hallis sinelis sandarm ja paremal tsiviilriietes noormees.
Pöörased troikad vuhisesid mööda ning tänav omandas taas tavalise ilme.
„Kes need olid?” küsisin.
„Sandarmid. Viivad Piiterist Siberisse. Küllap mingeid jube tähtsaid. Esimesega sõidab noorem Novikov ise. See on tema kõikse parem troika. Kullerisõiduk. Ma seisan Novikoviga sama hoovi peal, olen küllalt näinud.”
… hirmpika vuntsiga sandarm ja tema kõrval kaame isand, nii aastat üheksateist tal … 11
– meenus Nekrassov, kui vaatasin tema luuletuse elavat illustratsiooni.
„Viiakse Siberisse sunnitööle: neid, kes tsaari vastu astunud,” seletas end ringi keeranud ja minu juurde kummardunud vanamees poolsosinal.
Iljinskaja linnavärava juures osutas ta avarale väljakule. Seal seisid kümned pikkvankrid suurte hatuste hobustega. Räbalais kutsarid ja vankrite omanikud askeldasid ringi. Kes tingis palkajatega, kes paigutas reisijaid istuma: Ostankinosse, Krestovskaja linnavärava taha, Peetri parki, kuhu vankrid tegid ka korrapäraseid reise. Ühe pikkvankri oli hõivanud sinodikoor, basside ja tiiskantide nägelemine kostis üle kogu platsi.
„Viiakse kuskile matustele või pulma,” selgitas mu kutsar ja lisas: „Nüüd joodame Lubjankal hobust. Anna kopikas: rüüp käib sõitja kulul.”
Ma täitsin tema nõude.
„On sindrid! Oma ämbriga võõraid purtskaevu juure ei lase, aga nende oma eest maksa putkas valvurile kopikas. Ja too jagab ülemustega.”
Lubjanka väljak on üks linnasüdameid. Mossolovo maja vastas (Bolšaja Lubjanka nurgal) asunud börsil võis üürida noaaegse väljanägemisega üürisõidukeid, millega saadeti kadunukesi viimsele teekonnale. Sealsamas seisis mitu viisakama moega tõlda; härrad ja asjapulgad, kellel omal rakendit polnud, rentisid neid visiitideks. Piki kogu trotuaari, Mjasnitskajalt Lubjankani, seisid Gussenkovi voorimeeste trahteri vastas sõidurakendid – ninadega väljaku, vankritega kõnnitee poole. Hobustele olid torbad pähe pandud või rippusid aia küljes nöörkotid, kust paistsid heinad. Hobused kinnitasid keha, sellal kui nende peremehed teed jõid. Tuhanded varblased ja tuvid nokkisid jalge all kartmatult sebides kaeru.
Voorimehed jooksid trahterist välja – lahtiste hõlmadega sinistes halattides, ämbrid käes – purskkaevu juurde, maksid valvurile kopika, ammutasid räpaste ämbritega vett ja jootsid hobuseid. Ründasid möödakäijaid teenuste pakkumisega, igaüks kiitis oma hobust, kõnetades igaüht riietuse järgi otsustades – keda „auväärne”, keda „auline”, keda „teie ausus”, aga keda ka „teie hiilgus”.
Kisa, kära, sõim sulasid ühte mürinasse, mattudes mööda munakiviteed sõitvate ekipaažide, lamavoide, plaanvankrite ja veeveo-tünnide kolinasse.
Veevedajad ootasid pikas reas oma korda, seistes purskkaevu ümber ringis ja vehkides kujur Vitali pronkskujude kohal pikkade keppide otsa kinnitatud ämberkopsikutega, ammutasid vett, täites oma tünne.
Kümned lamavoid Müüriväravate vastas kas istusid puuslikena oma pinkidel või siis sööstsid ühekorraga, otsekui käskluse peale, paigalt ja piirasid sisse mõne huvilise, kes tuli küüdivankrit nõutama. Karjusid, sõimlesid. Lõpuks lepiti ühiselt hinnas kokku, ehkki palgati vaid üht küüdimeest ja ainult ühte otsa. Ent palkaja jaoks ei olnud asi veel otsustatud ja ta ei saanud võtta vankrimeest, kes leppis sobiva hinnaga. Kõik lamavoid kogunesid ringi ning igaüks viskas kellegi mütsi sisse kuidagimoodi märgistatud vaskkopika. Palkaja võttis kellegi „õnneks” kopika ning sõitis selle omanikuga minema.
Kuni minu voorimees taotles järjekorras ämbrit, vahtisin mina muudkui suuril silmil, panneks imeks saginat, lärmi ja tohu-vabohu sellel toona Moskva kõige elavama liiklusega väljakul … Muide, hobuste peatuspaiga tõttu ka kõige haisvamal.
Laskusime Teatri väljaku juurde, möödusime sellest piki piirdeköit. Sõitsime läbi Ohhotnõi, Mohhovaja. Rühkisime Vozdviženkat mööda üles.
Arbati juures kolistas mööda kõrgete vedrudega tõld, ustel vapp. Sees istus hallipäine daam. Pukis troonis kutsari kõrval bakenbardidega tõllateener, kardpaelaga kõvakübar peas ja suurte heledate nööpidega livree seljas. Aga tõlla tagapukil seisid kaks siledate nägudega, pikkades vormikuubedes lakeid, samuti kõvakübarate ja galoonidega.
Tõlla taga sõitis traavliga tähtsalt mingi kõrge aukraadiga frant, koprakraega sinel seljas ja suletutiga kolmnurkmüts peas, mahutades suurivaevu oma kogukat keret kitsukesse kalessi, mida tollal kutsuti egoistiks …
TEATRI VÄLJAK
Trammide kolin. Üleni äraehitud väljak kord liigub edasi, kord peatub järsku ning tuhanded inimpead tõstavad silmad üles: Moskva kohal vihisevad lennukiparved – kord hanede kombel kolmnurgas, siis jälle muutes rivistust nagu klaasitükikesed kaleidoskoobis.
Minu kõrval, Väikese Teatri sissepääsu juures, istub Moskva ainus pronksist majaomanik, tollessamas jänesekraega