Moskva ja moskvalased. Владимир Гиляровский
Читать онлайн книгу.
ära, läksime välja.
„Lubage mööda minna,” pöördus Gleb Ivanovitš viisakalt ukse vastas trotuaaril vihmast märja ja porise neljakäpukil moori poole.
„Käi … Näe, poolsaabas täis …”
Ning kähe- ja ninahäälne eit selgitas edasi poolsaapa-lugu, vürtsitades kõnet vänge sõnaga. Üritas end püsti ajada, kuid kaotas tasakaalu ja plärtsatas lompi.
Gleb Ivanovitš kahmas mul käest kinni ja vedas väljakule, mis oli juba tühjenenud ja kaetud lompidega, kus peegeldus üheainsa laterna valgus.
„Ja see on looduse pärl – naine!” mõtles Gleb Ivanovitš valjusti.
Kõndisime edasi. Morn kaltsakas astus meile ette ja sirutas käe almuse järele. Gleb Ivanovitš ronis taskusse, kuid ma peatasin tema käe ning, võtnud välja rublase rahatähe, ütlesin hitrovolasele:
„Peenraha pole, mine osta viie kopika eest paberosse, too ülejäänu tagasi ja ma annan sulle raha öömaja jaoks.”„Kohe jooksen!” purtsas mees, tatsas tohludega läbi lompide ühe meist poolesaja sammu kaugusele jääva äri suunas ja kadus uttu.
„Vaata et tood paberossid siia, me ootame siin!” hüüdsin ma talle järele.
„Olgu,” kostis udust.
Gleb Ivanovitš seisis ja naeris.
„Milles asi?” küsisin mina.
„Hahahaa, hahahaa! Toob ta küll raha tagasi. Ja veel paberossid! Hahahaa!”
Niisugust naeru kuulsin ma Gleb Ivanovitšilt esimest korda.
Kuid ta ei jõudnud isu õieti täis naerdagi, kui läbi lompide tatsusid sammud ning mu läkitatu kerkis lõõtsutades meie ette ja avas suure musta kämbla, millel lebasid paberossid, vaskmündid ja helkis hõbe.
„Üheksakümmend tagasi. Viiekopkase võtsin endale. Siin on teile „Zarja”, kümme tükki.”
„Ei, pea kinni, mis see siis on? Sa tõid?” küsis Gleb Ivanovitš.
„Kudas ei too? Kas ma lasen siis võõra rahaga jalga või. Egas ma ole mingi …” lausus kaltsakas kindlalt.
„Hästi … hästi,” pomises Gleb Ivanovitš.
Ma andsin kaltsukubule vaske ning tahtsin võtta hõbeda ja paberossid, kuid Gleb Ivanovitš ütles:
„Ei, ei, anna kõik talle … Kõik. Tema hämmastava aususe eest. See on ju …”
Ma andsin hilbakale kogu vahetusraha, tema aga sõnas aitähi asemel üksnes:
„Imelikud härrad. Kas mas nodin, kui uskma jäite?”
„Lähme! Lähme siit ära … Paremat ei näe kuskil. Aitäh sulle!” pöördus Gleb Ivanovitš kaltsaka poole, kummardas talle ja vedas mind kiiruga platsilt minema. Öömajade edasisest ülevaatusest ütles ta ära.
Paljusid oma kaaslasi-kirjanikke viisin ma urgastesse ja alati läks kõik hästi. Kord oli üks äpardus, kuid sootuks teist laadi. Too, kellest ma räägin, oli läbiproovitult julge inimene, kes ei löönud kartma ei Pressraua, Kuiva Jääraku huntide ega Sunnitöö kõrtsi ees, seda enam, et teadis ka ehtsat Siberi sunnitööd. Ühesõnaga, see oli ei keegi muu kui kuulus P. G. Zaitšnevski19, kes oli pagendusest salaja mõneks päevaks Moskvasse tulnud. Gleb Ivanovitš oli just eelmisel päeval talle meie retkest jutustanud ning ta võttis kohe tuld. Ja eks minulgi oli lõbus nii sobiva kaaslasega minna. Kesköö paiku kõndisime me tiidsasti mööda Svinjinski põiku, et jõuda otseteed Pressrauda, kus jätkati joomist pärast Sunnitööd, mis kell üksteist uksed kinni pani. Järsku kuuleme sõduri sammu: meie taga astus Soljankalt välja sukeldunud rühm kardavoisid. Kiirustasime kähku väljakule, aga seal voolasid kõikidest põiktänavatest rühmadena kardavoid ja piirasid maju sisse: arapp öömajalistele.
Minu kaaslase käsi võpatas:
„Kurat teab … See on juba hullem!”
„Ära karda, Pjotr Grigorjevitš, sammu julgemini!…”
Me ületasime kiiresti platsi. Podkolokolnõi põik – ainus, kus politseid ei olnud – viis meid Jauza bulvarile. Aga plekk majade katustel juba kolises. „Tõsised elemendid” ronisid seal pööningute kaudu katusele ja heitsid korstnate juurde siruli, teades, et sinna politsei ei roni …
Järgmisel päeval naeris Pjotr Grigorjevitš meie seltskonnas, jutustades, kuidas kardavoide rühmad olid talle hirmu naha vahele ajanud. Ent asi oli naljast kaugel: Kulakovi Sunnitöö asemel võinuks ta jälle Nertšinskisse sattuda!
Kulakovkas on isegi päeval ohtlik käia – koridorid on sama pimedad nagu öösel. Mäletan, kuidas kord kõndisin Kuiva Jääraku maa-aluses koridoris, krapsasin tikku ja äkki – jubedus! – kiviseinast, sileda kiviseina seest ronis välja elusa inimese pea. Ma jäin seisma, aga pea lõugas: „Kustuta, saatan, tikk ära! Kooserdavad siin!”
Mu saatja puhus tiku mu käes surnuks ja vedas mind edasi, aga pea muudkui porises meile midagi järele.
See oli salajane käik maa-alusesse peidikusse, kuhu ei tikkunud ei politsei ega ka kurat ise.
Kaheksakümnendatel aastatel olin ma Romeiko majas sellise stseeni tunnistajaks.
Astusin ühel suvepäeval kella kolme paiku Sunnitöösse. Labrakas oli juba täies hoos. Istusin koos osaraamatute ümberkirjutaja Kiriniga. Ümberringi olid mõistagi „kõutsid” maruhhadega. Järsku lendas uksest „kõuts” sisse ja kisendas:
„Hei, teie, rohejalad! Kakskend kuus!”
Kõik ajasid kõrvad kikki ja olid valmis päkkadele valu andma, kuid ootasid selgitust.
„Pressrauas tehti keegi tahedaks. Joosti politseisse …”
„Tulevad veel seiagi!”
Esimesena tormas välja mürakas brünett. Pähe torgatud mütsi alt paistis kukal, mille parem pool oli märksa lühemate juustega kui vasak. Tol ajal veel aeti sunnitöölistel pool pead paljaks ning ma mõistsin, et mees peab kiirustama. Veel umbes viis meest jooksis minema, jättes maruhhad kostituse eest maksma.
Minus ärkas huvi ning ma sööstsin Romeiko majja, platsipoolsest uksest. Teise korruse korteris, keset rahvasumma, lamas nägupidi vereloigus mees, seljas vaid särk, jalas voltis saapasäärtega lakksaapad. Seljas, vasaku abaluu all, turritas nuga, pidemeni sisse lükatud. Ma ei olnud selliseid nuge ilmaski näinud: kehast välja vahtiv pide oli kentsaka kujuga, läikivast vasest.
Tapetu oli „kõuts”. Tapja oli naise eest kätte maksnud. Teda ei saadudki kätte – teati, aga ei antud välja, öeldi, et olevat „hea inimene”.
Sellal kui ma kogusin ajalehele vajalikke andmeid, ilmusid välja politsei, pristav ja kohalik tohter, kõigi lemmik D. P. Kuvšinnikov.
„Osav löök! Otse südamesse,” tegi ta kindlaks.
Asuti protokolli koostama. Ma läksin laua juurde, vestlesin Kuvšinnikoviga, kellega mind oli tuttavaks teinud Anton Pavlovitš Tšehhov.
„Kus on nuga? Kus nuga on?”
Politsei läks ähmi täis.
„Ma ise alles nägin seda. Ise nägin!” karjus pristav.
Otsimist oli omajagu, enne kui nuga leiti: keegi kohalviibinuist oli segaduse ajal selle välja tõmmanud ja kõrvalkõrtsis pooliku eest panti pannud.
Abielupaar Kuvšinnikovid on Tšehhovi jutustuse „Hüpik” proto-tüübid. Dmitri Pavlovitš ja Sofja Petrovna on Tšehhovi teoses kujutatud abielupaar Dõmovitena. Näiteks on nende korterit kujutatud loos järgmiselt: „Söögitoas kattis ta kõik seinad odavate puulõikepiltidega, riputas üles viisud ja sirbid, nurka asetas vikati ja reha, ja tuli välja vene stiilis