Moskva ja moskvalased. Владимир Гиляровский
Читать онлайн книгу.
„mitte nagu teistel”. Söögituppa on ta pannud pingid, antvärklikud riiulid, soolatopsid ja tikitud käterätikud, „vene stiilis”, oma magamistoa on ta lasknud idamaa telgi laadseks drapeerida, tubades jalutas tal ringi kodustatud kurg jms.”
„Võite ette kujutada,” kirjutas Tšehhov kellelegi 1892. aastal, „üks mu tuttav, 42-aastane daam, tundis ennast ära minu „Hüpiku” kahekümneaastases peategelases ning kogu Moskva süüdistab mind paskvillis. Peamine süütõend on väline sarnasus: daam maalib, tal on arstist abikaasa, aga kokku elab ta kunstnikuga.”
Kirglik jahimees Kuvšinnikov on jäädvustatud kunstnik Vassili Perovi kuulsal maalil „Jahimehed puhkamas” (vasakpoolne mees).
Teistest puhtam oli Bunini maja, kuhu pääses sisse mitte platsi poolt, vaid põiktänavast. Siin elasid paljud alalised hitrovolased, kes elatusid päevatööst, nagu puude lõhkumine või lume rookimine, naised aga käisid päevilistena põrandaid küürimas, koristamas, pesu pesemas.
Siin elasid professionaalsed kerjused ja igasugused allakäinud käsitöölised. Enamasti rätsepad, neid kutsuti „vähkideks”, sest nad olid purupaljad, viimase kui särgi maha joonud, ei tulnud oma urgudest väljagi ega käinud ilmaski kuskil. Töötasid ööd ja päevad, õmmeldes turu jaoks räbalaid ümber, alailma pohmellis, kaltsudes, paljasjalgsed.
Aga teenistus võis sageli korralik olla. Äkitselt vajuvad südaööl „vähi” korterisse pampudega vargad. Ajavad üles.
„Hei, poisid, tõuske, tööle!” karjub ülespekstud üürnik.
Pampudest võetakse välja kallid kasukad, rebasenahksed rotundid ja terve hunnik igasugu kleite. Kohemaid läheb lahti juurdelõikus ja õmblemine, hommikul aga ilmuvad parisnikud ja tassivad turule sületäite viisi karvamütse, veste, sonisid, pükse.
Suurima tüki pirukast saab muidugi korteri üürnik, sest tema on varastatud kraami kokkuostja, aga sageli ka jõugu pealik.
Kuid kõige suuremat ja püsivamat tulu andis üürnikele napsi-müük. Iga korter oli kõrts. Seinte sees, põranda all, paksudes lauajalgades – igal pool olid veega lahjendatud märjukese laod, oma öömajuliste ja nende külaliste tarbeks. Lahjendamata viina võis päeval saada trahterites ja kõrtsides, aga öösiti müüs kinnistes anumates viina šlanboi.
Bunini hoovi sügavuses oli samuti oma šlanboi. Hoovi valgustas toona üks tuhm petrooleumilatern. Aknad ei lasknud mustuse tõttu valgust läbi ning üksnes šlanboi aken, valge kardinaga, oli teistest heledam. Kellel tarvis, läheb akna juurde, koputab. Avaneb õhuaken. Kardinaräbala tagant sirutub käsi, peopesa ülespoole. Tulnu pistab vaikides pihku poltinniku. Käsi kaob, ilmub minut hiljem uuesti koos smirnovka pudeliga ning õhuaken sulgub. Asi aetud – ei mingeid sõnu. Hoovis valitseb täielik vaikus. Ainult platsi poolt kostab joomast laulujoru ja „karauul”-hüüdeid. Kuid mitte keegi ei tule appi. Võtavad riided ja jalanõud ära ning lasevad minna nii, nagu oled siia ilma tulnud. Ühtepuhku leiti põiktänavatelt ja ka platsilt endalt tapetute ja porgandpaljaks varastatute laipu. Tapetud saadeti Mjasnitskaja politseijaoskonna kohtuarstile lahkamisele, aga mõnikord ka ülikooli.
Mäletan, põikasin kord anatoomikumi professor I. I. Neidingu juurde ning leidsin ta eest üliõpilastele loengut pidamas. Laual lebas Hitrovo turult leitud laip. Vaadanud surnukeha üle, ütles I. I. Neiding:
„Märke vägivaldsest surmast pole.”
Korraga astus üliõpilaste summast välja anatoomikumi vana valvur, kuulus Volkov, kes aitas ühtepuhku tudengitel prepareerida, milles ta oli tähelepanuväärselt osav.
„Ivan Ivanovitš,” ütles ta, „mis te nüüd, märke pole! Vaadake ise, tal anti mööda ligamentum nuhae’d!” Keeras laiba teisipidi ja osutas kaelalülide murrule. „No ei, Ivan Ivanovitš, pole olnud juhust, et Hitrovkalt oleks toodud mitte tapetuid.”
Hitrovkal sündinuist jäid paljud isata-emata. Siin on üks väike stseen kaheksakümnendatest aastatest.
Udusel sügisööl kuulsid Buninite maja hoovis šlanboi juurde kõndinud inimesed solgiaugu poolt oigamist. Nägid naist parajasti sünnitamas.
Lapsed olid Hitrovkal hinnas: neid anti imikutena kerjustele rendile, peaaegu et oksjoni korras. Ning räpane moor, pahatihti jubeda haiguse märkidega, võttis õnnetu maimukese, toppis talle suhu luti – mälutud leib musta nartsu sees – ja vedas külmale tänavale. Laps lebas päev läbi tal süles, märg ja kasimata, imedes mürgist lutti, ning soigus külmast, näljast ja pidevast kõhuvalust, äratades möödakäijates kaastunnet „õnnetu orvukese vaese ema” vastu. Oli juhtumeid, kus laps suri hommikul kerjusnaise süles ning too käis hilisööni temaga almust palumas, et päev raisku ei läheks. Kaheaastaseid veeti kättpidi järel, aga kolmeaastane õppis juba ise pommima.
Suure paastu viimasel nädalal maksis „kisakam” rinnalaps veerand rubla, aga kolmeaastane kümme kopikat. Viieaastased jooksid ise ning tõid papadele, mammadele, onudele ja tädidele „hinge niisutuseks” kümnekopikalise või koguni viiealtõnnise. Mida suuremaks lapsed kasvasid, seda rohkem vanemad neilt nõudsid ja seda vähem möödakäijad neile andsid.
Talvel pidid lapsed kerjates jalatsid ära võtma ja andma need nurga taga passijale hoiule ning ise trahterite ja restoranide uste ees paljajalu lumes tammuma. Raha tuli hankida ükskõik mis moel, et mitte saada kodus peksa, kui peaksid ilma kahekümne kopikata tulema. Peale selle seisid poisiklutid stroomil, kui suured varastasid, ning samal ajal õppisid ka ise täiskasvanute pealt „ametit”.
Juhtus, et Hitrovkal sündinud paljasjalgsed elasidki seal vanaks, kadudes ajuti vangimajja või kaugele asumisele. Nõnda oli poistega.
Tüdrukute olukord oli veelgi õudsem.
Neile jäi vaid üks tee: müüa ennast purjus liiderdajatele. Kümneaastased jommis prostituudid ei olnud haruldus.
Nad elutsesid rohkem „vagunis”. See oli tilluke ühekorruseline hoovimaja Rumjantsevi valduste sügavuses. 1880. aastate esimesel poolel ilmus sinna ja elas pikka aega kaunitar, keda kutsuti Vürstitariks. Aeg-ajalt kadus ta Hitrovkalt ära, sattudes oma ilu eest kas ülalpidamisele või siis „nooblisse” lõbumajja, kuid tuli iga kord „vagunisse” tagasi ja jõi kõik oma säästud maha. Ta laulis Sunnitöös Prantsuse šansonette, tantsis tollal moodsat cachucha tantsu.
Tema „kavaleride” hulgas oli Stjopka Siuhkin, Guslitsõst pärit tuntud röövli, kogunisti endanimelise romaani tegelaseks saanud Vaska Tšurkini21 vend.
Kuid Stjopka Siuhkin andis isegi oma vennale silmad ette ja ütles tema kohta põlglikult: „Vaska või? Tühipüks! Kelgunöör!”
Ükskord politsei arreteeris Stjopka ja saatis vahevanglasse, kus tal pandi jalad raudu.
Valvur pakkus talle:
„Tahad, võtan rauad ära, ainult anna sõna, et ei põgene.”
„Teie asi on sõna pidada, aga meie asi põgeneda. Ei anna ma sulle sõna. Meie sõna on kindel, aga mina olen ühe sõna juba andnud.”
Varsti ta põgenes vanglast, ronides üle müüri.
Ning joonelt „vagunisse”, Vürstitari manu, kellele oli andnud sõna, et tuleb. Seal leidis aset armukadedusstseen. Siuhkin peksis Vürstitari vaeseomaks. Naine viidi Pavlovskaja tänava haiglasse, kus ta vigastustesse surigi.
* * *
1826. aasta Moskva aadressiraamatus võime majaomanike nimekirjast leida: „Svinjin, Pavel Petrovitš, riiginõunik, Pevtšeski põik 24, Mjasnitskaja linnaosa, Soljanka nurgal”.
Puškin on Svinjini värssidesse pistnud: „On siin ka Svinjin, Vene sitikas”22. Svinjin oli tuntud inimene: kirjanik, kollektsionäär ja muuseumipidaja. Hiljem andis linn Pevtšeski põigule tema nime.
Pevtšeski