«Ma võin jalgratta Väntsule anda, noh, kas või selleks suveks laenata,» üritasin ma veel kord meeleheitlikult oma suve päästa. «Las ka Vänts liigutab natuke jalgu! Talle kuluks see ära, kõht ees nagu trumm…»

      «Kellel on pea, sellel on pea. Mitte igaühele pole niisugust helget pead antud!» torkas tädi Katariina tõelise herilasena. «Me ei oota mingit tänulikkust. Ei jalgratta eest! Ei millegi eest… Aga ühe pealinna preili pärast ei hakka me siiski kogu elu ümber korraldama!»

      Ja läinud ta oligi, jättes mu järjekordselt «oma tuppa» koos Väintsu selja ja arvutisse kiindunud pilguga.

      «Pagana kaebupunn! Kituja niisugune,» kuulsin äkki arvutitoolilt pominat ja see oli tõesti liig mis liig.

      Ma olin kodutum kui kõik kodutud ühtekokku. Ma ei saanud isegi minna suveks laste varjupaika. Minu jaoks polnud olemas ühtegi turvakodu, sest ema oli mind suveks meie pealinna korterist lihtsalt välja visanud ja alevis laiutas jõukas onupere. Ja seda kõike nimetasid nad minu tervise eest hoolitsemiseks.

      Ja justkui minul oleks viiuli harjutamiseks vaja üksnes käsi või jalgu, aga mitte pead!?

      Igatahes polnud onu majas ka eelmisel suvel leidunud pelgupaika, kus ma oleksin saanud viiulit mängida. Viiuliga võisin ennast lohutada üksnes metsas. Toppisin nüüdki pilli suurde seljakotti ja otsustasin kogu päevaks tihnikusse kaduda. Hundid on ka paremad sugulased.

      Vaevalt sain uue imeratta maja ette lükata, kui vanaema tormas trepile.

      «Sillike, kuhu sa ometi praegu?!» hädaldas vanaema. «Tegin sinu lemmikkooki. Kohe on meil pidulik lõunasöök sinu auks…»

      «Te oleksite võinud minu auks… Minu auks tuleks parem koerakuut vabaks teha, et mulgi oleks oma pelgupaik!» purskasin mina vastuseks.

      «No kelle eest sa ennast nii hirmsasti peitma pead?» käratas nüüd onu Vahur, kes oli minu selja taha ilmunud. «Ole ikka inimsõbralikum, Silli! Mu õde läks selle nahka. Keegi ei kõlvanud, miski ei sobinud. Nüüd istub üksinda! See tähendab… On tore, et olete kahekesi ja et sul on nii vahva ema, kes oma tütart pealinna esimeseks printsessiks peab. Aga mu õde on sind inimpelglikuks muutnud, Silli! Miks peavad kõik välja kolima, kui sina majja ilmud? Ah? Juba eelmisel suvel oli see jant! Väino on sulle ju venna eest, kuigi mõned aastad noorem. Hoidkem kokku, sest meid on vähe!»

      «Ma… Ma tahtsin vaid ratast proovida,» pomisesin mina ja olin nagu ikka onu ilukõne ees võimetu. «Talv otsa linnas oldud, tahtsin metsa…»

      «Metsa? Ei! Selle rattaga mitte mingil juhul!» hüüatas onu Vahur ehmunult. «See on võidusõiduratas, mitte maastikuvägilane. Metsaradadel ega mätastel niisugusega ei matkata.»

      «Kas ma pean nüüd hakkama ümber söögilaua ratast väntama?» pahvatasin mina. «Kui sellele riistapuule ei tohi ühtegi kriimu teha, siis võiks helekollase imemasina panna parem arvuti kõrvale toakaunistuseks!»

      «Hea küll, Silli, ise meelitasid minult saladuse välja. Sel suvel saab sinust tõeline sportlane. Aga sporditüdrukud treenivad maanteedel, mitte ei peida ennast metsas.»

      «Ja kuidas siis minust äkki sportlane saab!? Nagu muinasjutus? Hea haldjas vehib võlukepikesega?»

      «Sa lähed rahvusvahelistele võistlustele Austriasse,» teadustas onu uhkelt, nagu oleks ta mulle juba võidukulda kaela riputamas. «Tänavu on seal nimelt kavas ka triatloni noortevõistlused…»

      «Tänavu?» ehmusin ma nüüd sootuks. «Kohe sel suvel? Ma ei oska, ma ei tea, ma pole ju kunagi…»

      «Mina olen Eesti vabariigi noortekoondise sponsor,» kuulutas onu Vahur enesekindlalt, nagu tähendaks need sõnad vähemalt kümmet aastat usinat triatlonitrenni.

      «Miks ikkagi mina? Kes küll otsustas?»

      «Mina loomulikult,» imestas onu. «Minu buss, minu rahad! Kes siis veel peaks otsustama?»

      «No ma ei