Ema tuli meile hiljem järele ja meid sõidutati õhtul koju Beckburrow’sse. Ent kui me randa jõudsime, oli kohe selge, kuidas isa tuju võis järsult muutuda. Jalutuskäigu uljas meeleolu taandus sõnaahtra tujukuse ees ning ta istus ja silmitses piipu suitsetades merd. Me ei mõelnud selle üle kunagi pikemalt järele. Su isa sündis tujukana, oli emal kombeks öelda, kogu aeg põeb millegi pärast. Ta on kirjanik, kes ei suuda kirjutada, ja see teeb ta pahuraks. Ja nii me kannatasimegi välja tema lõputud vaikimised, mille vahel tuli ette põrgulikke tiraade, kui ta kannatus viimaks katkes ja ta mööda maja marssis, kõigi peale karjus ja kõminal nõudis „Kõigest natuke rahu ja vaikust, issanda armu nimel! Kas seda on tõesti palju palutud?” Me tegime siis lihtsalt minekut ja ema rahustas ta maha, viis ta midagi kõrva sosistades tagasi kabinetti. Mul pole aimugi, mida ta isale ütles, aga tundus, et see mõjus.

      Ükskõik kui veidrad vanemad tegelikult ka pole, paistavad nad oma võsukestele alati „normaalsed”. Tõepoolest, kui hakkad aegamisi aru saama, kui pentsikud su vanemad tegelikult on, tähendab see küpsemist – see on märk, et kasvad suureks, saad omaette isiksuseks. Neil varastel aastatel Beckburrow’s – sinna kolimisest alates 1920. aastate keskpaigani – ei paistnud meie väikesel maailmal midagi viga olevat. Teenijad tulid ja läksid, aed lokkas, paistis, et Peggy on mingisugune imelaps klaverimängus, väike Xan kasvas üpriski vaoshoitud, mõtlikuks ja peaaegu kohtlaseks poisiks, kes võis end tundide viisi lõbustada sellega, et joonistas peotäie keppide ja lehtedega keerukaid mustreid või ehitas lõunapoolse muruplatsi ojakesele tammi, võlus välja terve jõgede, järvede ja niisutuskanalite riigi ning saatis väikesi balsapuust parvesid pisikestele avastusretkedele. See andis talle tegevust terveks päevaks, kuni ta õhtusöögile kutsuti.

      Kuidas oli lugu meie Amoryga? Kuidas oli minuga? Seni ei midagi märkimisväärset. Pärast tütarlastekooli Battle’is tuli põhikool Hastingsis. Siis teatati 1921. aastal, et ma sõidan ära – Amberfieldi internaatkooli Worthingi lähedal. Kui ma Amberfieldi läksin (ema saatis mind, Ned oli roolis) ja me mööda teed Beckburrow’st eemale sõitsime, teadvustasin ma elus esimest korda tõelist valu, ülekohut ja pettumust, mis andsid kokku reetmise. Ema ei võtnud mind kuulda: „Sa oled õnnega koos, see on suurepärane kool, ära tee tüli. Ma ei salli tühja tüli ja sekeldajaid.”

      Muidugi tulin ma pühadeks koju, kuid ainsa eemalolijana tundsin end pisut kõrvalisena. Küünist oli tehtud Peggy muusikatuba – see oli tahveldatud, värvitud, vaip põrandal ja varustatud väikese tiibklaveriga, mille taga teda õpetas proua Duplessis Brightonist. Xan luusis ringi aias ja maja ümbritsevatel teedel – tõsine poiss, kelle harv naeratus muutis kõike. Tundus, et isa veetis suurema osa nädalast Londonis, kus ta otsis mingisugust kirjandusega seotud tööd. Ta sai poole kohaga toimetajatööd ajakirjas Strand ning luges mitme kirjastuse jaoks käsikirju. „Belladonna annetuse” rahapada hakkas tühjaks saama. 1919. aasta lavastus New Yorgis võeti kuu aja pärast mängukavast maha, kuid postiga saadeti tšekke edasi – kunagi eduka näidendi salapärane ja kestev pärand. Mulle näis, et ema oli päris rahul sellega, et sai suurt majapidamist juhtida või Lewes’i rahukohtu pingil istuda või Ida-Sussexi külades Claverleigh’ ümbruses heategevust korraldada – peod, tombolad, kirbuturud.

      Ja aeg-ajalt käis meil Londonist Greville. Mulle näis, et ainult Greville on mu sõber, ja ta õpetas mind paremini pildistama, vahetama Box Brownie 2A Kodak Juniori vastu, millel oli väljakäiv concertina bajonetiga objektiiv, ning ühel salapärasel pärastlõunal tegi ta sahvrist pimiku, pakkis lahti oma ilmutusvannid ja vänge lõhnaga pudelid ning näitas mulle jahmatavat alkeemiat, mida kujutas endast filmile püütud piltidest kemikaalidega – ilmuti, stopplahus, kinnisti ja loputamine – imeväel negatiivide tegemine, ja nendest sai omakorda trükkida mustvalgeid pilte.

      Oma pagenduse pärast tundsin aga endiselt närivat, pakitsevat vimma. Ühel päeval võtsin kokku piisavalt julgust, et küsida emalt, miks mina pidin mujale kooli minema, kui Peggy ja Xan tohtisid ometigi koju jääda. Ema pani mu istuma ja võttis kätest kinni. „Peggy on geenius,” ütles ta elavalt, „ja Xanil on probleemid.” Ja oligi kõik, rohkem sellest juttu ei tehtud, kuni mu isa lõpuks täiesti hulluks läks.

      Ma toidan oma ustavat ja armastavat labradori Flami ning kui suveõhtu vaikselt kohale hiilib, süütan õlilambid. Oma väikese külmkapi, pesumasina, raadio ja muusikakeskuse jaoks kasutan diiselgeneraatorit. Ma ei taha elektrivalgust ega televiisorit – ja nagunii ei ole mind siin enam kauaks, nii et mis mõtet oleks kodu kõpitseda? Ma elan mugavas tehnoloogilises limbos, kompromissmajas – ühelt poolt puhas pesu, muusika, uudised maailmast ning jääkuubikud džinni ja tooniku jaoks, ning teiselt poolt turbatuli ja see omapärane kuma, mida õlilamp levitab – põleva tahi vaevumärgatav loitlemine, virvendav vahukomm, mis loob selle õrna varju hubina ja annab toale kuidagi elavama – hingava, tuksleva – ilme.

      Barrandale’i ei saa tegelikult saareks nimetada. Seda eraldab Šotimaa läänerannikust kitsas „väin”, mille läbimõõt on kõige laiemas kohas ehk viiskümmend-kuuskümmend jalga. Ja väina kohal on „Atlandi sild”, nagu meile, kohalikele, meeldib seda suureliselt nimetada. On ka teine saar veel kuulsama, uhkema, vanema kivisillaga (meie oma on tehtud kandetaladest ja raudteeliipritest, kuid on kümme jalga pikem, mis tekitab tunde, et oleme õige pisut paremad: meie ületame suuremat Atlandi ookeani lõiku). Sellegipoolest on Barrandale vastuvaidlematult saar ning üle silla – üle väina – sõitmine loob peaaegu teadmatult saarementaliteedi.

      Tuli välja, et minu eraldi koolitamine – nagu ma hiljem teada sain – oli ühe testamendi tulemus. Vanatädi (emapoolse vanatädi Audrey) surmaga pärandati Clay perele esmasündinu Amory koolitamiseks teatav summa. Isa jõudsalt kahanevast ja korrapäratust sissetulekust ei oleks piisanud Amberfieldi õppemaksu tasumiseks, aga kui mind ei oleks sinna või mõnda sarnasesse kooli saadetud, ei oleks me pärandust kätte saanud. Meie elu võivad kujundada täiesti kummalised, tundmatud hoovused. Miks mu vanemad mulle sellest ei rääkinud? Miks nad tegid näo, et see oli nende otsus? Mind viidi Beckburrow’