Sulnis hellitus. William Boyd
Читать онлайн книгу.
ajanud, ja ma tundsin, kuidas mööda mu kaela hiilis ülespoole puna, mis põski ja kõrvu soojendas. Loll Amory, mõtlesin. Räägi nii vähe kui võimalik. Preili Ashe uuris jälle tähelepanelikult mu toimikut.
„Sa läbisid kõik ained kiitusega.”
„Jah.”
„Ja sa otsustasid loobuda matemaatikast, keemiast, füüsikast ja kreeka keelest.”
„Mind huvitavad rohkem –”
„Ajalugu, prantsuse keel ja inglise keel. Mis su lisaaine on?” Ta keeras lehte.
„Geograafia.”
Ta tegi märkuse, pani siis toimiku kinni ja vaatas mulle jälle otse silma.
„Kas sa oled siin Amberfieldis õnnelik, Amory?”
„Kas te ütleksite, mida „õnnelik” tähendab, preili Ashe?”
„Sa vastad küsimusele küsimusega. Üritad aega võita. Ole lihtsalt aus – aga ära ütle, et sul on igav. Mulle ei lähe see korda, kui tüdruk on rumal või halb, aga igavlemine on lüüasaamine, un échec. Kui elu on sinu jaoks igav, siis võiksid sama hästi ära surra.”
Preili Ashe’i absoluutses enesekindluses oli midagi, mis mind valusasti torkas. Ma pahvatasin mõtlematult välja vastuse.
„Kui te tahate, et ma ausalt räägiksin, siis on mul tunne, nagu ma laguneksin siin laiali. Mul ei ole kombeks nuriseda, preili Ashe – ma tean, et te vihkate nurisemist sama palju, kui te vihkate igavust – aga ma tunnen end … elutuna. Kõik on ebasiiras, steriilne ja selgrootu. Mõnikord on mul tunne, et ma olen ebainimlik, nagu robot – ” Ma vakatasin. Juba kahetsesingi, et olin oma tavapärasest tasakaalukusest loobunud.
„Heldekene, ma ei oleks selle pealegi tulnud.” Preili Ashe kustutas väga hoolikalt sigareti.
Igavene tobu, Amory, ütlesin ma endale vihaselt. Sa lasid tal võita. Ma vahtisin meie vahel pingil lebavat raamatut: Samuel Butleri „Kõige liha teed”.
„Huvitav keelekasutus sul,” märkis preili Ashe.
„Vabandust?”
„Laguneb laiali, elutu, selgrootu, ebainimlik, robot. See on kõigest kool, Amory. Me üritame sind õpetada, sind täiskasvanueluks vajalikuga varustada. Me ei ole mingi autokraatlik režiim, mis üritab sinust elu välja pigistada.”
„Mul on tunne, et olen panetunud. Lõksus selles aras, inimvaenulikus džunglis …” Vakatasin teist korda. Mul olid sõnad otsa saanud.
„Noh, väljendada sa end igatahes oskad, Amory. See on omaette anne. Väga värvikas. Mis toobki mind selle meeldiva kohtumise tuuma juurde.” Ta tõusis püsti ja läks kirjutuslaua juurde, et võtta kätte paberileht.
„Mul on väga hea meel sulle teatada,” ütles ta pisut ametlikult, pöördus ja tuli üle vaiba minu juurde, „et sa võitsid Roxburghi kirjandivõistluse. Viis gini. Ma teen selle täna õhtul palvetunni ajal teatavaks. Aga sa võid enne oma lähimatele sõpradele öelda.” Ta ulatas mulle paberilehe, mis osutus tšekiks. Seda temalt vastu võttes ei suutnud ma üllatust varjata. Ma ei olnud kindel, miks olin otsustanud hetke ajel võistlusel osaleda. Võib-olla oli põhjus selles, et tänavune teema oli minus huvi äratanud: „Kas on tõesti „moodne” olla „moodne”?” Igatahes olin ma osalenud, kirjandi kirjutanud ja siin ma nüüd olingi, võitja.
Preili Ashe istus ja silmitses mind. Ma vahtisin tšekki ja mõistsin, et võin nüüd osta ihaldatud kaamera – Butcheri „Klimaxi”.
„Ma mõtlesin Oxfordile, Amory.”
„Oxfordile?”
„Sa tuled pärast keskkoolieksameid üheks semestriks tagasi ja valmistud Oxfordi astumiseks. Somerville’i ajaloostipendiumiks, kui täpne olla. Sinu õpitulemuste ja kirjandi põhjal otsustades on sul minu arvates suurepärane võimalus see saada.”
Preili Ashe oli Somerville College’i lõpetanud. Ma sain aru, et nüüd, mil sellele oli vihjatud, pidi minust saama protežee.
„Aga ma ei taha Oxfordi minna,” ütlesin ma.
„See on väga rumal märkus.”
„Ma ei taha õieti ühtegi ülikooli minna.”
„Küllap sa tahad „elada”.”
Ma tajusin, et preili Ashe on nüüd päris ärritunud. Selles vastasseisus hakkas õnn minu kasuks pöörduma.
„Kes siis ei tahaks?”
„Ka ülikoolis olles on täiesti võimalik „elada”, kas tead.”
„Ma teeksin parema meelega midagi muud.”
„Ja mida sa siis teha tahad, Amory?”
„Ma tahan fotograafiks saada.”
„Intrigeeriv ja rahuldust pakkuv hobi. Preili Milburn rääkis mulle su pimikust.”
„Ma tahan hakata elukutseliseks fotograafiks.”
Preili Ashe põrnitses mind sellise näoga, nagu ma pilkaksin teda mingil arusaamatul moel. Nagu ma oleksin öelnud, et tahan hakata elukutseliseks prostituudiks.
„Aga sa ei saa seda teha,” ütles ta.
„Miks mitte?”
„Sest sa oled …” Tal õnnestus sõnasabast kinni saada ja mitte öelda „naine”. „Sest see ei ole kindel elukutse. Sinusuguse inimese jaoks.”
„Ma võin ju proovida, eks ole?”
„Muidugi võid, kulla Amory. Kuid pea meeles, et ülikooli minemine ei välista karjääri „fotograafina”. Ja siis oleks sul tagavaraks kraad. Ma soovitan sul tungivalt Somerville’i kaaluda.” Ta tõusis uuesti püsti ja läks toa teise otsa, et mu toimik lauale asetada. Kohtumine Jumalaga oli läbi. Ma suundusin ukse poole, aga ta peatas mu, tõstes peopesa.
„Ma peaaegu unustasin. Su isa helistas täna hommikul. Ta küsis, kas ta võib su homme pärastlõunal teed jooma viia.”
„Helistas või? Aga homme on ju kolmapäev.”
„Sa saad puudumiseks loa. Ma teen rõõmuga tavalistes reeglites erandi. Võta seda kui Roxburghi võiduga kaasnevat lisapreemiat.”
Ma kortsutasin kulmu. „Miks ta tahab mind teed jooma viia?”
„Ta ütles, et ta tahab sinuga midagi arutada, näost näkku. Ta ei tahtnud sellest kirjutada.” Preili Ashe vaatas mind peaaegu lahkelt, tajudes mu hämmeldust, mis läks kiiresti üle ärevuseks. „Kas sul on aimu, millest ta sinuga rääkida tahab?” küsis ta korraks kätt mu õlale asetades.
„Ju see on mingi perekonnaasi. Mulle ei tule küll midagi muud pähe.”
Preili Ashe naeratas. „Ta oli väga reipa ja rõõmsa olekuga. Võibolla on tal häid uudiseid.”
2. Perekonnaasjad
Seisin Gethsemane’i, mu Amberfieldi pansioni ees ja ootasin isa. Mul oli seljas täielik koolist väljas käimise alandav vormirõivas: pikk must gabardiinriidest raglaanmantel, mille külge oli kinnitatud kirsipunaste äärispaeltega keep, peas õlgtanu ja jalas madalad pannaldega kingad. Pooleldi Jane Austeni vanapiiga, pooleldi Krimmi sõja veteran, arvasime meie. Iga kord, kui me faalanksis läbi linna kõndisime, oli ebaviisakatel Worthingi poistel meid sõimates lõbu laialt.
Ma nägin, kuidas meie auto, punakaspruun Crossley ‘14 lõunapoolse sissesõidutee otsas väravatest sisse kihutas, lehvitasin, üritades mitte teha välja ärevusest, ning tundsin äkitselt, et suu on kuiv ja soolane. Oli jahe septembripäev ning tuulehood lükkasid kogukatesse eredatesse, hallikasvalgetesse tahvelkivi karva pilvedesse väikeseid siniseid lünki – viiruline laiguline taevas.
Auto jäi seisma ja isa astus välja. Tal oli seljas kahe nööbireaga mereväesinine kuub ja ees rohekuldne rügemendi lips. Ta nägi välja nägus ja enesekindel – mulle meenus, mida preili Ashe oli öelnud tema tuju kohta, kui