Äratundmishirm. Lea Jaanimaa
Читать онлайн книгу.
just! Tagasi tulles on üks kohver ribadeks kulunud, sest lennukis loobitakse pagasit ja teisel…ˮ
„Ma keeldun su juttu kuulamast, see ei ole enam naljakas,ˮ katkestas Meelika.
Joonas vabandas – esimest korda!
Igal õhtul viis Joonas Meelika koduukse ette ja varahommikul ootas trepi ees. Igal hommikul hurjutas, et peab Meelikat kaua ootama. Kuigi Meelika ärkas äratuskellaga ja oli õppinud olema valmis juba enne Joonase tulekut, pahandada sai sellegipoolest.
„No küll sina võid alles kohmerdada! Siia maja ette mina oma nooruse jätan ja tervise matan!ˮ Joonas justkui ammutas sellest energiat, et sai Meelikale ebamugavust tekitada. Ise oli mees tõepoolest väga täpne. Tööd rügas ta ka mitme eest, väiksemad materjalid vedas töömeestele ise kätte. Alailma oli sõiduauto salong värvipotte ja pagasiruum tsemendikotte täis.
Töömehed olid enamasti viinalembesed ega pidanud kindlat töökohta. Palka maksis Joonas ilmselt vähe, sest kui ehitajatel peoks kiskus, ei huvitanud neid, kas on töö- või puhkepäev. Meelikal oli hirm, et kuidas ta oma maja sellise kambaga üldse valmis saab.
– 15 -
Kui Meelika oli nädalapäevad Joonasega paarisrakendit mänginud, oli see palgatööst vaba nädal talle väsitavam kui tööl käies. Kuigi Joonas ei olnud otseselt energiavampiir, polnud tema elustiil harmooniline. Meelika tajus üsna pea, et laiahaardelise ettevõtja ümber hõljus palju hämaraid tehinguid. Kui Meelika selle kohta aru päris, vastas mees vaid:
„Kui teed, ära karda, kui kardad, ära tee.ˮ
Rahadega arveldas Joonas alati autoakna kaudu. Tema korterelamu üürilised andsid ühest autoaknast sisse üüriraha, mis teisest aknast palgarahaks sai makstud. Oli lausa ime, et see maksuametile silma polnud jäänud. Ilmselt oskas mees kaebajaid ja kadetsejaid vaigistada.
Kui Joonasel töörabamise vahele pingelangust oli vaja, läks ta töömeestega pubisse. Korra helistas ta ka Meelikale:
„Ilutar, pane midagi edevat selga ja sõida pubisse.ˮ
Kuigi Meelikale selline kamandamine ei meeldinud, läks ta siiski. Tegi Joonas oma tööle lisaks ju ka tema maja projekti.
Tihti venisid Joonasel tööpäevad nii pikaks, et koju minnes unustas telefoni laadima panna. Alailma laenas ta Meelika mobiili, et töölistele käske jagada. Kõike ei suutnud ka Joonas meeles pidada.
Pubis koosnes nende seltskond põhiliselt meestest. Oli koomiline vaadata, kuidas Joonas valitsejana välja tegi ja töömehed ohjeldamatult õlut lörpisid nagu sead mollist. Joonas hoidis omamehelikult kätt ümber Meelika õlgade: tema pruut, tema joogid, tema orjad, tema pidu. Meelika mängis kaasa, kuigi teda häiris Joonase suurustamine. Joonas praalis lugematuid kordi, et sellele pruudile ei pea ta midagi ostma, kõik endal olemas: korter, mersu, kullad, kohe lüüakse kopp maasse ja üksikust kaunitarist saab majaomanik. Tal polevat sellist pruuti varem olnudki.
„Antiik küll, aga vaadake kui kena!ˮ Sellisele seltskonnale poleks säärast kiidulaulu vajagi olnud esitada. Oleks piisanud lisajookidestki.
Lahkudes pubist, mida töömehed omakeskis rantšoks kutsusid, tundis Meelika end päris kulununa ja kitkutuna, kuigi keegi võõrastest polnud teda puudutanudki. Sellistesse joomakohtadesse ei olnud Meelika kunagi varem sisenenud. Ta ei taibanud, mis üldse sellist kohta elus hoidis ja mille pealt kasumit teeniti. Söögid-joogid olid odavad, rahvas ei vaheldunud üldse, kes sisse astus, see sinna jõmisema jäi, maksejõuetus ei sundinud kedagi lahkuma, kummutati ammu tühjaks saanud vahuseid klaase, pandi omast arust pidu. Koht lausa kisendas remondi järele. See ei paistnud häirivat, et kohe ukse ees uued jõulud, aga vaasides turritasid ikka veel eelmise aasta rootsud.
– 16 -
Projekt sai muudetud. Arhitekt Ats pistis väikese raha eest allkirja alla ja algas bürokraatia kadalipp. Meelika pani selleks puhuks selga seeliku ja jalga kõrge kontsaga kingad. Autosse istudes tabas ta Joonase näos heakskiitva varjundi. Joonas peatas esimese lillekioski ees auto ja ostis ämbritäie roose, lausus Meelikale andes saateks:
„Tänan sind!ˮ ja laskis pilgul joosta piki Meelikat.
Meelikale oli alati meeldinud seelikutest rohkem pükse kanda: oli mugavam autot juhtida ja tänaval kõndides võis vabamalt kiirendada. Tööl kandis ta siiski seelikut, see käis vorminõuete hulka. Rannas käimiseks olid tal lühikesed hõlmikseelikud. Randa ei läinud ta iial teksastega. Mida vähem hilpe koorida oli, seda nobedamalt sai vette joosta.
See, et Joonas teda tänas pingutuse eest, pani Meelika kohmetuma. Joonas tunduski seda tüüpi mehena, kes märkas kõike, eriti pisiasju. Kunagi oli ta Meelika püksipõlvelt suhkruga kokku tehtud niiske lapiga maha nühkinud nätsupleki. Seda, et suhkur nätsu maha peseb, teadis Meelika sama vähe kui seda, kust laua alt ta selle nätsu endale põlve otsa kleepis.
Joonas ei kandnud iial sama särki mitmel päeval järjest, alati ikka värskelt kapist võetuid. Hooliv naine tal.
Meelika riietusharjumused olid välja kujunenud aastatega. Kodurõivastusena ei sallinud ta retuuse ega T-särke, kittelkleidid oleks ta tahtnud üldse ära keelata. Tema lemmikute hulka kuulusid negližeed, mis meenutasid jaapani naiste kehakatteid. Neid oli tal erinevates värvitoonides, aga eelistatuim oli must. Kodus juukseid kuklale kinni sõlmides kasutas ta pulki, mis talle geiša välimuse andsid.
Joonase mehelik tunnustus tuli Meelikale üllatusena. Üllatas just Joonase väljendusviis. Tavalisem oleks olnud nilbe märkus või kahemõtteline küsimus.
Joonas oli muutunud. Nad mõlemad olid. Kui Joonas varem lausa kubises roppustest, siis aja möödudes rääkis ta Meelikaga koos olles suht viisakalt. Töömeestega seevastu lõugas aina rohkem ja tihedamini. Vahel ta kähe hääl katkes ja kostus ruigamise moodi häälitsus. Meelika ei mõistnud, miks mees nii tohutult tööd rügas. Raha tal paistis olema. Joonas oskas raha lugeda. Tundus, et ka riigi raha.
Teda ärritas suuresti, et Kalevipoja kuju plaanitakse panna vette nii kulukalt ja nii suure lärmiga. Kalevipoeg polevat kunagi laeva ju käes hoidnud. Joonas suskaks selle Eestimaa üheteistkümnest tuhandest järvest suurimasse – Peipsi järve, et oleks eeposlikum. Joonas oli palju lugenud. Kui ta enam nilbustest ei rääkinud, võis ta suust palju tarkusi kuulda. Meelika teadis, et Soomet kutsutakse tuhande järve maaks, aga see, et Eestis olevat sellisel hulgal järvi, tuli talle üllatusena. Ikkagi andis ta endale lubaduse, et kontrollib tõesuse üle.
Sel päeval, kui nad said linnavalitsusest projektile kinnituse ja ehitusloa, sadas lumi maha ja Meelikal oli oma lühikeses seelikus külm. Pingelangus tegi oma töö ja ta lausa värises. Meelikale meenus, kuidas kord oli üks külastaja kohvikusse sisenedes palunud Meelikal hoida oma kiisut, sest oli unustanud parkimiskviitungi auto armatuurile panna. Meelikale meenub tänini see soojus, mida tundis ilma karvadeta sfinksi keha puudutades. Loomake oli nagu sile ja tuline kahhelahi.
– 17 -
„On sul mingeid erisoove, kaunitar? Meil on suur töö tehtud, võime priisata,ˮ katkestas Joonas ta mõttelõnga.
„Sfinksi tahan,ˮ vastas Meelika automaatselt.
„Misasja? On see mingi rollimäng või? Sekspood siinsamas ümber nurga, lähme ostame piitsad ja nahkriided – minugipoolest.ˮ
„Nahkne on sfinks tõesti, aga sinu fantaasiatele sellest küll abi pole. Mina räägin kassist.ˮ
„Oled otsustanud vanatüdrukuks jäädagi? Võta parem koer, see teeks rõõmu seest ja väljast. Katariinal oli lausa hobune…ˮ
„Tean, mis legend nüüd tuleb,ˮ katkestas Meelika. „Säästa oma häälepaelu ja jäta parem rääkimata. Miks seostatakse kasse vanatüdrukutega, ei saa ma aru. Mul parim sõbranna võttis ka kassi, pärslase, suure müraka. Vanatüdrukuga ma sõbrannat küll ei võrdleks. Teda ei saa üldse kellegagi võrrelda, täiesti omamoodi. Kui palju aastaid tagasi ta hääletajana peale korjasin, oli ta kunstiüliõpilane. Selline tohutult lahmaka soniga ja kandadeni ulatuva õlapaunaga. Tal oli väga paha tuju, vaikis ja pobises