Äratundmishirm. Lea Jaanimaa
Читать онлайн книгу.et võib mulle külla tulla. Või et kui mul juhtub igav olema, sõidaks linnast välja küll.
Silmad olid tal nii siirust täis, et ma jätsin oma tegemised sinnapaika ning sõitsimegi mööda Eestit rändama.
Neid rännakuid ei suuda ei mina ega tema kokku lugeda. Me olime nagu tšehhi multifilmi must ja valge koer. Mõlemal pikad juuksed ja tukad ees, üks brünett, teine blond.ˮ
„Misasja, sinul ja otsatukk? Kujutan ette, kui kole sa siis olid! Sul niigi imelikud põsesarnad ja pikad silmad…ˮ
„Jaa, Joonas, siis olin ma veeeelllgiiii koledam!! Ma ei räägi midagi, kui sa ei oska kuulata! ˮ
„Oskan, luban,ˮ vedas Joonas näppudega üle suu, imiteerides tõmbeluku sulgemist.
„See blond tüdruk oli väga andekas igal alal, aga lõpuni ei suutnud midagi viia. Üle koera sai astutud, üle saba ei viitsinud. Tal oli nagu lõpetamata lapsepõlv käsil. Tänaseks päevaks on ta eduka disainibüroo omanik, omab Tallinna kesklinnas uhket ja suurt katusekorterit, sõidab poeuue luksusautoga, pisipõnn ja vahel ka kassimürakas tagaistmel. Tõsi, mehele pole ta läinud, aga põhjuseks on tema puhul liiga suur valik. Ei tema viitsi sorteerima hakata, parem pühendub tööle. Kerge tema teekond tänasesse päeva pole olnud. Hämmastama paneb kõige juures see, kuidas ta on suutnud säilitada silmis soojuse ja lausa veatu välimuse.ˮ
„No eks pada kiidab ikka katelt. Elatakse meeste peal pinged välja ja irvitatakse siis omavahel, et mehed löögu pihku.ˮ
Meelika tõmbus alati pingesse, kui Joonas jälle oma joru hakkas ajama. Ta pööras Joonasele selja ja vaatas jalutajaid tänaval. Ka sel aastal oli talv tulnud ootamatult. Plikaohtu neiukesed käisid endiselt paljaste vöökohtadega. Ei teadnud nemad veel karta haigusi, mis pideva külmetamise järel külge hiilivad. Küll aga olid eakamad prouad juba varakult kasukad kapist lagedale kraaminud ning naaritsad jalutama viinud. Kummalised olid ka autojuhid, kelle autod suvekummidega teel vänderdasid. Ei saanud nad vedama ega pidama.
Meelika oli ka kunagi apsaka teinud – lohises ees peatunud autole tagant sisse. Ehmatas kangeks ega suutnud autostki väljuda. Kannatanu tuli ise tema juurde. Meelika pomises ainult, et andku andeks. Mees hindas olukorda ja vastas, et mis siin vabandada, tema auto konks on endiselt kikkis, vaadaku Meelika parem, kuidas ise oma stange korda saab.
– 18 -
Meelika jälgis, kuidas kell Joonase auto armatuurlaual numbreid vahetas… Varsti tiksub ka tema aastatele üks otsa. Siis vaatles ta esimest õrna lund – talle kangastus suhkruvatt, mida kunagi aitas tuttaval valmistada ja turustada. Hämmastav, et kilost suhkrust sai sulatades ja peenikesi niite tsentrifuugides tohutul hulgal vatti, mida kõik kleepuvate ninadega nosisid. Meelika ei armastanud magusat süüa, banaanidega aga maiustas tohututes kogustes. Vahel naljatas, et küllap elas eelmise elu ahvina. Banaanidest kirjutatakse vastandliku sisuga artikleid: kord peetakse kaloririkkaks, kord dieettoiduks. Säilitusaineid need ilmselt sisaldavad mingil hulgal, aga kindlasti leidub neis veel rohkem kasulikke fermente, meeldiv maitse pealekauba. Teine talutav maiustus on Meelikale plombiir koheva masinajäätisena. See maitseb ilmselt paljudele, sest Meelika oli ikka imestanud, kuidas isegi täismeeste huuled juba jäätiseleti ääres kaugele torusse õiendatakse ja maiust noolima upitatakse.
„Jäätist tahaks,ˮ limpsas Meelika keelega üle huulte.
„Oota natukene veel, varsti pakun. Kas pulga otsas Eskimo sobib? Käin enne saunast läbi, vutlar on ka ümber ja …ˮ
„Ime ise oma jäätist! Ma just mõtlesin, et oled muutunud normaalsemaks, aga tühjagi sa pole – aina hullemaks lähed!ˮ
„Kas sa, tüdruk, tead, miks koerad oma mune lakuvad? Sest nad saavad seda teha.ˮ Joonas kähistas naerda ja kui Meelika ei ühinenud, ründas teda:
„Sul näikse täna eriti kehv tuju olema. Naistest ei saa iial aru, hormoonid möllavad ja meie, mehed, igas asjas süüdi. Ja kui lapsed veel juhtuvad ulakust tegema, on hüsteeria täielik. Magamistuppa pole meestel siis mõtet kiirustada, irisemist jätkuks hommikuni. Targemad lähevadki prügiämbrit välja viima ja sealt otse pubisse õlut jooma.ˮ
„Mu tujul pole midagi viga ja hormoonid ka ei mölla. Olen rõõmus ja roosa, et saame nüüd ehitama hakata. Kas teeme sinu tarvis ka ühe tillukese toa, kuhu saad varjuda, kui naine kodus tahab karjuda?ˮ
„Sa valisid vale projekti. Sul oleks kobarmaja vaja. Toad toapoisile, seapoisile, basseinipoisile ja…ˮ
„…Ja prügikollidele, tahtsid öelda? Mul on neist inimestest kahju. Noored mehed, käed otsas, pole lihtsalt pealehakkamist, et tööd otsida. Ühte ma nägin suvel bussipeatuses pingil magamas. Väga kena pikk ja tõmmu kutt oli, küllaltki noor. Vaatlesin teda tükk aega ja mõtlesin, et see võiks mõne rikka proua endale naiseks saada iga kell. Tuuleiil viis ajalehe ta pealt minema ja see, mis lagedale tuli, oli kohutav. Üks püksisäär oli otsast käristatud ja jalg täies pikkuses lausa mädanes, varbad olid paistes ja mustasid. Mis viib noore ja tugeva mehe sellise allakäiguni, ei mahu mulle pähe. Üks selline täisjõus kena mees palus televisiooni kaudu abi kodu leidmisel, mõnda aega oli ta elanud puhtas looduses mätta peal, tekiks oma jope. Teatas ka mobiiltelefoni numbri, et kui kellegi majapidamine vajab töökaid mehekäsi, on ta valmis ulualuse eest tööga tasuma. Ta oli saanud sadu telefonikõnesid ja abipakkumisi oli niivõrd palju, et mees korraldas lausa konkursi, kelle juurde ta nõustub elama minema. Kuu aja pärast oli mees uuesti televisioonis pajatamas, kuidas tal läinud vahepeal. Oli ülbusest kohevil ja nõudis tungivalt, et jäetagu tema tüütamine, lasku inimesed tal rahus elada, tal on ilus kodu ja armastav naine, tegelegu eesti rahvas oma asjadega. Ikkagi oli see hariv näide, kuidas mehed saavad oma elu nii rappa viia, et pole voodikohtagi.ˮ
„Eks naised viivadki oma valelikkuse ja hooramisega,ˮ salvas Joonas. Temalt polnud muud kommentaari oodatagi.
– 19 -
Joonas käis korra ühelt oma objektilt läbi ja peale suuremat sorti pragamist töömeestega istus autosse.
„Kuradi tohmanid, lasid vargad öösel majja. Tööriistad ja kliimaseade viidi ära.ˮ Imelikul kombel polnud Joonas selle üle eriti õnnetu, kutsus politsei kohale, otsis neile pagasiruumist mingid paberid ette ja sõitis edasi.
„Sa ei näigi muretsevat,ˮ imestas Meelika.
„Ah, mis siin tühja pärast tõmmelda, mul puha kindlustatud. Lõin neile poliisi ette, saan pappi rohkemgi kui asjad väärt.ˮ
Meelika kaldus arvama, et need töömehed ise olidki kurikaelad: näod peas sellised… ja käituminegi kahtlane. Mõte samadest meestest oma maja ehitusel vedas Meelikale murekortsu kulmude vahele, kuid ta rahustas end, et küll Joonas hoolitseb kõige eest. Kui ta oma suurel varandusel jaksab silma peal hoida, siis miks mitte tema tillukesel. Meelikat vaevas, et nad polnud arutanud, mismoodi see ehituse eest maksmine kujuneb. Seda sai ta aru, et osaliselt ilma käibemaksuta ja mustalt. Aga see jätaks töö igasuguse garantiita. Kuidagi liiga hästi hargnes kõik alustatu, saab see ka siis lõpmatuseni kesta? Kukkumine tuleks kõrgelt ja valus. Meelikat tema seadusekuulekuses ei ahvatlenud üldse kõrvalteid pidi hiilimine. Pilk Joonase kindlameelsesse näkku rahustas. Kui kunagi midagi lagunema hakkab, helistab Joonase kohale ja rahu majas.
„Joonas, kas me sõlmime lepingu ka, enne kui tööd alustame? Mina küll tahaksin nii. Iial ei või teada, mis juhtub.ˮ
„No mida see leping sul muudab? Maksuametile on paberid tähtsad. Sa maksad ju nagunii tagantjärele etappide kaupa, pole riske ega miskit jama. Lepingud ei taga kindlust, sinna on igasuguseid punkte võimalik sisse laduda. Võidab alati see, kes koostab. Üks kindlustusfirma pani mitu poognat kribukirjas punkte. Kui külamehel maja maha põles, soovitas kindlustusselts lugeda lepingus punkti üheksakümmend üks ja seal oligi kirjas, et kindlustus ei korva kahjunõuet juhul, kui ta ei taha seda teha. No see on siiski nali, aga tõesti, tavaliselt ei viitsita süveneda.ˮ
„Hea, et hoiatasid, aga ma olen koolis seda ise ka õppinud.ˮ
„Kaunitar, kas sa oled ikka kindel, et magamistoal on teisel korrusel õige koht? Vanaks saad ka sina kunagi ja siis on sul raskusi