Päikeseõde. Lucinda Riley
Читать онлайн книгу.
tead, et sinu Kreeka nimekaim on just merevaiguga seotud.”
„Tõesti? Ei, ei tea.” Ma ei pööranud temalt silmi, kui ta šampanjapudeli korgi õhku lennutas. „Kuidas siis?”
„Ühesõnaga, sõna „elektron” pärineb kreeka keelest ja tähendab merevaiku ning legendi järgi jäid päikesekiired selle kivi sisse lõksu. Üks Vana-Kreeka filosoof märkas, et kaht merevaigutükki teineteise vastu nühkides tekib hõõrdejõud, mille tulemusena sünnib energia … Pole olemas nime, mis võiks sulle paremini sobida,” naeratas ta šampanjaklaasi minu ette asetades.
„Kas sa tahad öelda, et ka mina tekitan hõõrdejõu?” tahtsin talle vastu naeratades teada. „Küsimus on selles, kas mina sain oma nime vääriliseks või sai nimi minu vääriliseks. Santé!6”
„Santé!” Lõime klaasid kokku ja ta istus minu kõrvale.
„Hm …”
„Sa vist mõtled endamisi, kas ma sulle veel mõne kingi tõin?”
„Jep.”
„Sellisel juhul vaata karbi voodri alla.”
Seda ma ka tegin, ning tõepoolest, sõrmust ümbritseva õhukese sametitüki all oli väike kilekotike.
„Aitäh, Zed!” ütlesin pakki lahti tõmmates, pistsin sõrme selle sisu sisse nagu laps meepotti ja hõõrusin pulbrit igemetele.
„Päris hea, on ju?” küsis ta, kui ma veidi pulbrit lauale kallasin, pakikesest lühikese kõrre võtsin ja ninatäie sisse tõmbasin.
„Mhmh, väga hea,” nõustusin. „Tahad ka?”
„Sa ju tead, et ei. Räägi siis, kuidas sa vahepeal oled elanud.”
„Oh … pole viga.”
„Su hääl ei kõla veenvalt, Elektra, ja sa näed väsinud välja.”
„Mul on olnud kiired ajad,” laususin, kui olin suure lonksu šampanjat võtnud. „Möödunud nädalal olin Fidži saartel võtetel ja järgmisel nädalal lendan Pariisi.”
„Ehk peaksid hoogu maha võtma. Puhkama.”
„Ütleb mees, kes rääkis, et veedab rohkem öid oma eralennukis kui voodis,” heitsin tema üle nalja.
„Sellisel juhul peaksime ehk mõlemad tempot aeglustama. Kas ma suudan sind üheks nädalaks oma jahile meelitada? Järgmise paari kuu jooksul on see ankrus Santa Luċija saare rannikul ning seejärel lasen sel suveks Vahemerele seilata.”
„Sellest saan ma vaid unistada,” ohkasin. „Mul on juunikuuni graafik täis.”
„Tule siis juunis. Me võime purjetada ümber Kreeka saarte.”
„Võib-olla tõesti,” kehitasin õlgu, aga ei võtnud teda tõsiselt. Ta tegi sageli ühiseid plaane, aga need ei saanud eales teoks, ning kõige olulisem oli ehk see, et seda ma poleks tahtnudki. Zed oli suurepärane ühe öö kaaslane füüsiliseks tegevuseks, aga kui asjad oleksid kaugemale läinud, oleks ta mind oma pedantsuse ja uskumatu ülbusega ärritama hakanud.
Sisetelefon helises taas ja Zed tõusis, et vastata. „Tänan, saatke kohe üles.” Ta kallas meile šampanjat juurde. „Kohe saabub Hiina toit ja ma luban, et see on parim chow mein, mida sa kogu oma elu jooksul oled proovinud,” naeratas ta. „Kuidas siis su õed ka elavad?”
„Ma ei tea. Viimastel nädalatel olen olnud liiga hõivatud, et neile helistada. Igatahes Allyl sündis laps – pisike poiss. Ta pani pojale nimeks Bear, mis on hästi armas. Mõelda vaid, ma peaksin nende kõigiga juunis Atlantises kohtuma; me seilame Pa jahiga Kreeka saartele, et visata pärg paika, kus Ally meelest isa kirst merre lasti. Muide, kas ka mitte sinu papsi ei leitud samast kandist ühelt rannalt?”
„Jah, aga nagu sina, ei taha ka mina isa surmale mõelda, sest see viib mu endast välja,” vastas Zed järsult. „Mina mõtlen ainult tulevikule.”
„Ma tean, aga milline kokkusattumus …”
Kostis kellahelin ja Zed läks ukse juurde.
„Aga nüüd, Elektra,” lausus ta kaht karpi läbi toa kööki viies, „tule aita mul nendega toimetada.”
2
Järgmisel päeval võtetelt koju jõudnud, läksin kuuma duši alla ja seejärel viinaklaasiga voodisse. Olin üdini kurnatud – kõik, kes arvavad, et modellid lihtsalt hõljuvad ilusates rõivastes ringi ja saavad selle eest terve varanduse, proovigu kasvõi üksainus päev olla minu nahas. Start kell neli varahommikul, kuus eri soengut, riietust ja meiki kesklinna jääkülmas laohoones polnud kerge katsumus. Ma ei kurtnud kunagi avalikult – ma ei töötanud ju Hiina orjatehases ja mulle maksti tohutuid summasid –, aga igaühel on oma reaalsus ja aeg-ajalt on kõigil õigus omaette nuriseda isegi juhul, kui tegu pole globaalse katastroofiga, on mul õigus?
Esimest korda sellel päeval soojust nautides vajusin patjadele ja kontrollisin häälsõnumeid. Susie erasekretär Rebekah oli jätnud mulle neli sõnumit, milles teatas, et oli meilinud mulle paari sobivana tunduva erasekretäri lühitutvustuse, mis mul tuleks esimesel võimalusel läbi vaadata. Uurisin neid parasjagu sülearvutis, kui mu mobiil helises ja ma nägin, et helistaja on taas Rebekah.
„Ma juba vaatan neid läbi,” teatasin enne, kui ta jõudis midagi öelda.
„Super, aitäh, Elektra. Tegelikult helistan ma sellepärast, et on üks tüdruk, kes sulle ideaalselt sobiks, aga talle pakuti ka üht teist töökohta ja ta peab homme andma vastuse. Kas kõlbaks, kui ta õhtupoolikul sinu juurest läbi astuks ja te veidi vestleksite?”
„Ma just jõudsin tagasi „Edevuse laada” võtetelt, Rebekah, ning …”
„Ma arvan, et sa peaksid teda ikkagi nägema, Elektra. Tal on imehead soovituskirjad. Varem töötas ta Bardini erasekretärina ja sa ju tead, kui raske iseloomuga see mees on. Ma tahan nimelt öelda,” jätkas Rebekah kiirustades, „et ta on harjunud töötama suure surve all avalikkuse tähelepanu keskmes olevate moeklientide heaks. Kas ma tohin ta sinu juurde saata?”
„Olgu,” ohkasin, soovimata jätta muljet, et olen raske iseloomuga, nagu ta minust ilmselt arvas.
„Väga hea, ma ütlen talle edasi. Ma tean, et ta satub vaimustusse – ta on üks su suurimaid fänne.”
„Selge. Hea küll. Palu tal kell kuus läbi astuda.”
Täpselt kell kuus hakkas sisetelefon piiksuma, andes märku, et külaline on kohal.
„Saatke ta üles,” sõnasin väsinult. Ma ei oodanud seda kohtumist – sestsaadik, kui Susie oli teinud ettepaneku minu elu organiseerimiseks keegi appi võtta, olin näinud tervet rida innukaid noori naisi, kes olid entusiastlikena saabunud, aga vaid mõni nädal hiljem lahkunud.
„Kas ma olen raske iseloomuga?” küsisin oma peegelpildilt, tehes kindlaks, ega mul midagi hammaste vahele pole jäänud. „Võib-olla tõesti. Aga selles pole ju midagi uut või on?” lisasin viinaklaasi tühjendades ja juukseid siludes. Minu stilist Stefano oli alles hiljuti mu juuksed tugevalt vastu peanahka tõmmanud, et nende külge pikendused kinnitada. Iga kord, kui uus juuksepikendus sisse põimiti, hakkas kogu mu pea valutama.
Kõlas koputus ja ma läksin ust avama, teadmata, mis mind teisel pool ootab. Päris kindlasti ei osanud ma oodata pisikest prinki keha, mida kattis lihtne pruun kostüüm, mille seelik ulatus vanamoodsalt õige veidi allapoole põlvi. Mu pilk rändas ta jalgadele, mille otsas olid parkimata nahast lihtsad pruunid kingad – Ma oleks nende kohta öelnud, et need on mõistlikud. Kõige üllatavam tema juures oli aga asjaolu, et ta kandis pearätti, mis oli tugevalt üle otsmiku ja seejärel ümber kaela seotud. Märkasin, et tal on harukordselt ilus nägu: tilluke nina, kõrged põsesarnad, täidlased roosad huuled ja selge piimakohvi