Kallid sõbrad, mul on tõepoolest hea meel teiega täna kohtuda. Kuud ja aastad on möödunud, ning nagu kõik – ka kassid – ma vananen. Võib-olla on Stéphane sellest aru saanud, sest näen, kuidas ta juba kuid aina pabereid täis kritseldab ning mind tavapärasest rohkem poputab. Kindlasti teab mingi osa temast, et aega pole just palju jäänud, nagu öeldakse.

      Neil viimastel kuudel olen tihti näinud, kuidas ta, telefon kõrva külge liimitud, elutoa ja terrassi vahet saalib, proovides mõnd ajakirjanikku veenda, et jah, meie, kassid, teame nii mõndagi sellest, kuidas inimeste ja maailma asjad käivad. Riske oli omajagu ja soov edasi anda seda, mida koos läbi oleme elanud, üpris delikaatne. Sellegipoolest pole mingit kahtlust, et kui ta mulle lugejate tänukirju ette luges või me koos mõne raadiosaate kordust kuulasime, oli mul uhke tunne, et olin oma kassikäpaga justkui kõiki neid elusid puudutada saanud. Samuti olin õnnelik iga kord, kui ta mulle raamatu erinevate tõlgete kaasi näitas. Meie juhtumised reisisid mööda laia maailma!

      Meie, kassid, räägime vaid ühte keelt. Mingeid tõlkeid pole tarvis. Mõistagi oleme me universaalsed. Olete te selle peale varem mõelnud?

      Meie esimeses kodus elasin kunagi koos ühe Marokost pärit kassipreiliga, kelle perenaine oli mu peremehe sõbratar. Too oli kassi ühe oma reisi lõpus Essaouirast koju tassinud. Kuulsin, kuidas nad teda marokolannaks nimetasid, aga mis tähtsust sel oli? Mulle või talle? Ei mingisugust. See oli üks harilik kassitar, nagu neid meil naabruskonnas teisigi leidus, võib-olla küll veidi rohkem minu maitse järgi. Igal juhul väga kenake. Ja kohtuda omas kodus! Mis võiks parem olla! Tutvumine käis kiirelt ja saime kohe jutu peale. Teineteisemõistmine oli lihtsamast lihtsam, sest rääkisime vaid ühes universaalses keeles – armastuse ja kasside keeles. Asusime niisiis ühe katuse alla elama enne ühte voodisse kolimist. Kui midagi kahetseda, siis ehk seda, et kasutasin oma puuduva käpa tõttu võib-olla liialt oma händikäppi ära, et ennast veidi haledamaks teha ... aga seda ennekõike selleks, et ta meie armurüseluste käigus nii palju ei rabeleks! Ma ei seisnud kuidagi püsti!

      Aga lähme elu või vähemalt kassidega nüüd edasi, et rääkida sellest, mis lahutab meid teist, kallid inimesed, ega lase meil teinetest mõista: sellest ainukesest keelest, mille kaudu me aegade algusest alates oleme üritanud teile natuke juhtnööre anda. See armastuse keel, mida te tihtipeale raskustega mõistate, need mõned mõtisklused, mida Stéphane proovis oma sõnadega teile ümber kirjutada. Ja ometi on veel nii palju öelda. Niisiis kutsun teid selle raamatu kaante vahel tutvuma kümne elusaladusega, kõik kassi keeles:

      Hipomito

      Ameia

      Usensi

      Olloo

      Armen

      Säuh

      Sära

      Mõkõ

      Nakusa

      Sohe

      Sulisi

      Anteanis

      Lorei

      Arneiva

      Seläm

      Teisipäev, 3.

      KAS MEIL ON ÕIGUST ÕNNELE?

      Nurrumine näib tema puhul olevat justkui turvaventiil, mille abil õnne ülevoolu reguleerida.

      Monica Edwards

      Kas meil on õigust õnnele? Vaat see on küsimus, mida üks kass endale kunagi ei esita ja seda põhjusega: tõendus õnne olemasolust võrdub tema jaoks tervikliku ja täielise läbi elu kestva otsinguga. Õnn pole mõni asi või püha graal, mis tuleb vallutada või kätte saada, õnne juurde kuulub muuhulgas ka kõige halva aktsepteerimine ja heaks pööramine. Just seda nimetataksegi tänapäeval vastupanuvõimeks.

      Mis see õnn siis õigupoolest on? Igaüks läheneb asjale isemoodi, ent lõpuks on õnn kogum vajalikke tegureid, mis arenevad ühe inimelu jooksul. Õnn pole taevasse kinnitatud täht. Kõik see, mida suudame lõplikult mingite kriteeriumite alusel mõõta, on vaid pilt Õnne Koefitsiendist meie elus mingil kindlal ajahetkel T.

      Kõige lihtsam on alustada ja suure Õnne tõusvale spiraalile läheneda nagu kass: igapäevaselt väikseid õnnehetki luues. Selliseid, mida saab igaüks ka iseseisvalt luua, aga mis pakuvad meile rõõmu ennekõike siis, kui me nende jaoks aega võtame.

      Osa