Sinuhe, egiptlane. Mika Waltari
Читать онлайн книгу.
valitsemisaastal saatis ta mu maalt välja. Aga kirjutajate arvestuse järgi oli see tema kolmekümne teine valitsemisaasta. Eks ole siis kõik kirjutamine enne ja praegu vale.
Meest, kes elas tões, põlgasin ma tema eluajal tema nõrkuse pärast ja tundsin õudust hävituse pärast, mida ta tõe nimel Kemimaale külvas. Nüüd on see tema kättemaks mulle, sest et ma tahan ise tões elada, mitte küll tema jumala pärast, vaid iseenese pärast. Tõde on vahe nuga, tõde on paranematu haav inimeses, tõde on leelis, mis kibedana südant söövitab. Seepärast põgeneb mees oma nooruse ja jõu aegadel tõe eest lõbumajadesse, pimestab oma silmi tööga ja kõiksugu toimetustega, reiside ja ajaviitega, võimu ja ehitistega. Aga saabub päev, kui tõde pistab ta läbi nagu oda ning pärast seda ei ole tal enam rõõmu oma mõtetest ega oma kätetööst, vaid ta on üksi, ta on inimeste seas üksi ja ka jumalad ei too talle tema üksinduses abi. Seda kirjutan mina, Sinuhe, teades hästi, et mu teod on olnud halvad ja mu teed väärad, aga teades hästi ka seda, et ükski, kes seda lugema juhtub, ei võta sellest õppust. Seepärast kirjutan seda vaid iseenese pärast. Pesku teised Amoni püha veega oma patud maha, mina, Sinuhe, saan puhtaks, kirjutades üles oma teod. Jätku teised oma südame valed Osirise kaalule kaaluda, mina, Sinuhe, kaalun oma südant pilliroost sulega.
Kuid enne, kui ma oma raamatut alustan, luban südamel kurta oma kurtmised, sest nii kurdab oma muret mu must maapagulasesüda.
Kes on kord joonud Niiluse vett, see igatseb Niiluse äärde tagasi. Tema janu ei kustuta ükski teine maine vesi.
Kes on Teebas sündinud, see igatseb Teebasse tagasi, sest maa peal ei ole teist Teebaga võrdset linna. Kes on tänavaservas sündinud, see igatseb tänavale tagasi, ta igatseb seedripuupaleest tagasi savionni, mürri ja heade võiete lõhnast igatseb ta sõnnikutule ja õlis praetud kalade vingu sisse.
Ma vahetaksin kuldse karika vaese mehe savikannu vastu, kui saaksin veel korra tunda oma jala all Kemimaa pehmet mulda. Vahetaksin oma linased rõivad orja päikeses kõrbenud naha vastu, kui saaksin veel kordki kuulda jõeäärsete kõrkjate kahinat kevadtuules.
Niilusel on üleujutus, nagu vääriskivid kerkivad rohelisest veest linnad, pääsukesed tulevad tagasi, kured kahlavad mudas, aga mina olen ära. Miks ei ole ma pääsuke, miks ei ole ma võimsate tiibadega kurg, et valvuritest mööda tagasi Kemimaale lennata.
Ma ehitaksin oma pesa Amoni värviliste sammaste vahele, kus obeliskid suitsu ja priskete ohvriloomade lõhnas tuld ja kulda lõõmavad. Ma ehitaksin oma pesa vaestetänava savionni katusele. Härjad veavad regesid, käsitöölised kleebivad kõrkjast paberit, kaupmehed pakuvad hõikudes müüa oma kaupu, sitikas veeretab kivisillutisega tänaval sõnnikupalli.
Selge oli mu nooruse vesi, armas oli mu sõgedus. Mõru ja hapu on vanaduse vein ja ka kõige parem meekook ei saa mu vaesuse koreda leivatüki vastu. Pöörduge, möödunud aastad, veerege mulle vastu, purjeta, Amon, taevas läänest itta, et saaksin veel kord tagasi oma nooruse. Ma ei muuda sõnagi, ka kõige väiksemat tegu ei vaheta teiseks. Oh, sale pilliroost sulg, oh, sile kõrkjapaber, andke mulle tagasi mu tühised teod, mu noorus ja mu sõgedus.
Selle kirjutas Sinuhe, maapagulane, vaesem Kemimaa kõikidest vaestest.
2
Senmut, keda nimetasin oma isaks, oli Teebas vaestearst. Kipa, kelle nimetasin oma emaks, oli tema naine. Ja neil ei olnud last. Mina tulin nende juurde alles nende vanaduspõlves. Oma lihtsuses nimetasid nad mind jumalate kingituseks, aimamata halba, mida see kingitus neile ükskord toob. Mu ema Kipa andis mulle muinasjutu järgi nimeks Sinuhe, sest talle meeldisid muinasjutud, ja ka mina olin tema ettekujutust mööda tulnud ohtude eest ära tema juurde, nii nagu muinasjutu Sinuhe, kui ta vaarao telgis kohutava saladuse kogemata teada sai, ära jooksis ja põgenes, elas võõrastes maades palju aastaid ja tegi läbi igasuguseid seiklusi.
Kuid see oli vaid lihtsameelne jutt, ema lapselikule hingele kohane, ja ta lootis, et ka mina õnnetuste vältimiseks hädaohtude eest alati ära põgenen. Seepärast andis ta mulle nimeks Sinuhe. Kuid Amoni preestrid ütlesid, et inimese nimi on endeline. Nii saatis võib-olla just nimi mind hädaohtudesse ja seiklustesse ja võõrastesse maadesse. Küllap oli see nimi, mis tegi mind osaliseks kohutavates saladustes, kuningate ja nende naiste saladustes, mis võivad surma tuua. Lõpuks tegi mu nimi minust väljasaadetu ja maapagulase.
Kuid niisama lapselik, nagu oli vaese Kipa mõte, kui ta mulle selle nime andis, niisama lapselik oleks kujutleda, et nimel oleks inimese saatusele mingit tähtsust. Ma usun, et minuga oleks läinud samuti, kui mu nimi ka oleks olnud Kepru või Kafran või Mose. Ometi ei saa eitada, et Sinuhest sai maapagulane, samal ajal kui Heb, pistriku poeg, krooniti Horemhebi nime all punase ja valge krooniga ülamaa ja ala-maa valitsejaks. Nõnda et nimest kui endest uskugu igaüks, mida vaid soovib. Annab ju usk igaühele tröösti elu äpardustes ja armetuses.
Mina sündisin suure kuninga, vaarao Amenhotep III valitsemisajal ja samal aastal sündis tema, kes tahtis elada tões ja kelle nime ei tohi enam nimetada, sest see on neetud nimi, kuigi siis ei teadnud seda veel keegi. Seetõttu valitses palees tema sündides suur rõõm ja kuningas tõi rohkeid ohvreid Amoni suures templis, mille ta oli ise ehitada lasknud, ja ka rahvas oli rõõmus, teadmata, mis oli tulemas. Suur kuninglik abikaasa Teje oli nimelt asjata oodanud poisslast, kuigi ta oli olnud suur kuninglik abikaasa juba kakskümmend kaks aastat ja tema nimi oli kirjutatud templites ja raidkujudel kuninga nime kõrvale. Seepärast kuulutati tema, kelle nime ei tohi nimetada, pidulike talitustega kuningliku võimu pärijaks, niipea kui preestrid olid jõudnud toimetada ümberlõikamise.
Aga tema sündis alles kevadel külviajal, sel ajal kui mina, Sinuhe, saabusin juba eelmisel sügisel, kui tulvavesi oli kõige kõrgem. Kuid oma sündimise päeva ma ei tea, sest tulin mööda Niilust väikeses kõrkjalootsikus, mis oli pigiga tihitud, ja mu ema Kipa leidis mu kaldalt roostikust oma maja läve lähedalt, nii kõrgele oli vesi tookord tõusnud. Pääsukesed olid äsja tulnud ja vidistasid mu pea ümber, aga mina olin vait ja Kipa arvas mind surnuks. Ta viis mu majja, soojendas mind söetule ääres ja puhus mulle suhu hingeõhku, kuni ma hakkasin vaikselt häälitsema.
Mu isa Senmut jõudis oma haigetekülastuselt koju, kandes kaht parti ja vakatäit jahu. Ta kuulis minu viginat ja arvas, et mu ema on kassipoja võtnud, ning hakkas teda noomima. Aga mu ema ütles: „Ei, see ei ole kass, ma olen hoopis poja saanud! Rõõmusta, mu mees Senmut, meile on poeg sündinud.”
Isa vihastas ja ütles, et naine on peast põrunud, aga Kipa näitas mind oma mehele ja minu abitus liigutas isa hinge. Nii võtsid nad mu oma lapseks ja lasksid ka naabritel uskuda, et ma olin sündinud Kipast. See oli tema edevus ja ma ei tea, kui paljud teda uskusid. Kuid kõrkjalootsiku, milles ma olin tulnud, hoidis Kipa alles ja riputas selle toa lakke voodi kohale. Mu isa võttis oma parima vasknõu ja viis selle templisse, lastes mind sündinute raamatusse kirja panna kui oma poja ja Kipa sünnitatu. Kuid ümberlõikamise toimetas ta ise, sest ta oli arst ja kartis preestrite nuge, mis panid haavad mädanema. Seepärast ei lasknud ta preestritel minusse puutuda. Kuid võib-olla tegi ta seda ka kokkuhoidlikkusest, sest vaestearstina ei olnud ta jõukas mees.
Muidugi ei mäleta ma seda ise, aga mu ema ja isa on mulle sellest jutustanud nii palju kordi ja samade sõnadega, et ma seda usun, ja ei ma tea põhjust, miks nad oleksid pidanud mulle valetama. Kuid kogu lapsepõlve uskusin ma, et nad on mu pärisvanemad, ja minu lapsepõlve ei tumestanud ükski mure. Tõtt rääkisid nad mulle alles siis, kui mu poisilokid maha lõigati ja minust sai nooruk. Nad tegid seda, sest kartsid ja austasid jumalaid, ja mu isa ei tahtnud, et ma eluaeg vales elaksin.
Kuid kes ja kust ma olin ja kes olid mu vanemad, seda ma ei saanudki teada. Arvan seda siiski teadvat põhjustel, millest jutustan hiljem, kuigi see on vaid minu arvamus.
Tean kindlalt üksnes seda, et mina ei olnud ainus, kes pigitatud kõrkjalootsikus allavoolu tuli. Teeba oma templite ja paleedega on ju suur linn ning templite ja paleede ümber oli lõputult vaeste savionne. Suurte vaaraode ajal oli Egiptus palju maid alistanud ja koos suuruse ja rikkusega muutusid kombed ning Teebasse saabus võõramaa kaupmehi ja ametimehi, kes ehitasid linna oma jumalatele templeid. Niisama suur kui oli luksus, rikkus