Sinuhe, egiptlane. Mika Waltari
Читать онлайн книгу.
mis on talle vastumeelne. Kui selgub, et ma ei ole andekas, ei tahtnud ta mind kirjutaja ametis edasi liikuma sundida. Kui aga ilmutaksin hakkamist ja indu, võiks Oneh mind hiljem templikooli soovitada, kus mulle avaneks isa loodetud ametitee. Kui see aga ei õnnestu, jääb mulle võimalus teenida endale elatist arveametnikuna või väikekirjutajana või ehk tõepoolest katsetada sõduriks saamist sõjaväe moonaladude kaudu. Siis ma seda küll veel ei teadnud.
Mu kõige põnevam kaaslane Onehi koolis oli minust mõni aasta vanem Thotmes, sõjavankrite rühma pealiku poeg. Ta oli lapsest peale harjunud hobustega ringi käima ja maadlema. Tema isa, kelle pealikupiitsa oli punutud vaskniite, soovis, et poeg saaks suureks sõjapealikuks, ja tahtis, et ta selle nimel kirjaoskust õpiks. Kuid poisi nimi, kuulus Thotmes, ei osutunud endeks, nagu isa oli lootnud. Sest kooli pääsenud, ei hoolinud Thotmes enam ei odaviskamisest ega sõjavankrimanöövritest. Ta õppis kirjamärgid kergesti ära ja sel ajal kui teised koolitundides palehigis vaeva nägid, hakkas tema oma kirjutustahvlile pilte joonistama. Ta joonistas sõjavankreid ja hobuseid, kes kohkunult tagajalgadele tõusid, ja maadlevaid sõdureid. Ta tõi kooli savi ja voolis õllekannu ning jutustas Onehit matkides muinasjutte, kus kirjeldas naljakalt Ahmijat, kes ajab suu pärani, et alla neelata tillukest, kiila peaga taati, kelle kühmus selja ja pisikese kõhu järgi oli hõlpus ära tunda Onehit. Aga Oneh ei vihastanud. Ja Thotmese peale ei saanud keegi vihastada. Tal oli lihtrahvalik lai nägu ja jämedad, lühikesed jalad, aga tema silmist ei kadunud nakatavalt rõõmus pilk ja tema osavad käed voolisid savist loomi ja linde, mis pakkusid meile palju lõbu. Ma olin soovinud tema sõprust esialgu sellepärast, et ta teadis nii palju sõduritest, kuid meie sõprus jäi kestma, kuigi ta ei ilmutanud sõdurikutse suhtes enam vähimatki auahnust.
Õppimise edenedes sündis minuga ime. See tuli nii äkki, et ma suudan veel praegugi meenutada seda hetke nagu ilmutust. Oli jahe ja ilus kevadpäev, linnud vidistasid ja kured kohendasid savionnide katustel oma pesi. Vesi oli alanenud ja maa lahvatanud erkroheliseks. Köögiviljaaedadesse külvati seemneid ja istutati taimi. Oli pööraste seikluste päev ja me ei kärsinud kuidagi istuda Onehi laguneval terrassil, mille seina savitellised koputamise peale murenema kippusid. Kriipseldasin hajameelselt tüütuid tähemärke, tähti, mida raiutakse kivvi, ja nende kõrvale papüürusele kirjutamiseks mõeldud lühendeid. Kuni üks juba ununenud Onehi sõna, midagi veidrat minus, pani sõnad ja tähed äkki minu jaoks elama. Pildist sai sõna, sõnast sai silp, silbist täht. Piltide tähti ühte liites sündis uusi sõnu, elavaid, veidraid sõnu, millel ei olnud enam piltidega midagi ühist. Pildist saab aru ka kõige lihtsam põlluniisutaja, kuid kaht pilti kõrvuti mõistab ainult kirjaoskaja. Arvan, et igaüks, kes on õppinud lugemist ja kirjutamist, teab, mis elamust ma silmas pean. See elamus oli minule seiklus, põnevam ja meelitavam kui puuviljakaupmehe korvist salaja näpatud granaatõun, magusam kui kuiv dattel, kosutav nagu vesi janusele.
Sellest alates polnud tarvis mind tagant sundida. Sellest alates ahmisin Onehi teadmisi nagu kuiv maa Niiluse tulvavett. Õppisin kiiresti kirjutama. Vähehaaval õppisin ka lugema, mida teised olid kirjutanud. Kolmandal aastal tohtisin juba veerida kulunud papüüruserulle ja olla ettelugejaks, kui teised õppimiseks lugusid kirjutasid.
Neil aegadel märkasin ka, et ma ei olnud samasugune nagu teised. Mu nägu oli kitsam, nahk heledam, ihuliikmed peenemad kui tugevatel poistel. Meenutasin rohkem kõrgestisündinute lapsi kui rahvast, kelle seas elasin, ja kui mul oleksid olnud samasugused rõivad, oleksin vaevalt erinenud poistest, keda kanti kandetoolides ja keda orjad tänaval saatsid. See andis põhjust pilkamiseks. Viljakaupmehe poeg tahtis panna mulle käed kaela ümber ja nimetas mind tüdrukuks, nii et ma pidin teda kirjutuspulgaga torkama. Tema lähedus oli mulle vastumeelne, sest ta haises. Thotmese seltsi aga otsisin, kuid tema ei puudutanud mind käega kunagi.
Ükskord ütles Thotmes aralt: „Kas sa tahaksid mulle modelliks olla, teeksin sinust kuju?” Ma viisin ta enda juurde koju ja õuel sükomoori all tegi ta kuju, mis oli minu moodi, ning kraapis kirjutuspulgaga kujule minu nime. Mu ema Kipa tuli meile kooke tooma, aga kohkus hirmsasti ära, kui kuju nägi, ja ütles, et see on nõidus. Aga mu isa ütles, et Thotmesest võib saada kuninglik kunstnik, kui ta templikooli pääseks. Ja mina tegin Thotmese ees naljapärast kummarduse ja langetasin käed tema ees põlvedeni, nii nagu tervitatakse suursuguseid. Thotmese silmad lõid särama, aga ta ohkas ja ütles, et sellest ei tule midagi, sest tema isa nõuab, et ta läheks tagasi sõdurite majja ja astuks sõjavankrite väeosa allohvitseride kooli. Ta oskas juba sedavõrd kirjutada, kui tulevane sõjapealik vajas. Mu isa läks minema ja me kuulsime Kipat veel kaua köögis omaette pomisemas, kuid mina ja Thotmes sõime koogid ära ja need olid head ja rammusad ja meil oli hea olla.
Siis ma olin veel õnnelik.
5
Nõnda saabus päev, kui mu isa pani ülle oma parima, äsja pestud rõiva ja kaela Kipa tikitud laia krae. Ta läks Amoni suurde templisse, kuigi talle hingepõhjas preestrid ei meeldinud. Kuid ilma preestrite abi ja sekkumiseta ei toimunud Teebas enam midagi ja samuti kogu Egiptusemaal. Preestrid mõistsid õigust ja kuulutasid välja kohtuotsused, nii et julge mees võis kuningagi mõistetud karistuse eest pageda templi kaitse alla ja puhtaks saada. Preestrite käes oli kogu kõrgemateks ametiteks vajalik haridus. Preestrid ennustasid veetõuse ja tulevase saagi suurust ning määrasid seejärel riigimaksud. Kuid miks peaksin sellest enam jutustama, kui kõik on jälle endine ja miski ei ole muutunud.
Arvan, et see kummardamas käimine ei olnud isale sugugi kerge. Ta oli elanud kogu oma elu vaestearstina vaestelinnaosas ja võõrdunud templist ja Elu majast. Nüüd pidi ta nagu teisedki varanduseta isad seisma järjekorras templi halduspoolel ja ootama, millal kõrgestisündinud preester teda suvatseb vastu võtta. Näen neid praegugi enda ees, kõiki neid vaeseid isasid, kes oma parimais rõivais istuvad templiõuel, unistades auahnelt oma poegadele paremast elust, kui neile endile oli osaks langenud. Sageli tulevad nad Teebasse pika maa tagant, jõepaatide reisijatena, moonakott kaasas, ja kulutavad kõik, mis neil on, uksehoidjate ja kirjutajate äraostmiseks, et pääseda kullaga kirjatud, kalli võidega võitud preestri jutule. Preester kirtsutab nende haisu peale nina ja räägib nendega üleolevalt. Ometi vajab Amon alalõpmata uusi teenreid. Rikkuse ja võimsuse kasvades tarvitab ta üha suuremat hulka kirjaoskajaid, aga ikkagi peab iga isa seda jumalikuks armuks, kui tal õnnestub saada oma poeg templisse, kuigi teeb tegelikult poja näol templile kullastki kallima kingituse.
Isa käiku saatis hea õnn, sest ta jõudis oodata vaevalt et pärastlõunani, kui temast juhtus mööduma vana õpingukaaslane Ptahor, kellest oli aja jooksul saanud kuninglik koljuavaja. Isa võttis julguse kokku ja kõnetas teda ning Ptahor lubas meid oma kõrges isikus külastada, et mind näha.
Kokkulepitud päevaks varus isa hane ja parimat veini. Kipa küpsetas ja torises. Meie köögis levis õnnis hanerasva lõhn, nii et kerjused ja pimedad kogunesid meie maja ette tänavale, püüdes laulda ja mängida, et peost osa saada, kuni Kipa jagas siunates neile hanerasvasse kastetud leibu ja sai neist lahti. Thotmes ja mina pühkisime puhtaks tänava kaugele linna poole välja, sest isa oli soovitanud Thotmesel, kui võõras saabub, lähedusse jääda, juhuks kui see võib-olla ka Thotmesega rääkida tahaks. Meie olime ainult kaks poisikest, aga kui isa süütas terrassil viirukinõu, mis suitsema hakkas, oli meil pidulik tunne, nagu oleksime templis. Mina valvasin kannu, kus oli lõhnav vesi, ja kaitsesin kärbeste eest puhast valget linast palakat, mille Kipa oli tegelikult oma haua tarvis kõrvale pannud, aga mis nüüd Ptahori käterätikuks välja võeti.
Pidime kaua ootama. Päike loojus ja õhk jahenes. Viiruk põles rõdul lõpuni ja hani särises nukralt küpsetusaugus. Mul läks kõht tühjaks ja ema Kipa nägu venis pikaks ja muutus kalgiks. Isa ei öelnud midagi, kuid pimeduse saabudes ei tahtnud ta enam lampe süüdata. Me istusime kõik terrassil järidel ja ei tahtnud üksteisele näkku vaadata. Ma sain aimu, kui suuri muresid rikkad ja kõrgestisündinud oma mõtlematuses võivad tuua väikestele ja vaestele.
Kuid lõpuks paistis tänavalt tõrvikute lõõm ja mu isa kargas püsti ja tõi jooksuga köögist söe, et süüdata mõlemad rasvalambid. Mina tõstsin värisedes veenõu endale sülle ja Thotmes mu kõrval hingas erutatult.
Kuninglik koljuavaja Ptahor saabus lihtsas