Neil ja Melanie olid mu vanemad; nad pidasid poodi nimega Rõivakütt. See oli olemuselt kasutatud rõivaste pood: Melanie nimetas neid „kunagi armastatud rõivasteks”, sest ta ütles, et sõna „kasutatud” tähendab „ekspluateeritud”. Väljas sildil oli naeratav roosa puudel, seljas kahar seelik, peas roosa lehv, hammaste vahel poekott. Pildi all oli kursiivis ja jutumärkides juhtlause „Ei oskaks arvatagi!”. See tähendas, et kasutatud rõivad olid nii head, et sa ei oskaks arvatagi, et neid on kasutatud, aga see polnud kaugeltki tõsi, sest enamik rõivastest olid kaltsud.

      Melanie ütles, et ta sai Rõivaküti vanaemalt päranduseks. Enda sõnutsi ta teadis, et silt on vanamoodne, kuid inimesed on sellega harjunud ja oleks lugupidamatu seda praegu muuta.

      Meie pood asus Queen Westil, paneelmajade rivis, mis olid kunagi kõik samasugused olnud, ütles Melanie: tekstiili, nööpide ja kaunistuste, odava pesu kauplused, dollaripoed. Kuid nüüd hakkas sellest kandist kujunema eliitturg: sisse kolisid ausa kaubanduse ja mahetoodanguga kohvikud, kallid firmakauplused, kuulsad moekaubapoed. Vastuseks riputas Melanie aknale sildi: Kantav Kunst. Kuid poe sisemus oli tuubil täis igasuguseid rõivaid, mida sa iial kantavaks kunstiks ei nimetaks. Üks nurk oli justkui disainerirõivastele, ehkki midagi tõeliselt hinnalist muidugi Rõivakütti ei jõudnudki. Kõik muu oli lihtsalt suvaline riidekraam. Ja poes käis igasugust rahvast: noori, vanu, kes otsisid odavat kaupa või leide või siis lihtsalt vaatasid. Või müüsid: isegi tänavaasukad püüdsid saada mõnda dollarit T-särgi eest, mille olid garaažimüügilt soetanud.

      Melanie töötas peakorrusel. Ta kandis erksavärvilisi rõivaid, nagu oranži ja kärtsroosat, sest ta ütles, et need loovad positiivse ja tarmuka õhustiku ja nii või teisiti oli ta südames pooleldi mustlane. Ta oli alati elav ja naerusuine, ehkki pidas näpumeestel silma peal. Pärast sulgemist sorteeris ja pakkis ta rõivaid: see heategevuseks, see kaltsuks, see Kantavale Kunstile. Sorteerides laulis ta muusikalide viise – vanu ammuseid lugusid. „Oh what a beautiful morning”4 oli üks tema lemmikuid ja „When you walk through the storm”5. Tema laulmine ajas mind närvi; nüüd on mul sellest kahju.

      Mõnikord oli tal liiga palju tööd: liiga palju kangast, see oli nagu ookean, riidelained, mis sisse tulid ja ta uputasid. Kašmiir! Kes ostaks kolmekümne aasta vanust kašmiiri? Melanie ütles, et see ei läinud aastatega paremaks – mitte nagu tema.

      Neilil oli habe, mis hallines ja polnud alati pöetud, ning tal polnud kuigi palju juukseid. Ta ei näinud ärimehe moodi välja, kuid tegeles nii-öelda „rahaasjadega”: arvete, raamatupidamise, maksudega. Tema kontor oli teisel korrusel, kuhu pääses kummiga ääristatud trepiastmeid mööda. Tal olid arvuti, kartoteegikapp ja seif, aga muidu ei sarnanenud see tuba kuigivõrd kontoriga: see oli niisama ülekuhjatud ja segamini nagu pood, sest Neilile meeldis asju koguda. Üleskeeratavad mängutoosid – neid oli tal terve hulk. Kellad – palju igasuguseid kelli. Vanad vändaga liitmismasinad. Plastlelud, mis põrandal kõndisid või hüppasid, näiteks karud, konnad ja võltshambad. Projektor värvi slaididele, mida kellelgi enam ei olnud. Fotoaparaadid – talle meeldisid vanad fotoaparaadid. Mõned neist teevad paremaid pilte kui tänapäeva omad, ütles ta. Tal oli terve riiul, millel polnud midagi peale fotoaparaatide.

      Kord jättis ta seifi lahti ja ma heitsin pilgu sisse. Rahapatakate asemel, mida olin oodanud, oli seal üksnes tilluke metallist ja klaasist riistapuu, mida ma pidasin järjekordseks mänguasjaks nagu hüppavad valehambad. Aga ma ei näinud, kust seda üles keerata, ja kartsin seda puudutada, kuna see oli vana.

      „Kas ma tohin sellega mängida?” küsisin Neililt.

      „Millega?”

      „Selle mänguasjaga, mis seifis on.”

      „Täna mitte,” ütles isa naeratades. „Võib-olla siis, kui suuremaks saad.” Siis pani ta seifiukse kinni ja ma unustasin kummalise väikese lelu, kuni tuli aeg seda meenutada ja aru saada, mis see oli.

      Neil püüdis paljusid asju parandada, ehkki see läks tihti untsu, sest ta ei leidnud osi. Siis jäi ese lihtsalt vedelema ja „tolmu koguma”, nagu ütles Melanie. Neilile ei meeldinud midagi ära visata.

      Seintel olid Neilil mõned vanad plakatid: LAIAD LÕUAD UPUTAVAD LAEVU ühe ammuse sõja ajast; tunkedega naine, kes pingutab biitsepsit, näitamaks, et naised suudavad pomme valmistada – see pärines tollesama ammuse sõja ajast; ja punamust plakat, millel kujutati lipuga meest ja mille kohta Neil ütles, et see on pärit Venemaalt, enne kui sellest sai Venemaa. Need plakatid olid kuulunud tema vaarisale, kes elas Winnipegis. Mina teadsin Winnipegist ainult seda, et seal on külm.

      Väikese tüdrukuna meeldis Rõivakütt mulle väga: see oli nagu aardeid täis koobas. Ma poleks tohtinud üksinda Neili kontoris käia, sest võisin „asju puutuda” ja need katki teha. Kuid ma võisin järelevalve all mängida üleskeeratavate lelude, mängutooside ja liitmismasinatega. Fotoaparaatidega siiski mitte, sest need olid Neili sõnutsi liiga väärtuslikud, ja niikuinii polnud neis filmi, nii et mis mõtet sellel oleks olnud.

      Me ei elanud poe peal. Meie maja oli tükk maad kaugemal ühes neist elamurajoonidest, kus oli mõni vana suvila ning samuti mõned uuemad, suuremad majad, mis olid ehitatud lammutatud suvilate asemele. Meie maja ei olnud suvila – sel oli teine korrus, kus olid magamistoad, kuid see polnud ka uus maja. See oli ehitatud kollastest tellistest ja väga tavaline. Polnud mitte midagi sellist, mis oleks sundinud sind seda teist korda vaatama. Järele mõeldes arvan, et see oligi vanemate soov.

      8

      Laupäeviti ja pühapäeviti olin üsna tihti Rõivakütis, sest Melanie ei tahtnud mind üksi koju jätta. Miks? hakkasin huvi tundma, kui kaheteistkümneaastaseks sain. Mis siis, kui puhkeb tulekahju, vastas Melanie. Nii või teisiti oli seadusevastane lapsi üksi koju jätta. Siis vaidlesin vastu, et ma pole laps, ning tema ohkas ja ütles, et ma õigupoolest ei tea, kes on laps ja kes ei ole ja et lapsed on tohutu