Testamendid. Margaret Atwood
Читать онлайн книгу.
seda ei juhtunud. Neili vanade fotoaparaatide kogu oli lahe, aga tegelikult töötavaid aparaate meie majas ei olnudki. Melanie ütles mulle, et kõik mu varase lapseea fotod põlesid tulekahjus ära. Seda oleks uskunud ainult lollpea, sellepärast ma uskusingi.
Nüüd jutustan teile rumalusest, millega ma hakkama sain, ja selle tagajärgedest. Ma pole oma käitumise üle uhke: tagasivaates saan aru, kui tobe see oli. Aga sel ajal ma seda ei mõistnud.
Nädal enne minu sünnipäeva korraldati Gileadi-vastane protestimarss. Gileadist oli välja smugeldatud filmimaterjal järjekordsetest hukkamistest ja seda näidati uudistes: naised, kes poodi ketserluse, ususalgamise ning samuti katse eest lapsi Gileadist välja toimetada, mis oli nende seaduste järgi reetmine. Meie kooli kahele vanemale astmele anti vaba aeg, nii et me saime Maailma Ühiskondliku Teadlikkuse egiidi all protestima minna.
Me tegime plakatid: EI MINGEID KAUBANDUSSIDEMEID GILEADIGA! ÕIGLUST GILIBADI NAISTELE! VÄIKE NICOLE, SUUNANÄITAJA! Mõnedel lastel olid rohelised sildid: GILEAD, KLIIMATEADUSE VASSIJA! GILEAD TAHAB, ET ME KÕRBEKSIME! koos piltidega metsapõlengutest, surnud lindudest, kaladest ja inimestest. Paljud õpetajad ja mõned vabatahtlikest lapsevanemad kavatsesid koos meiega tulla, kindlustamaks, et meiega midagi halba ei juhtu. Ma olin põnevil, sest see oli mu esimene protestimarss. Kuid Neil ja Melanie ütlesid, et ma ei tohi minna.
„Miks?” küsisin. „Kõik teised lähevad!”
„Ei tule kõne allagi,” vastas Neil.
„Te olete alati rääkinud, et me peame oma põhimõtete eest seisma,” ütlesin mina.
„See on teistmoodi. See on ohtlik, Daisy,” ütles Neil.
„Elu ongi ohtlik, sa ise ütled seda. Igatahes tuleb kaasa mitu õpetajat. Ja see on õppetöö osa – kui ma ei lähe, saan halva hinde!” See viimane polnud päris tõsi, aga Neil ja Melanie tahtsid, et mul oleksid head hinded.
„Võib-olla ta tohiks minna,” ütles Melanie. „Kui me palume, et Ada temaga kaasa läheb?”
„Ma pole tita, mul pole lapsehoidjat vaja,” vastasin.
„Kas sa sonid?” küsis Neil Melanielt. „Seal on ajakirjanikke murdu! Seda näidatakse uudistes!” Ta katkus juukseid, niipalju kui neid alles oli – märk sellest, et ta oli mures.
„Selles asja tuum ongi,” ütlesin mina. Ma olin valmistanud ühe plakati, mida pidime kandma – suured punased tähed ja must pealuu. GILEAD=VAIMU SURM. „Asja mõte ongi uudistesse jõudmine!”
Melanie kattis kõrvad kätega. „Mul hakkab pea valutama. Neilil on õigus. Ei. Ma ütlen ei. Sa veedad pärastlõuna poes ja aitad mind, punkt.”
„Olgu, pange mind luku taha,” ütlesin mina. Läksin jalgu trampides oma tuppa ja lõin ukse pauguga kinni. Nad ei saanud mind sundida.
Kooli, kus ma käisin, nimetati Wyle’i kooliks. See oli nime saanud Florence Wyle’i, omaaegse skulptori järgi, kelle pilt oli peaeeskojas. Kool pidi arendama loovust, väitis Melanie, ning arusaamist demokraatlikust vabadusest ja iseseisvat mõtlemist, lisas Neil. Nad ütlesid, et just sellepärast olid nad mu sellesse kooli pannud, ehkki nad üldiselt erakoole ei pooldanud; aga üldhariduskoolide tase oli nii madal ja muidugi pidime me kõik tööd tegema, et süsteemi parandada, aga nad ei tahtnud, et mõni noor narkoärikas mind vahepeal pussitaks. Nüüd arvan, et nad valisid Wyle’i kooli teisel põhjusel. Wyle nõudis ranget osavõttu: popitegemine oli võimatu. Niisiis teadsid Melanie ja Neil alati, kus ma olen.
Mulle Wyle’i kool ei meeldinud, aga see polnud mulle ka vastumeelne. See tuli läbi teha teel tõelisse ellu, mille olemus pidi mulle varsti selgeks saama. Veidi varem olin tahtnud saada väikeloomaarstiks, aga see unistus hakkas mulle lapsikuna tunduma. Pärastpoole otsustasin kirurgiks hakata, aga nägin siis koolis videot operatsioonist ja see ajas mind iiveldama. Mõned Wyle’i kooli õpilased tahtsid saada lauljaks või disaineriks või muidu loomeinimeseks, aga mina olin selleks liiga ebamusikaalne ja koba.
Mul olid koolis mõned sõbrad: keelepeksjaist sõbrad – tüdrukud; koduste ülesannetega kauplejatest sõbrad, nii üht kui ka teist. Ma kandsin hoolt, et mu hinded oleksid halvemad, kui võinuksid olla – ma ei tahtnud silma paista –, seetõttu polnud mu enda kodused ülesanded kõrges hinnas. Võimlemine ja kehaline kasvatus – selles võis hea olla, ja ma olingi, iseäranis spordialadel, mis nõudsid pikkust ja kiirust, nagu näiteks korvpall. See tegi mind populaarseks, kui asi puudutas meeskondi. Kuid väljaspool kooli oli mu elu piiratud, kuna Neil ja Melanie olid nii närvilised. Mul ei lubatud kaubanduskeskustes uidata, sest need olid täis uimastisõltlasi, nagu ütles Melanie, ega parkides aega viita, nagu ütles Neil, sest seal luurasid võõrad mehed. Seepärast oli mu seltsielu peaaegu null; see koosnes tervenisti asjadest, mida tohtisin teha siis, kui suuremaks saan. Neili võlusõna meie majas oli Ei.
Seekord aga ei kavatsenud ma taganeda: ma kavatsesin sellele protestimarsile minna, tulgu mis tuleb. Kool oli meie kohaleviimiseks paar bussi rentinud. Melanie ja Neil olid püüdnud mind takistada, helistanud direktorile ja keeldunud luba andmast ja direktor oli palunud mul maha jääda ja ma olin talle öelnud, et muidugi saan ma aru, pole viga, ja ma ootan, et Melanie mulle autoga järele tuleks. Kuid laste nimesid kontrollis ainult bussijuht ja tema ei teadnud, kes on kes, ja kõik sagisid ringi ning vanemad ja õpetajad ei pannud tähele ega teadnud, et mina ei pidanud kaasa minema, niisiis vahetasin isikutunnistuse ühe mu korvpallimeeskonna liikmega, kes ei tahtnud kaasa sõita, ja läksin väga rahulolevana bussi peale.
10
Protestimarss oli alguses põnev. See toimus kesklinnas, Seadusandliku Kogu hoone juures, ehkki see polnud tegelikult marss, sest keegi ei marssinud kusagile, rahvas oli liiga tihedalt koos. Peeti kõnesid. Üks kanadalane, kelle naissugulane oli surnud Gileadi koloonias, puhastades seda surmavast radiatsioonisaastest, rääkis orjatööst. Gileadi Rahvusliku Kodupaiga genotsiidi üleelanute juht rääkis kiirmarssidest Põhja-Dakotasse, kus inimesed olid taraga ümbritsetud kummituslinnadesse kokku aetud nagu lambad, toidu ja joogita, ja tuhanded olid surnud ning inimesed läksid eluga riskides talvel Kanada piirile, ning ta tõstis käe, millel puudusid sõrmed, ja ütles: „Külmusid ära.”
Siis rääkis SanctuCare’i, Gileadist põgenenud naiste pagulasorganisatsiooni esindaja neist, kellelt lapsed olid ära võetud, ning rõhutas, kui julm see on, ja lisas, et kui tahtsid oma last tagasi, süüdistati sind jumalasalgamises. Ma ei kuulnud kõiki kõnesid, sest mõnikord helisüsteem tõrkus, aga mõte oli üsna selge. Oli palju plakateid väikese Nicole’iga: KÕIK GILEADI LAPSED ON VÄIKESED NICOLE’ID!
Siis hakkas meie kooli rühm hõikuma ja tõstis plakatid, ja teistel olid teistmoodi plakatid: MAHA GILEADI FAŠISTID! PELGUPAIGAÕIGUS KOHE! Just siis ilmusid välja teistsuguste plakatitega vastasdemonstrandid: SULGEGE PIIR! GILEAD, HOIA OMA LIBUD JA JÕNGLASED ENDALE, MEIL ON NEID SIIN KÜLLALT! LÕPETAGE INVASIOON! KÄSIKIIMLEJAD KOJU! Nende seas oli rühm hõbedaste kleitide ja pärlitega pärlitüdrukuid – plakatitega, millel seisis: SURM LAPSERÖÖVLITELE ja ANDKE VÄIKE NICOLE TAGASI. Meie poole rahvas pildus neid munadega ja juubeldas, kui mõni pihta läks, aga pärlitüdrukud lihtsalt naeratasid klaasiselt.
Puhkesid kähmlused. Rühm musta riietatud inimesi, näod maskiga kaetud, hakkasid poodide aknaid puruks peksma. Ühtäkki ilmus terve hulk märulivarustuses politseinikke. Tundus, nagu oleksid nad taevast alla sadanud. Nad täristasid kilpe, liikusid edasi ning peksid lapsi ja teisi inimesi kumminuiadega.
Selle ajani olin ülevas meeleolus olnud, aga nüüd hakkas mul hirm. Ma tahtsin minema pääseda, aga rahvast oli nii palju, et ma ei saanud liigutadagi. Ma ei leidnud oma klassikaaslasi ja nüüd oli rahvasumm paanikas. Inimesed sööstsid kriisates ja karjudes siia-sinna. Miski tabas mind kõhtu: küllap vist küünarnukk. Ma hingeldasin ja tundsin, kuidas pisarad silmist voolama hakkasid.
„Siiapoole,” ütles kare hääl mu selja taga. See oli Ada. Ta haaras mul kraest kinni ja tiris endaga kaasa. Ma ei tea, kuidas ta tee vabaks tegi: küllap togis inimesi jalgadega. Siis olime tänaval eemal mässajatest, nagu neid hiljem televisioonis nimetati. Filmilõiku nähes mõtlesin: nüüd ma tean, mida