Macbeth. Jo Nesbø
Читать онлайн книгу.
Ta istus sündsusetult jalgu hargitades sadulas ja kuulas kaptenit. Kiivri alt rippus kaks blondi patsi, mis ulatusid Norse Ridersi embleemini.
Duff hingas sügavalt. Kontrollis püstolit.
Kõige hullem oli see, et Macbeth oli helistanud, oli anonüümse kõnega vihje saanud ja pakkunud Duffile Kaardiväe abi. Aga Duff oli selle ära põlanud, öelnud, et seal pole muud kui veoauto ära tuua, ja palunud Macbethil jätta vihje enda teada.
Viikingikiivriga mehe märguande peale sõitis üks mootorratas ette ja Duff nägi nahktagi õlavarrel seersandivinkleid, kui juht laevakapteni ees diplomaadikohvri avas. Kapten noogutas, tõstis käe ja sekund hiljem kriiksatas õlijanus raud vastu rauda, tõstekraanas süttis tuli ja nool keerati kaiservast eemale.
„Nüüd varsti,” ütles Duff. Tema hääl oli nüüd kindlam. „Ootame, kuni narko ja raha on omanikku vahetanud, siis lendame peale.”
Sõnatud noogutused hämaruses. Nad olid plaanid üksipulgi läbi võtnud, aga kujutanud ette kõige rohkem viit kullerit. Kas võis olla, et Swenot oli politsei võimaliku sekkumise eest hoiatatud, kas nad sellepärast ilmusid nii paljukesi? Ei, siis oleksid nad tulemata jätnud.
„Kas tunned lõhna?” sosistas Seyton tema kõrval.
„Mis lõhna?”
„Nende hirmu.” Seyton oli silmad kinni pannud ja ta ninasõõrmed võbisesid.
Duff vahtis vihmamärga öösse. Kas ta praegusel hetkel nõustuks Macbethi ja Kaardiväega? Duff tõmbas pikkade sõrmedega üle näo, mööda põiki jooksvat armi. Nüüd oli see küsimus mõttetu, tal tuli see ära teha, oli alati tulnud see ära teha. Sweno oli nüüd kohal ja Macbeth ja Kaardivägi kodus oma voodites.
Macbeth haigutas selili lamades. Kuulatas vihma, mis tema kohal põrises. Tundis, et jäi kerest pisut kangeks, ja keeras külili.
Valge peaga mees kergitas presendiserva ja puges sisse. Istus lõdisedes ja vandus vaikselt pimeduses.
„Märg, Banquo?” küsis Macbeth ja toetas pihud vastu karedat katusepappi enda all.
„Kuradi jama, et vana podagrahaige mees peab säärases vihmamülkas elama. Ma peaksin pensionile jääma ja maale kolima. Muretsema Fife’i või sinnakanti väikese maja, istuma maja ees terrassil, kus paistab päike, mesilased sumisevad ja linnud laulavad.”
„Ja mitte öösel konteinerisadama katusel? Nalja teed?”
Nad mügisesid tasakesi.
Banquo süütas pliiatslambi. „Ma tahtsin sulle seda näidata.”
Macbeth võttis lambi vastu ja suunas selle joonistele, mille Banquo talle ulatas.
„See on Gatling. Kuulipilduja kohta lausa liiga ilus, kas sa ei leia?”
„Ega küsimus pole välimuses, Banquo.”
„Siis näita seda Duncanile. Seleta, et Kaardivägi peab selle saama. Kohe.”
Macbeth ohkas. „Ta ei taha.”
„Räägi talle, et me oleme kaotusseisus, kuni Hekatel ja Norse Ridersil on meist vägevamad relvad. Seleta, mida Gatling teha suudab. Seleta, mida kaks tükki teha suudavad!”
„Duncan ei taha, et relvi liiga palju kasutataks, Banquo. Ja minu meelest on tal omast kohast isegi õigus. Pärast seda, kui ta politseiülemaks sai, on tõesti olnud vähem relvakonflikte.”
„See linn voolab kuritegevuse tagajärjel tühjaks.”
„See on algus. Duncanil on plaan. Ja ta tahab õiget asja.”
„Seda küll, seda küll, ega ma ei vaidle. Duncan on hea mees.” Banqo ägas. „Aga naiivne. Ja selle relvaga lööksime platsi puhtaks ja …”
Neid katkestas kerge koputus presendile. „Nad hakkasid lossima, boss.” Susistava s-iga. See oli uus noor snaiper Kaardiväes, Olafson. Koos niisama noore Angusega oli neid ainult neli, aga Macbeth teadis, et kõik kakskümmend viis Kaardiväe poissi oleksid kõhklematult nõus olnud siin istuma ja koos nendega lõdisema.
Macbeth kustutas lambi, ulatas selle Banquole tagasi ja pistis joonise Kaardiväe musta nahktagi põue. Siis tõmbas ta presendi kõrvale ja roomas katuseservale.
Banquo roomas tema kõrvale.
Nende ees, MS Leningradi teki kohal, õõtsus prožektorivalgel eelajaloolise välimusega militaarroheline veoauto.
„ZIS-5,” sosistas Banquo.
„Sõjaajast?”
„Neh. S tähendab Stalinit. Mis sa arvad?”
„Ma arvan, et Norse Ridersil on rohkem mehi, kui Duff ootas. Sweno on ilmselt mures.”
„Arvad, et ta kahtlustab, et politseile on infot lekitatud?”
„Siis ei oleks ta tulnud. Ta kardab Hekatet. Ta teab, et Hekatel on suuremad kõrvad ja silmad kui meil.”
„Mis me siis teeme?”
„Ootame ja vaatame. Äkki toob Duff ise kastanid tulest välja. Siis me ei sekku.”
„Tahad öelda, et sa vedasid need kenad noored inimesed selleks keset ööd siia, et me istuksime ja pealt vaataksime?”
Macbeth naeris vaikselt. „Nad tulid vabatahtlikult ja ma ütlesin, et neil võib igav hakata.”
Banquo vangutas pead. „Sul on liiga palju vaba aega, Macbeth. Sa peaksid peenikest peret muretsema.”
Macbeth laiutas käsi. Naeratus pani tema laia tõmmu habetunud näo särama. „Sina ja need poisid ongi mu pere, Banquo, mida muud tahta?”
Olafson ja Angus mügisesid nende taga rahulolevalt naerda.
„Millal poisinolk suureks saab?” pomises Banquo lootuse kaotanult ja pühkis Remington 700 optilise sihiku veest kuivaks.
Terve linn oli Bonuse jalge ees. Aken ulatus maast lakke ja kui taevas poleks pilves olnud, oleks talle paistnud terve linn. Ta sirutas šampanjaklaasi ette ja üks kahest ratsapükste ja valgete kinnastega poisist sööstis kohale ja valas selle täis. Ta teadis, et peaks vähem jooma. Šampanja oli kallis, aga ega tema ei maksnud. Arst oli öelnud, et temavanune mees peaks hakkama mõtlema tervislikule eluviisile. Aga see maitses nii hästi. Jah, nii lihtne see oligi. See oli nii hea. Täpselt nagu austrid ja vähisabad. Pehme sügav tugitool. Ja noored poisid. Mitte et ta oleks neile ligi pääsenud. Teisalt jälle, ta ei olnud küsinud.
Talle tuldi Obeliski vastuvõttu järele ja juhatati ta ülemise korruse katusesviiti, mille ühelt poolt avanes vaade merele ja teiselt poolt raudteejaamale, Töölisturule ja Kasiino Invernessile. Bonuse võttis vastu tüse pehmete põskede, sõbraliku naeratuse, tumedate laineliste juuste ja külmade silmadega mees. Mees, keda kutsuti Hekateks. Ehk Nähtamatuks Käeks. Nähtamatuks, sest teda olid näinud vähesed. Käeks, sest enamikku selles linnas oli viimasel kümnel aastal nii või teisiti puudutanud tema tegevus. See tähendab, tema toode. Sünteetiline narkootikum, mida ta tootis ja mida nimetati nõiakeeduseks. Mis oli Bonuse umbkaudsete arvestuste järgi teinud Hekatest ühe linna neljast rikkaimast mehest.
Hekate vaatas tema poole binokli juurest, mis seisis akna all jalandil. „Selle vihmaga on raske näha,” ütles ta, venitas oma ratsapükste trakse ja võttis toolileenil rippuva tviidjaki taskust piibu. Bonus mõtles, et kui ta oleks teadnud, et nad näevad välja nagu Inglise jahiseltskond, siis oleks ta valinud midagi muud kui tavalise igava ülikonna.
„Aga kraana igatahes tegutseb, mis tähendab, et lossimine käib. Kas see rahuldab sind, Bonus?”
„Oivaline rahuldus,” ütles Bonus ja võttis lonksu šampanjat. „Aga pean tunnistama, et ma ei tea päris täpselt, mida me tähistame. Ja miks ma selles osaline olen.”
Hekate