Macbeth. Jo Nesbø
Читать онлайн книгу.
pani käe poisi õlale. „Oled ikkagi natuke närvis?”
„Natuke, boss.”
„See on loomulik. Katsu nüüd rahuneda. Ja veel üks asi, Olaf-son.”
„Jah?”
„Ära mööda lase.”
„Mis toimub?” küsis Bonus.
„Ma tean, mis hakkab toimuma,” ütles Hekate, ajas selja sirgu ja keeras binokli kailt eemale. „Nii et seda ma ei vaja.” Ta istus Bonuse kõrvale tugitooli. Bonus oli märganud seda kommet. Istuda sinu kõrvale, mitte ette. Nagu ei meeldiks talle, et sa talle otsa vaatad.
„Nad said Sweno ja amfetamiini kätte?”
„Vastupidi. Sweno sai ühe Duffi mehe kätte.”
„Mida? Kas sa ei muretsegi?”
„Ma ei tee kunagi panust ainult ühele hobusele, Bonus. Ja ma muretsen pigem üldpildi pärast.
Mida sa politseiülem Duncanist arvad?”
„Tema lubadusest sind kinni võtta?”
„See mulle praegu muret ei tee, aga ta on kõrvaldanud politseist paljud mu varasemad koostööpartnerid ja see on turgudel juba probleeme tekitanud. No räägi, sina tunned inimesi hästi. Sa oled teda näinud ja kuulnud. Kas ta on nii äraostmatu, nagu räägitakse?”
Bonus kehitas õlgu. „Kõigil on oma hind.”
„Selles on sul õigus, aga mitte alati ei ole see hind raha. Mitte kõik ei ole nii lihtsakoelised nagu sina.”
Bonus ei teinud solvangust välja, sest ei tajunud seda solvanguna. „Selleks et teada, kuidas Duncanit ära osta, tuleb teada, mida ta tahab.”
„Duncan tahab teenida karja,” ütles Hekate. „Võita linna armastuse. Et talle püstitataks mälestusmärk, mida ta poleks ise tellinud.”
„Keeruline lugu. Lihtsam on ära osta meiesuguseid aplaid kahjureid kui Duncani-suguseid ühiskonna tugesid.”
„Äraostmise osas on sul õigus,” ütles Hekate. „Aga ühiskonna toe ja kahjurite osas sa eksid.”
„Noo?”
„Kapitalismi alusmüür, armas Bonus. Üksikisiku rikastumissoov rikastab karja. See on puhas mehaanika ja toimub, ilma et me seda näeksime või sellele mõtleksime. Ühiskonna toed oleme sina ja mina, mitte eksiteel idealistid nagu Duncan.”
„Mõtled tõsiselt?”
„Nii mõtles moraalifilosoof Adam Hand.”
„Et narkootikumide tootmine ja müümine teenib ühiskonda?”
„Et igaüks, kes rahuldab mingit nõudlust, aitab ühiskonda üles ehitada. Duncani-sugused inimesed, kes tahavad reguleerida ja piirata, on loomuvastased ja pikas perspektiivis meile kõigile kahjulikud. Nii et kuidas saab Duncani linna huvides kahjutuks teha? Mis ta nõrgad kohad on? Mida me kasutada saame? Seks, narkootikum, mõned peresaladused?”
„Suur tänu usalduse eest, Hekate, aga ma tõesti ei tea.”
„Sellest on tõesti kahju,” ütles Hekate ja tonksas kepiotsaga pehmelt vaipa, silmitsedes poissi, kes mässas uut šampanjapudelit avada. „Nimelt olen ma hakanud kahtlustama, et Duncanil on ainult üks nõrk koht.”
„Ja see on?”
„Eluiga.”
Bonus võpatas. „Ma loodan tõesti, et sa ei kutsunud mind siia selleks, et paluda mul …”
„Mitte mingil juhul, armas lest, sa tohid mudas vaikselt edasi redutada.”
Bonus ohkas kergendatult ja vaatas, kuidas poiss korgilt traatvõrku eemaldas.
„Aga,” ütles Hekate. „Sul on annet olla hoolimatu, lojaalsusetu ja mõjukas, mis annab sulle võimu inimeste üle, kelle üle mul on võimu vaja. Ma loodan, et võin sinuga vajadusel arvestada. Et sa oleksid mu nähtamatu käsi.”
Kostis vali pauk.
„Näe, tuligi, kus ta pääses!” naeris Bonus ja pani käe poisi pihale, kui too püüdis võimalikult palju pulbitsevat märjukest klaasidesse juhtida.
Duff lamas liikumatult asfaldil. Tema kõrval seisid niisama liikumatult tema mehed ja vaatasid Norse Ridersi liikmeid, kes valmistusid neist vähem kui kümne meetri kaugusel lahkuma. Sivart ja Sweno seisid valgusvihust väljas pimeduses, aga Duff nägi, kuidas noore politseiniku keha paanikas vappus, ja Sweno saablitera Sivarti kõril. Duff nägi vaimusilmas, kuidas vähimgi surve ja liigutus läbistab naha ja arteri ning laseb poisi mõne sekundiga verest tühjaks. Ja Duff tundis saabuvat paanikat, kui mõtles tagajärgedele. Mitte ainult sellele tagajärjele, et ta kätel ja CV-s on alluva veri, vaid selle tagajärgedele, et tema eraviisiliselt lavastatud operatsioon läks vett vedama otse enne seda, kui politseiülem hakkab organiseeritud kuritegevuse osakonnale juhti valima.
Sweno noogutas ühele Norse Ridersi mehele, kes tuli mootorrattalt maha, seisis Sivarti taha ja sihtis püstoliga poisi pead. Sweno tõmbas visiiri alla, astus valguse kätte, rääkis mehega, kelle nahktagil olid seersandivinklid, istus kaksiratsa mootorrattale, puudutas hüvastijätuks kahe sõrmega kiivrit ja veeres kaid pidi minema. Duff pidi end talitsema, et mitte talle lasku järele saata. Seersant andis paar käsklust ja järgmisel sekundil puhkes öös mootorilarin.
Ainult kaks tühja mootorratast jäi alles, kui teised olid Swenole ja Seersandile järgnenud.
Duff ütles endale, et ta ei tohi paanikale järele anda, vaid peab mõtlema. Hingama, mõtlema. Neli Norse Ridersi sümboolikaga meest oli jäänud kaile. Üks neist seisis Sivarti varjus. Üks seisis valguse käes ja hoidis neid Kalašnikovi automaadiga vaos. Kaks meest, arvatavasti need, kes olid saabunud kaassõitjana, läksid veoautosse. Duff kuulis hingeldavat, ägavat ähkimist, kui keerati süütevõtit, ja lootis hetkeks, et vana metallikolakas otsad annab. Vandus, kui esimene vaikne urin valjuks lärmakaks räginaks üle läks. Veoauto läks liikvele.
„Anname neile kümme minutit aega,” hüüdis automaadiga mees. „Mõelge niikaua millestki toredast.”
Duff vahtis veoauto tagatulesid, mis eemaldusid pikkamööda pimedusse. Millestki toredast? Vähe sellest, et temast eemaldus neli ja pool tonni narkootikumi ühes suurima sõjajärgse hulgivahistamise auga. Sest mis oli sellest abi, et nad teadsid, et nende ees oli seisnud Sweno oma meestega, kuni nad ei saanud vandemeestele ja kohtunikule rääkida, et nad olid näinud nende nägusid ja mitte ainult neljateist äraneetud kiivrit. Millestki toredast? Duff pani silmad kinni.
Sweno.
Ta oli olnud siinsamas, päris pihus. Kuradi kurat!
Duff kuulatas. Et kuulda midagi, midagigi. Aga kostis vaid vihma mõttetut sosinat.
„Banquol on sihikul mees, kes poissi kinni hoiab,” ütles Macbeth.
„Kas sinul on teine, Olafson?”
„Jah, boss.”
„Ja te peate laskma korraga, ma loen kolmest alla. Banquo?”
„Mul on sihtmärgile rohkem valgust vaja. Või nooremaid silmi. Ma võin poisile pihta saada.”
„Minu sihtmärgil on valgust ülearu,” sosistas Olafson. „Võime teha vahetust.”
„Kui me mööda laseme ja meie poiss tapetakse, siis eelistame, et möödalaskja oleks Banquo. Banquo, mis säärase täislastis Staliniaegse veoauto maksimumkiirus võiks olla?”
„Mnjah. Kuuskümmend ehk.”
„Hästi, aga meil läheb siiski kiireks, kui tahame kõik panused endale saada. Nii et peame väheke improviseerima.”
„Kas kavatsed