Kas sa nägid Melodyt?. Sophie Hannah
Читать онлайн книгу.
mu rendiautos olev satelliitnavigatsiooniseade on katki, ja ma pidin kaks korda tee ääres peatuma, et meenutada oma juhiste järgmist etappi. Ühes kohas tegin vale pöörde, mõeldes: „See on ilmselt vale. Vean kihla, et on.“ Möödus kakskümmend minutit, enne kui sain turvaliselt ümber pöörata ja teel tagasi olin, kui ma kohe jälle ära eksisin ja veel nelikümmend minutit jumal taevas teab kuhu sõitsin. Teekond, mis oleks pidanud võtma kolmkümmend minutit, kestis umbes kaks tundi.
Nüüd, lõpuks ometi, olen ma siin ja julgen vaevu hingata. Ma ei saa endale enam öelda, et olen kuhugi teel. Ongi kõik. Olen kohal. Mis tahes Pääsusaba kuurortspaas toimuda võiks ja juhtuma peaks – maagia, midagi kirjeldamatut, mis kõik mu probleemid haihtuma paneb –, palun jumalat, et see hakkaks pihta nüüd.
Varsti. Mitte päris viivitamatult kohe praegu. Ebareaalsete eesmärkide seadmine tekitab minus ainult halvema enesetunde ja ma olen päris kindel, et parklas ei ole kunagi kellelgi mingit elu muutvat ilmutust olnud.
Pargin auto ära, lükkan ukse lahti, ringutan nii, et jalad on uksest väljas, ja vaatan ööd. Nüüd, kus ma olen siin ja tundmatus riigis valel pool teed sõites veidra auto taltsutamisega tekkinud adrenaliinilaks on üle läinud, võtab minu üle võimust väsimus, mida suutsin sõidu ajal eemale tõrjuda – see rõhub mind, pannes mõningaid kohti mu nahal valutama.
Öös sädeleb niivõrd palju tähti, et seda võib lavastuseks pidada – nagu teatrilava dekoratsioon. Kodus ma tähti ei näe. Mul ei ole kunagi aega vaadata. Jälgin üksisilmi tumedat piirjoont, mida pean Kaameliküürumäeks. „Ma ei näe sind veel, aga tean, et sa oled ilus,“ sosistan ma ja hakkan nutma.
Lõpeta kohe ära, Cara. Mine oma tuppa ja siis võid teha kõike: nutta, midagi süüa, rahustavat vanni võtta, magada, soovida, et sa ei oleks oma telefoni ülbele võõrale andnud...
Oma tuppa minek võib olla suurem väljakutse, kui ma ootasin. Parkla suuruse järgi arvestades võiks Pääsusaba kuurortspaa vabalt väike linn olla. See võib Hertfordist suurem olla, kui mõtlema hakata. Lisaks sildile, millel on kirjas „Hotelli peahoone / Vastuvõtulaud“, olen juba näinud mitmeid teisigi, mis annavad mõista, et siin on mitmeid erinevaid elamurajoone: Vasktähe villad, Monarhi sviidid, Pääsusaba küla, Residents, Kaameliküüru majakesed.
Vastuvõtulauale viitavat silti nägin juba ammu. Sulgen silmad, mõeldes pingutusele, mida mu kohvrite sinna kohta tagasiveeretamine nõuab – ja ainult jumal teab, kui pikk on teekond sealt minu tuppa. Ma pole kindel, kas saan sellega hakkama – vähemalt mitte täna öösel. Ma võiksin üsna rõõmsalt siia magama jääda, autouks sooja öösse avatud. Võib-olla ühel nendest M1 kuni M4 juhiistme asendite nuppudest on mälus, kuidas voodi asendit võtta.
Mootorimürin sunnib mind sirgelt istuma. Kas tegu on järjekordse saabujaga? Müra läheneb, seejärel on vaikus. Ei, tegu polnud autoga. Vale helikõrgus ja mitte piisavalt vali. Muruniiduk võib-olla – selline suur, millele saab peale istuda ja ringi sõita, kui on vaja suurt ala niita. Aga öösel, sellisel ajal?
Kuulen lähenevaid samme. Mehe hääl ütleb: „Proua Cara Burrows Inglismaalt Hertfordist. Tänase öö viimane külaline. On mul õigus?“
Tema hääle kõla tekitab minus palju parema tunde. See on Rock the Hole’i ükskõiksele monotoonsusele täiesti vastupidine. Arvan, et tegu on kõige rahustavama häälega, mida ma eales kuulnud olen. Kehatu, pimeduses, paneb see mind naeratama juba enne, kui olen näinud nägu, kust see tuleb.
„Jah, mina olen Cara Burrows. Vabandan, et jõudsin hiljem, kui lubasin.“
„Ei ole vaja vabandada, proua. Tore, et te lõpuks kohal olete! Tere tulemast Arizonasse ja Pääsusaba kuurortspaasse! Meie juures veedetud aeg saab meeldiv olema, seda ma luban. Nii on kõikide meie külastajatega.“
No muidugi on see külastajate jaoks meeldiv. Kui sa selle eest nii palju maksad... Tõukan eemale mõtte, mida olen siiani vältida suutnud – kui kallis see on. Kolmandik säästudest, mille me Patrickuga viieteistkümne aasta jooksul kogunud oleme. Issand! Asi on hullem, kui ma sellele nii mõtlen, hullem kui konkreetne rahasumma. Nii vastutustundetu – terve kolmandik.
Oleksin võinud valida mõne vähem luksusliku peatuspaiga ja vähemalt viis korda odavama, oleksin võinud kahe nädala asemel ühe broneerida. Oleksin võinud, oleksin pidanud...
Aga ma ei teinud seda. Tegin hoopis nii. See oli minu valik. Parim koht, mille suutsin leida, raha ei ole takistus.
Ma ei oleks uskunudki, et ühtaegu nii uhkuse kui ka häbi tundmine on võimalik, aga on. Süütunne ja trotsiv uhkus võitlevad minus juba alates hetkest, mil ma broneeringu tegin.
Mõtlesin siiski natuke raha peale ka, valides ebausaldusväärse kuvandiga autorendifirma ja lennates ühe ümberistumisega mõlemal suunal, millega hoidsin kokku ligi seitsesada naela – ja ma kahetsen seda. Kui mul oleks natukenegi eneseaustust olnud, oleksin end säästnud kolmest mõttetust tunnist Chicago O’Hare’i lennujaamas.
Kuulen klõpsatust. Taskulambivalgus muudab öö kollaseks. Maailma parima häälega mees kummardab allapoole ja naeratab mulle. Ta on viiekümnendates, kiilakas ja kannab bleiserit, millel on Pääsusaba kuurortspaa märk ja viis kuldset tärni. Selle all on teine märk, kus on kirjas „Diggy“. Tema näonahk on mõnest kohast kühmuline ja teisest loppis, just nagu selle disain rõhutakski karmimaid ja pehmemaid tsoone.
„Rõõm teiega tutvuda, proua. Mina olen Diggy – nii kutsuvad mind kõik. Olgugi et tahaksin teile väga ümbrust tutvustada, on juba üsna pime ning ma eeldan, et te olete väsinud ja jätaksite selle pigem homseks. Nii et ehk lähme parem vastuvõtulauda? Saan teid golfiautoga otse sinna sõidutada. Pääsusabas ei pea kõndima, kui on võimalus hoopis sõita. Homme, kui olete end välja puhanud, helistage vastuvõtulauda ja öelge, et olete Diggy tuuriks valmis. Tulen teile järele ükskõik kuhu ja näitan kõike, mida peate nägema. Kuidas sobib? Diggy-mobiil on teie käsutuses.“
„Suurepärane. Aitäh!“
Vaatan imestusega, kuidas ta mu pagasi üles tõstab, justkui ei kaaluks see midagi, ja selle golfiauto tagaossa viskab. Autol on hõbedased veljed, valged nahkistmed, avatud küljed ja üpris kreemikat värvi purjeriidest varikatus. Ronin sisse. Diggy lülitab taskulambi välja ning hüppab juhiistmele, öeldes: „Kõik Diggy-mobiili pardale!“
Mul ei ole kella ega telefoni, nii et ma ei tea, kui kaua vastuvõtulauda veeremine võtab, aga see kestab umbes viis kuni kümme minutit – parklast välja, mööda erinevaid looklevaid teekesi, mida mõlemalt poolt ääristavad munakivisillutisega piiratud kullakasvalged valguskerad, näitamaks pimeduses teed. Möödume madalatest majadest – mõned esiküljega meie poole, teised pööratud kõrvale – kumerate äärte, terrasside, rõdude ja korrastatud eesaedadega, mis paistavad madalate seinte tagant. Näen vilksamisi kuuvalguse peegeldust vee peal, kallutan end golfiautost välja ja märkan väikest nelinurkset basseini ühe villa taga. Iga käänulise tänava ääres kasvab erinevaid põõsastikke. Ma ei osanud seda oodata, olin Arizonat alati kuivaks ja kõrbestunuks pidanud. Samal ajal kui möödume paremat kätt jäävast tenniseväljakute alast, paiskab keerlev vihmuti vasakult poolt golfiautosse värskendavat udu: veehägune tolm langeb mu näole. Vihmutid – need muudavadki selle lopsaka roheluse võimalikuks.
Samuti on siin palju kaktusi – osa kasvab suurtes pottides ja meenutab okaste purset, teised, minust kaks korda või rohkem kõrgemad, tungivad esile tasastelt kruusatatud aladelt, just nagu kasvaksid nad välja kivist. Need kõrgemad seisavad kobaras koos. Mõnel on harud, mis näivad lehvitamiseks tõstetud kätena. Diggy juhib sellele täpselt minu mõtetega samal ajal tähelepanu. „Paistab, nagu ütleksid nad tere tulemast, eks? Kas te teate, kui kaua ühe haru kasvamine aega võtab? Seitsekümmend kuni sada aastat. Minimaalselt seitsekümmend.“
Möödume purskkaevust, mõnest laiast trepiastmetest ja kõrgete palmipuude reast. Puude ümber on tüvest kuni ladvani keeratud haldjatuled, mis hõõguvad nii kahvaturoosalt kui ka -siniselt. Madalamal näen valgustatud erktürkiisset värvi ristküliku nurka, mis kuulub ilmselt ühele kuurordi basseinidest. Kui pööran ringi ja