Kas sa nägid Melodyt?. Sophie Hannah
Читать онлайн книгу.
tüdruku häält ütlemas: „Ajasin kokat Poggy peale. Ja Doodle Dandy peale ka.“
Ta hääl kõlab noore ja pahasena. Ja hirmutavalt lähedal.
Sest ta ongi.
Tundub, et ma ei ole ainus, kes ei ole keset ööd oma parimas konditsioonis. Administraator Riyonna keeras käki kokku. Sellel toal on juba omanik – keegi, kes vähem kui kahekümne sekundi pärast mu oma vannitoast avastab.
Mida paganat ma teen?
Jää rahulikuks, Cara. Mõtle ruttu.
Pole võimalustki, et ma saaksin märkamatult põgeneda, eriti nüüd, kus keegi on ärkvel. Terve mu pagas on esikus. Ma ei saa seda mitte mingil juhul piisavalt kiiresti välja viia.
Teine hääl, mida kuulen, kuulub mehele. „Kokat? Mida?“ Ta tundub segaduses, justkui sügavast unest välja tõmmatud. „Sa ei peaks keset ööd kokat jooma, kullake. Sa pesid juba hambad ära.“
„Ma ei joonud seda.“ Tüdruk tundub pahane. Ebaõiglaselt süüdistatuna. „Ajasin selle kogemata ümber. See oli laual, jäi õhtusöögist üle. Ma hakkasin vannituppa minema, et näha, kes seal on.“
„Seal ei ole kedagi.“
„On küll. Ma kuulsin kedagi liikumas.“
Oh, kurat. Siit ta tuleb. Miks ma siin ikka veel edasi seisan, vaikselt ja kohale tardununa, just nagu saaksin end mõtte jõul mujale viia?
Oleksin pidanud oma kohalolekust teada andma kohe, kui kuulsin tüdrukut rääkimas.
Mees ütleb: „Seal põleb tuli. Kas sina lülitasid selle sisse?“
„Ei!“ Tundub, nagu tüdruk nutaks. „Seal on keegi, ma tean seda.“
„Kullake, seal ei ole tõesti kedagi. Tss. Ole paigal, eks? Ma lähen vaatan ise.“
„Aga ma ajasin Poggyle kokat peale,“ haliseb tüdruk. „Vaata teda!“
„Poggyga on kõik korras. Kuula mind: Poggy saab puhtaks ja näeb välja nagu uus, ma luban. Koka tuleb pesus välja. Ja vannitoas ei ole mitte kedagi. Sa kuulsid ilmselt kraanivee jooksmist, aga ma lähen uurin ikkagi, et saaksime kindlad olla.“
Sulgen silmad ja ootan. See saab väljakannatamatult kohutav olema. Olen luupainajas kinni. Palun laske mul üles ärgata. Aga kui ta mind lööb?
„Mis pagan need on?“ Mehe hääl on nii lähedal. Ta on ilmselt täpselt vannitoa ukse taga, jõllitab mu kahte kohvrit.
Mis mul viga on? Kuidas ma saan lasta sel sekunditki kauem kesta? Nüüd pean küll midagi ütlema, enne kui ta ukse avab ja mind näeb. Halvim, mida teha saan, on jätta mulje, justkui tahaksin sellest puhta nahaga pääseda, lootuses, et mind ei leita.
„Kohvrid on minu omad. Ma... Ma olen teie vannitoas,“ hüüatan, silmad kõvasti kinni pigistatud. Mu hääl on ebaühtlane ja kähe. „Ma olen naine, üksinda, samamoodi hulluks minemas nagu teie, ma vannun. See on viga ja ma lahkun kohe. Tulin just Inglismaa lennult ja olen terve öö teel olnud, ma olen rampväsinud ja see ei ole minu süü. Administraator saatis mind valesse hotellituppa, nii et... palun ärge olge minu peale vihased. Minu nimi on Cara Burrows, ma tulen Inglismaalt Hertfordist ja olen täiesti kahjutu.“
Kui silmad avan, seisavad vannitoa ees esikus mees ja tüdruk, jõllitavad mind, suud ammuli. Nad näivad olukorrast sama heidutatud kui mina. Mitte kumbki neist ei söösta minu poole tõstetud rusika või relvaga. Selle eest tasub tänulik olla.
Suurt kasvu mehel on karvane rind, musklis käelihased ja tema väike kõhuke ripub üle valgete bokserite ääre. Tumedad juuksed, halb soeng: juuksed on külgedel liiga pikad ja pealael liiga lühikesed. Mind üllatab tüdruk, kes võib kindlasti kolmeteistaastane olla, ehk isegi vanem. Ta võiks koolis Jessiga vabalt samas klassis käia, võib-olla aasta eespool. Selle järgi, mida ma kuulsin, kui ma teda ei näinud, oleksin arvanud, et ta ei ole vanem kui seitsme- või kaheksa-aastane. Milline kolmeteistaastane nutab sellepärast, et ta ajas kokat maha?
Ta kannab pikka kahvaturohelist öösärki, mille V-kaelusel on valge tikand. Tema ovaalne nägu on kahvatu, kõhn ja pisaratest kriimuline, tumedate pikkade sirgete juuste seitel keskelt viltu. Ühe käega sügab ta õrnalt oma pealage juuksepiiri juures, teises hoiab roosat kootud kaisulooma. Näen võimalikku kokajälge: pruunikas laik ühel pool. Nii et see on siis Poggy. Seda on imelik vaadata, aga mõistan, kust lelu nimi tuleb. Sellel on koera pea, mis on sea keha külge kinnitatud. Usun, et see on ise tehtud – ja mitte hästi. Kes iganes selle kudus, naljatles ilmselt endamisi, et valmistab ühe erilise sea, aga kahtlemata on tegu murettekitavalt roosa Staffordshire’i bullterjeri näo ja peaga.
„Teile anti võti sellesse tuppa?“ Mehe hääl kõlab, justkui ta vaeks, kas mind uskuda või mitte. „Meie tuppa?“
„Jah. Kuidas ma siia muidu sisse oleksin saanud? Ma väga-väga vabandan. Viin oma pagasi teie toast ära ja jätan teid rahule.“
Liigun vannitoa ukse suunas. Ta astub mu tee blokeerimiseks sammu ettepoole. „Kes te olitegi?“
„Cara Burrows.“ Abikaasa, ema. Tavaline ohutu terve mõistusega inimene.
„Kas te näitaksite mulle oma dokumenti?“
„Dokumenti? Ee... jah, näitan.“
Tuhnin oma käekotis, tõmban välja passi ning ulatan selle mehele. Tüdruk on astunud sammukese tagasi esikusse. Ta hõõrub endiselt kohta oma pealael. Kas ta lõi selle ära, kui voodist välja tuli? Või on tegu mingi närvitõmblusega.
„Olgu, Cara Burrows. Kas ma võiksin teie kotti vaadata?
„Minu kotti? Miks?“ See muutub juba naeruväärseks. Ja ta hääldas mu nime valesti: Carrah. Ta isegi ei üritanud seda nii hääldada, nagu mina olin seda talle öelnud.
„Te ilmute keset ööd järsku meie tuppa. Mina ei hakka riskeerima.“
Annan talle koti. „Te olete paranoiline. Ma rääkisin, mis juhtus – arusaamatus vastuvõtulauas. Kui mul oleks olnud plaanis teha midagi hirmsat, kas ma ei oleks seda nüüdseks juba teinud? Ma tahan siit lihtsalt kaduda kus kurat, saada toa, kus ei ole mitte kedagi, ja magama minna.“
Ta pöörab ringi ja sõnab tüdrukule: „Mine tagasi voodisse, kullake. Puhka. Kõik on korras – sa ei pea millegi pärast muretsema.“
Tüdruk teeb sõnagi lausumata nii, nagu palutud.
Miks räägib mees temaga nagu viieaastasega? Ehk sellepärast, et käes on öö ja tüdruk kartis sissetungijat, või räägib ta temaga samamoodi ka hommikusöögi ajal? Kui mina oleksin Jessiga niimoodi rääkinud, oleks tema mulle vastanud: „Lähen ma jee voodisse tagasi!“, seejärel tooks välja kõik viisid, kuidas ma võõras-inimene-vannitoas-olukorras valesti tegutsesin, võtaks siis selle situatsiooni üle ja saaks palju paremini hakkama.
See mees ei meeldi mulle. Ta sobrab mu kotis, nagu me oleks lennujaamas ja tema on turvaosakonna juhataja. „Kus teie mobiiltelefon on?“ küsib ta.
„Vabandust?“
„Teie telefon. Ärge öelge, et teil ei ole. Kõigil on telefon.“
Raputan pead. Uskumatu. „Jah, mul on telefon. Andsin selle autorendifirma töötajale ja palusin teda – maksin talle tegelikult sada dollarit –, et ta seda enda käes hoiaks, kuni ma auto tagasi viin.“
„Miks te seda tegite?“
Mu silmadesse hakkavad torkivad pisarad tekkima. „Sest ma ei tahtnud seda endaga kaasa võtta. Sest mind ootavad sõnumid, valmis mind enda alla matma kohe, kui ma selle sisse lülitan, ja ma ei taha neid lugeda ja ma tean, et ma teeksin seda, kui telefon minust käeulatuse kaugusel oleks. Ja see ei ole üldse teie asi!“
Mees annab mulle koti tagasi ja hoiab käsi alistumise märgina üleval. „Ma vabandan,“ ütleb ta. „Aga ikkagi, eks? Te ei saa mind sellises olukorras ettevaatlikkuses