Peatänava lilleäri. Chesapeake’i kaldad, 2. raamat. Sherryl Woods
Читать онлайн книгу.
et sel korral vajab ta meid kõiki.”
Mick ohkas ema sünget häält kuulates. „Ema, mis sa täpsemalt arvad, et temaga siis juhtus? Kui see tõbras talle midagi tegi, siis...” mehe hääl vaibus. Martin Demming polnud talle kunagi meeldinud. Esiteks oli ta Bree jaoks liiga vana ja teiseks oli ta täiesti ebameeldiv inimene. Mick kuulis tema suust liiga palju alandavaid kommentaare Bree kohta. Viimasel külaskäigul Chicagosse pidi mees mängu panema kogu oma enesevalitsuse, et mitte Martinit paika panna. Ainult paluv pilk Bree silmis suutis teda tol hetkel tagasi hoida. Mehe süda tõmbus valust kokku, kui ta nägi, et tema tundlik tütar kuulas vastu vaidlemata selle mehe solvanguid.
Nell äratas poja mõtetest. „Ma ei tea, kas sellel on midagi Martin Demmingiga pistmist või on asi tema töös. Sellepärast ma helistangi. Me peame kindlaks tegema, mis ta endast välja ajanud on. Millal sa koju tuled?”
„Oleneb,” lausus mees, kes üritas ikka veel välja mõelda, kuidas Meganit näha.
„Oh jumal küll,” ütles Nell kannatamatult. „Sa kas helistad Meganile kohe, kui oleme kõne lõpetanud, või istud lennukile ja tuled koju. Sind vajatakse siin.”
„Olen homme hommikul seal,” lubas mees.
Pagana päralt, kui kõik läheb nii, nagu ta loodab, siis ehk õnnestub tal veenda Meganit endaga Chesapeake’i uuele külaskäigule tulema. Kui Breel on tõepoolest mured, siis ema lähedus ei teeks selles olukorras kindlasti mitte halba. Võib-olla on see täpselt see, mida tütar praegu vajab.
Need manipuleerivad mõtted panid mehe ohkama. Keda ta lollitada üritab? Tema on see, kes vajab seda, et Megan tagasi koju tuleb. On alati vajanud. Kui nende keskmise tütre eluraskused on piisav põhjus teda koju meelitada, siis mehe uhkus lubaks seda olukorda ära kasutada. Hiljem on küllalt aega, et seda taktikat kahetseda... seda juhul, kui see ei peaks töötama.
SALLY KOHVIKU TAGUMISEL laual ilutseb silt „Reserveeritud“. Iga päev, täpselt keskpäeval istuvad seal lauas Jake Collins, Mack Franklin ja Will Lincoln ja tellivad päevapakkumise. Jake loeb menüütahvlilt, et täna on selleks singi-juustu-croissant ning kartulisalat, ning seab sammud nende tavapärase laua poole. Ta tardub soolasambana paigale. Jake pole kindel, mis teda hetkel rohkem šokeerib, kas see, et keegi on nende laua hõivanud, või tõsiasi, et inimene, kes seal nägu menüü taha peidetult istub, on Bree O’Brien.
Ühe südamelöögi jooksul jõudis mees märgata, et Bree õlad on päikesest roosad, et ta kannab türkiissinist päikesekleiti, mis on alati Jake’i lemmik olnud, ja et naine näeb väsinud välja.
Enne, kui kõik talle päriselt kohale jõudis, keeras mees kannapealt ringi ning tormas Mackile otsa ja siis rutakalt edasi väljapääsu poole.
„Kuhu sa lähed?” küsis Mack.
„Läheme Brady restorani lõunale,” vuristas Jake pingest tulvil häälega ja peatus ainult selleks, et heita Mackile nõudlik pilk, mis palus küsimuste esitamine lõpetada.
Mack vahtis sõbrale tühja pilguga otsa ning ei saanud ilmselgelt Jake’i antud signaalist aru. „Miks?”
„Mul on isu sooja krabivõileiva ja õlle järele,” ütles Jake kannatamatult ning trügis mööda kolmest naisest, kes vahekäiku blokeerisid.
Ta ei peatunud, et vaadata, kas Mack järgneb talle või mitte. Jake suundus kiiresti tänavale ja hingas kopsud sügavalt värsket õhku täis. Pagan võtaks, see naine ei peaks peale kuut aastat enam talle sellist mõju avaldama. Ilma mehele silma vaatamata ja suud avamata oli ta ometi seda teinud. Lihtsalt hale. Ta on lihtsalt hale. Miks peaks talle korda minema see, et Bree näeb välja, nagu ta poleks nädal aega maganud?
„Kas keegi ütleks mulle ka, mis te mõlemad siin väljas teete?” küsis Will, kui oli sõprade juurde tänavale hilise juulikuu kuumusesse jõudnud. Sirgeks triigitud särk kleepus selja külge ning ta lasi lipsusõlme kaela ümbert vabaks. Mees ei jõudnud konditsioneeriga varustatud ruumi sisenemist ära oodata.
„Mul pole aimugi,” kehitas Mack õlgu. „Jake’il on järsku väljakannatamatu isu sooja krabivõileiva järele.”
Jake vaatas Willile otsa ja nägi sõbra silmis teadlikku rahulolu. See on eluaegse sõpruse halvem külg. Kui sa oled samade tüüpidega juba algkoolist saadik ringi jõlkunud, siis ei ole teil omavahel saladusi. Mitte ühelgi neist ei olnud teiste ees saladusi. Will oma psühholoogiadoktori kraadiga arvas kohe Jake’i tujumuutuse põhjuse ära.
Ta ohkas. „Mõtlesingi, millal sa teada saad, et Bree linnas on.”
Mack oli hetkeks üllatunud ja seejärel noogutas. „Ilmselt just praegu sai.”
„Sellega läks kauem, kui ma arvasin,” lausus Will.
Jake vahtis oma sõpru. „Te teadsite, et Bree on siin, ja ei hoiatanud mind?”
„Ma kuulsin sellest,” tunnistas Will.
„Mina ka,” lausus Mack kerge häbitundega. „Me arvasime, et äkki ta lahkub enne, kui teie teed ristuda jõuavad.”
„Kuidas ta välja näeb?” küsis Will, pöördudes pigem Macki kui Jake’i poole.
Mack kehitas õlgu. „Jake takistas mind vaatamast.”
„No parem on, et Jake sai talle pilgu peale heita,” lausus Will ettevaatlikult. „See pidi varem või hiljem nagunii juhtuma.”
„Loomulikult. Ta perekond elab siin,” lisas Mack. „See polnudki mõeldav, et ta enam kunagi siia ei satu.”
„Kas te võiksite lõpetada rääkimise nii, nagu mind polekski siin,” porises Jake. „Asi ei ole Bree O’Brienis. Otsustasin lihtsalt, et mul on tuju süüa sooja krabivõileiba. Ongi kõik.”
„Kui mu mälu mind ei peta, siis pakub ka Sally täiesti korralikku krabivõileiba,” tegi Will märkuse, et sõbra jultunud vale paljastada.
„Nagu kõik teisedki söögikohad siin linnas,” nõustus Mack.
Jake tüdines sõprade nöökimisest. „Ah, jätke juba järele,” torises ta. „Kui te tahate siin süüa, siis sööme siin. Mõtlesin, et oleks tore vahelduseks mõnd teist söögikohta proovida. Käime kogu aeg sedasama tallatud rada.”
„See tuli sulle alles viis minutit tagasi pähe?” Jätkas Will sõbra küsitlemist skeptilisel toonil. „Me oleme juba viis aastat „sedasama rada tallanud“, nagu sa ütlesid.”
„Kuus,” mõmises Jake. „Me oleme siin juba kuus aastat järjest käinud.”
Kolm meest alustasid iga päev koos lõunal käimist siis, kui Bree oli Chesapeake’i kallastelt lahkunud. See oli Willi ja Macki südamlik katse Jake’i tuju tõsta, kuigi nad polnud isegi täiesti kindlad, mis Jake’i ja Bree vahel juhtus. Sõbrad teadsid, et nad läksid lahku ja et Jake’i süda oli murtud. See oli ka ainus, mis neile luges.
Semud trallisid ümber tema, nagu vähegi said. Nad olid toetavad sellisel viisil, nagu mehed seda olla oskavad. Veetsid koos aega ning üritasid Jake’i mõtteid naisest eemal hoida. Ei toonud tema nime jutuks enne, kui sõber ise seda tegi. Seda Jake ei teinudki. Kõigi nende aastate jooksul oli täna üks neid väheseid kordi, kui Bree nimi üle ta huulte lipsas.
Heade vallaliste sõpradena püüdsid Will ja Mack Jake’i ka vahel baaridesse vedada ning teda uusi tutvusi sõlmima meelitada. Tihti lõppesid need üritused hoopis sellega, et Will või Mack leidis endale kaaslase, aga Jake läks ikka üksi koju ja ronis koos muremõtetega oma tühja voodisse. Ta harjus sellise käitumismustri ning üksindusega. Üsna haletsusväärne, aga selline tema elu peale Breest lahkuminekut oli.
Üksi olemine aitas üle saada valust, mida naise lahkumine põhjustas. Jake ei kavatsenud enam mitte kunagi midagi sellist läbi elada. Isegi kui see tähendab, et ta peab kogu oma ülejäänud elu eraku kombel elama. Mehe õde Connie ei väsinud korrutamast, et selline oht venda varitseb.
„Võib-olla