Peatänava lilleäri. Chesapeake’i kaldad, 2. raamat. Sherryl Woods
Читать онлайн книгу.
uut toitu küsides. Need sõnasid kõlasid nii õigelt. Veenvalt. Üllatavalt.
Nagu tema õde Abby ja vennad ei jõudnud ka Bree ära oodata, millal saab lahkuda sellest linnast, mis röövis nii palju nende isa aega. Kodulinna arhitektuuriline planeerimine oli isa karjääri hoogsalt kasvama pannud ning see omakorda röövis kogu tema aja pere seltsis. Nüüd tundus, et Bree on valmis koju tagasi tulema. Just äsja vastuvõetud otsus tundus üdini õige.
Kui välja arvata selle otsuse mõju Jake’ile. Kui ta otsustab tõesti jääda, siis peab ta esimese asjana välja mõtlema mooduse, kuidas selles linnas koos eksisteerida mehega, kelle südame ta murdis. Tänase vastuvõtu järgi võis öelda, et see ei saa lihtne ülesanne olema.
„Võib-olla see ei peagi olema lihtne,” mõmises ta enda ette. Kajakad vaatasid naist küsiva näoga ja mööda jalutavate turistide uudishimulik pilk jäi samuti Breel peatuma.
Naine saatis neile üsna virila naeratuse. Pidi ta alles vaatepilt olema. Ei mingit meiki, tuulest sasitud juuksed pealael olevast krunnist välja turritamas ja peale selle rääkis ta iseendaga. Kui ta oleks mõne oma näidendi tegelane, siis sellise stseeni taga oleks üks mahlakas lugu rääkida.
Tõtt-öelda oligi tal oma lugu jutustada. Bree lihtsalt ei tea veel, kas see päriselu versioon saab olema õnneliku või traagilise lõpuga.
KRABIVÕILEIB KEERLES JAKE’I kõhus. Ühest õllest söögi kõrvale sai kaks, siis ta peatas end ja naasis tööle. Mees plaanis end taimekoolis asuvasse kontorisse lukustada ning terve pärastlõuna paberitöösse süveneda. Kuigi ta vihkas seda osa maastikukujundaja tööst, siis oli täna see suurepärane võimalus, et oma mõtted Breest ja lõuna ajal toimunust eemale saada. See töö nõuab keskendumist. Will ja Mack üritasid küll rääkida kõigest ja ükskõik millest, mis ei puudutaks Breed, kuid ometi see ei toiminud.
Nad lahkasid Oriolesi pesapallimängu, eelseisvat jalgpallihooaega Ravensi meeskonna jaoks, poliitilisi teemasid ja isegi Macki värvikaid kangelastegusid viimasel kohtingul. Viimane tekitas küll väikese seose teemaga, mida nad puudutada ei soovinud, seega Jake kiirustas sööki lõpetama ja teatas, et peab tiheda graafiku tõttu tööle tagasi minema.
Oma laua poole kõndides lõi mees jalaga nii kõvasti prügikasti, et see lendas kontori teise otsa. Järgmiseks haaras ta virna seemnekatalooge ja virutas need põrandale. Sel hetkel, kui üks tool seina tabas, astus uksest sisse tema õde.
„Mis pagan sulle sisse on läinud?” nõudis Connie vennalt vastust. Ta pidi ukse taha varjuma, sest samal hetkel visati tema poole tühi limonaadipurk.
„Kui sul aruraasugi peas on, siis sa lähed kohe tuldud teed tagasi,” urises Jake läbi hammaste. Mees keeras õele selja ning jäi aknast välja vahtima. Seal oli vanem paar, kes vaatas koos Jake’i parima müügimehega üle rida puid ja põõsaid. Ta tundis ära, et need on Whitcombid. Jake on nende heaks töötanud juba sellest ajast, kui teismelisena muruniitmisega raha teenis. Viimasel ajal tundsid nad huvi Krepp Myrtle põõsaste ja puude vastu, et oma kodu maastikukujundust täiendada. Need puud õitsevad hilissuvel ja on just praegu oma parimais värvides. Molly Whitcomb eelistab tumelillasid toone, kuid Walter sooviks traditsioonilisemat roosat. Jake mõtles hetkeks sellele, kes neist selle lahingu võidab.
Mees kuulis ukselingi kõlksatust ja ukse sulgumist. Ta keeras end ringi ning lootis näha, et on rahule jäetud, kuid tema laua vastas toolil istus Connie, kes ootas kannatliku näoga selgitust.
„Nii et sul ikka ei ole aruraasugi peas?” küsis Jake lõbustatult. Olgugi et ta tuju oli hetkel kõike muud kui lõbus.
„Seda ma olen varemgi kuulnud,” vastas naine. „Mu hea omadus on jällegi see, et ma ei jookse oma murede eest ära. Nii nagu sina seda teed.”
Jake läks öeldu pärast turri. „Mida paganat see peaks tähendama?”
„Sina ja Bree – peaaegu nina vastu nina Sally kohvikus ja sina lihtsalt keerad otsa ringi ja tuiskad minema. Tuleb see olukord sulle tuttav ette?”
Jake jõllitas oma õde. „Kuidas sa sellest kuulsid?”
Naine pööritas silmi. „No palun... Kas sa tõepoolest arvad, et sellised uudised ei levi linnas viie minutiga? Mobiiltelefonide rõõmud, väikevend! Kohalikud reageerivad tänapäeval valguskiirusel.”
„Kahju küll.”
„Tahad sa siis sellest rääkida?”
„Ei.”
Naine kehitas õlgu. „Mis veel uut? Sa pole tahtnud kuus aastat Breest rääkida. Mina isiklikult arvan, et nüüd, kui sa oled lõpuks suutnud ta oma peast välja saada, peaks sul olema lihtne mulle ja kõigile teistele välja öelda, mida sa täpsemalt temast arvad.”
„Bree ei eksisteeri enam minu maailmas,” lausus Jake nõudlikult. See, mida mees arvas, ei kannatanud kõva häälega välja ütlemist. „Ma jätsin ta kuus aastat tagasi maha, kas mäletad?”
Connie vaatas venda kaastundliku pilguga. Sellisega, mis pani Jake’i tahtma veel asju lõhkuda.
„Sina võisid olla see, kes need sõnad ütles, Jake... aga tema murdis su südame ammu enne seda. Ära isegi ürita seda eitada. Ma olin siin. Nägin, kuidas see sulle mõjus, kui ta Chicagosse lendas. Miski ütleb mulle, et selles loos peitub palju enamat, kui sa kunagi tunnistanud oled.”
„Ma ei taha selle üle arutleda,” tuletas ta oma õele vihaselt meelde. „Mõtlen seda tõsiselt, Connie. Bree – see teema ei ole päevakorral. Kui sa veel üks kord tema nime mainid, siis ma vallandan su!”
„Ei vallanda,” ütles õde rahulikult. „Võin selle praegu nii jätta, kui sa vastad ühele minu küsimusele. Mida sa kavatsed teha, kui ta on siin selleks, et jääda?”
„Bree on Chicagos tunnustatud näitekirjanik. Ta ei jää siia. Seega pole see üldse mingi küsimus, mida arutada.” Kallis Jumal taevas, tee nii, et mul oleks selles suhtes õigus.
„Ma lihtsalt küsin, mis siis, kui...”
Jake katkestas oma õde. „Jäta see, Connie! Ma mõtlen seda tõsiselt.”
Naine ohkas. „Jätan. Vähemalt praegu. Kas sa täna õhtusöögile tuled?”
Alates Connie lahutusest viis aastat tagasi on Jake’il kombeks kaks kuni kolm korda nädalas koos oma õe ja seitsmeteistaastase õetütrega õhtust süüa. Jack teadis, et see on tema jaoks väga hea diil, sest õe kokkamisoskused olid tema omadest palju paremad. Samamoodi sujus neil enamik aega ka Jake’i firmas koos töötamine. Täna tundub, et on parem, kui ta õega edasist kokkupuutumist väldib. See vestlus Bree teemal on alles liiga värske. Peale selle oli asi veel ka tema õetütres. Kui Connie suudab mehe kallal häirivalt palju naaksuda, siis ta tütar on veel hullem. Jenny Louise on arvamusel, et Jake’i armuelu ei kõlba mitte kusagile, ja ta on endale südameasjaks võtnud seda igal võimalikul viisil onule meelde tuletada. Kui neiu Sally kohvikus toimunud intsidendist kuuleb, siis pole sellel jutuvadal otsa ega äärt.
„Ei,” lausus ta emotsioonitult vastuseks.
„Ma valmistan su lemmiktoitu – pikkpoiss, kartulipüree ja värsked rohelised herned.”
Jake peaaegu juba kahetses oma äraütlemist. See söök on tõepoolest ta lemmik ja keegi ei valmista seda paremini kui ta õde. Ta kasutab nende ema vana pikkpoisiretsepti, seenetäidisega. Kahjuks Jake teadis, et täna oleks garneeringuks veel õelikud nõuanded ja kulbitäis Jenny Louise’i vahelesegamisi.
„Ei aitäh,” ütles mees.
Connie jälgis oma venna nägu ja Jake’ile tundus, nagu see kestaks terve igaviku, siis ta noogutas. „Olgu nii. Panen sulle natuke kõrvale ja võtan homme tööle kaasa,” lausus naine viimaks. „Võid seda homme õhtusöögiks süüa.”
„Sellest ma ära ei ütleks.” Jake kõndis ümber laua õe juurde ja andis talle otsaesisele musi. „Aitäh, õeke!”
„Ma