Digiteerija ja väljaandja: EDRK, 2020.

      Kõik õigused kaitstud.

      SAATEKS

      Suur aeg nõuab suuri inimesi. On olemas tagasihoidlikke tunnustamata kangelasi, ilma Napoleoni kuulsuse ja ajaloota. Kuid nende kangelaste loomuse lähem vaatlus jätaks varju isegi Makedoonia Aleksandri kuulsuse. Meie päevil võib Praha tänavail kohata kehvasti riides meest, kes ei aima isegi, mida ta õieti tähendab meie uue suure ajastu ajaloos. Ta käib tagasihoidlikult oma teed, ta ei tülita kedagi ja ajakirjanikud ei tülita ka teda, et paluda temalt intervjuud. Kui te küsiksite tema käest, mis on ta nimi, vastaks ta teile lihtsalt ja asjalikult: „Ma olen Švejk…”

      See tasane, tagasihoidlik, kehvasti riides mees on tõepoolest seesama vahva sõdur Švejk, vapper ja kartmatu mees, kelle nimi oli kunagi Austria võimu ajal kõigi Tšehhimaa kuningriigi kodanike suus ja kelle kuulsus ei tuhmu ka vabariigi päevil.

      Mulle on see vahva sõdur Švejk väga kallis, ja pannes kirja tema juhtumisi maailmasõja päevil, olen kindel, et see tagasihoidlik tunnustamata kangelane hakkab ka teile kõigile meeldima. Ta ei pannud Efesoses põlema jumalanna templit, nagu tegi seda lollpea Herostratos, et sattuda ajalehtede veergudele ja kooliraamatute lehekülgedele.

      Ja sellest aitab.

      Esimene jagu

      TAGALAS

      VAHVA SÕDUR ŠVEJK KISTAKSE MAAILMASÕTTA

      „Nii nad tapsidki meie Ferdinandi,” ütles virtin härra Švejkile, kes oli aastate eest vabanenud sõjaväeteenistusest, kui kroonuarstide komisjon ta lõplikult lolliks tunnistas, ja elatas ennast nüüd sellega, et müütas mingeid jõledaid segaverelisi koerapeletisi, võltsides nende sugupuud.

      Peale selle tegevuse vaevas teda veel reumatism ja ta hõõrus parajasti opodeldokiga oma põlve.

      “Missuguse Ferdinandi, proua Müllerová?” küsis Švejk, katkestamata põlve masseerimist. “Ma tunnen kahte Ferdinandi. ühte, kes teenib rohukaupmees Průša juures ja jõi seal ükskord kogemata pudelitäie miskit juukseõli, ja siis tunnen ma veel Ferdinand Kokoškat, kes korjab koerasitta. Pole mul kummastki põrmugi kahju.”

      “Oh ei, armuline härra, ertshertsog Ferdinandi*, sellesinatse Konopiště* Ferdinandi, selle paksu ja jumalakartliku.”

      “Issand jumal!” karjatas Švejk. “Säh sulle lugu! Kus see juhtus siis temaga, selle ertshertsogi-härraga?”

      “Sarajevos kõmmutasid maha, armuline härra, teate, kohe levolvriga. Sõitis teine seal koos oma ertshertsoginnaga autos.”

      “Olge lahked, proua Müllerová, või kohe autos. Nojah, sihuke saks võib enesele säärast lõbu lubada ega mõtlegi, kui sandisti võivad lõppeda niisugused autoga sõitmised. Pealegi veel Sarajevos. Sarajevo on ju Bosnias, proua Müllerová. Selle tüki tegid muidugi türklased. Mis häda meid ajas neilt seda Bosniat ja Hertsegoviinat ära võtma*. Eks ole, proua Müllerová? Härra ertshertsog on siis juba taevariigis. Kas tal olid ka pikad piinad?”

      “Härra ertshertsog oli paugupealt valmis, armuline härra. Ise teate, ega levolver ole mänguasi. Meie pool Nusles* mängis hiljuti ka üks mees levolvriga ja laskis maha kogu perekonna ja kojamehe tagant otsa, kui see läks vaatama, et kes seal neljanda korra peal põmmutab.”

      “Mõnest revolvrist, proua Müllerová, mine või hulluks, ei saagi pauku kätte. Sihukest süsteemi revolvreid on musttuhat. Kuid ertshertsogi jaoks ostsid nad kindlasti midagi paremat ja ma võin kihla vedada, proua Müllerová, et see mees, kes seda tegi, pani ennast selleks puhuks hästi riidesse. Teadagi, et ertshertsogile pihta saada on väga raske asi. See pole nii lihtne, nagu mõnel salakütil metsavahi pihta kärtsutada. Kogu asi seisab selles, kuidas sa ertshertsogile ligi pääsed, sest sihukesele härrale ära katsugi miskites kaltsudes juurde saada. Peab minema, tsilinder peas, et politsei teid enne kinni ei nabiks.”

      “Armuline härra, räägivad, et neid olnud mitu.”

      “Iseenesestki mõista, proua Müllerová,” tähendas Švejk, lõpetades põlve masseerimise, “Kui teie tahaksite näituseks ertshertsogit või keisrihärrat tappa, siis peaksite ilmtingimata kellegagi nõu. Uks pea on hea, mitu pead parem. Uks soovitab ühte, teine teist, ja “kõik tööd meil korda lähevad”, nagu lauldakse meie hümnis. Kõige tähtsam on tabada silmapilku, kui sihuke isand mõõda sõidab. Nagu see härra Luccheni, kui te mäletate, kes meie õndsa Elisabethi* viiliga surnuks torkas. Ta kais ju temaga koos patseerimas. Usu siis veel kedagi. Sellest ajast peale ei lähe enam ükski keisriproua patseerima. Seda võib veel paljudegagi juhtuda. Saate näha, proua Müllerová, et sama saatus tabab ka Vene tsaari ja tsaariprouat, aga võibolla – hoidku jumal selle eest – ka meie keisrihärrat, kui nad alustasid juba tema onuga*. Meie vanal on palju vaenlasi, rohkem veel kui Ferdinandil. Nagu üks mees teadis alles hiljuti kõrtsis rääkida, et küll tuleb aeg, kus kõik need keisrid üksteise järel uppi lendavad ja neid ei saa aidata isegi riigi prokuratuur. Pärast aga tuli välja, et mehel polnud maksta ja kõrtsmik pidi laskma ta kinni võtta, tema aga andis kõrtsmikule kõrvalopsu ja politseinikule kaks. Siis pandi ta “korvi”* ja viidi soolaputkasse, et ta end välja magaks. Jah, proua Müllerová, juhtub tänapäeval aga asju. Austriale on see jälle vägev lops. Kui ma alles kroonuteenistuses olin, laskis keegi jalaväelane kapteni maha. Lükkas kuuli rauda ja läks kantseleisse. Talle öeldi küll, et pole tal seal miskit tegemist, kuid tema ajab ikka oma joru, et ta peab härra kapteniga rääkima. Kapten kargaski välja ja soolas mehele silmapilk kasarmuaresti. Mees võttis püssi ja kõmmutas kaptenile otse südamesse. Kuul lendas kaptenil seljast välja ja tegi kantseleis veel kahjugi: lõi tindipoti puruks ja tint määris kõik kroonupaberid ära.”

      “Ja mis tollest sõdurist sai?” päris proua Müllerová mõne aja pärast, kui Švejk ajas palitut selga.

      “Poos enese traksidega üles,” ütles Švejk, puhastades oma kõvakübarat. “Traksid polnud pealegi tema omad. Ta laenas need arestimaja prohvuselt*, ütles, et püksid langevat rebadele. Pidi ta siis ootama, millal ta maha lastakse? Sest vaadake, proua Müllerová, sihukeses situatsioonis läheb igaühel pea segi. Prohvus tehti selle eest kohalt lahti jä anti talle Jcuus kuud, tema aga ei istunudki oma aega ära, vaid põgenes Šveitsi ja on nüüd seal kuskil kirikus jutlustajaks. Tänapäeval on vähe ausaid inimesi, proua Müllerová. Ma kujutan enesele ette, et ka härra ertshertsog Ferdinand eksis Sarajevos selles inimeses, kes ta pihta laskis. Nägi kedagi härrat ja arvas, et küllap on korralik inimene, kui ta mulle elagu hüüab. Aga see võttis ja pani talle põmaka, Kas ta laskis ühe või mitu pauku?”

      “Seitungis seisab, armuline härra, et härra ertshertsog oli nagu s õelapõhi. Ta oli levolvrist kõik kuulid tema pihta välja lasknud.”

      “Sihuke asi, jah, käib kole kähku, proua Müllerová, hirmus kähku. Mina ostaksin endale sihukese asja jaoks brauningu: on väljanägemise poolest nagu välgumihkel, kuid temaga võib kahe minutiga kakskümmend ertshertsogit vagaseks teha, olgu nad siis paksud või peenikesed. Muide, omavahel ütelda, proua Müllerová, paksu ertshertsogit trehvate palju kindlamini kui peenikest. Ehk mäletate veel, kuidas nad omal ajal Portugaalias omaenese kunnga maha lasksid?* See oli ka sihuke paks. Teadagi, egas kuningad ometi kõhnad ole. Ma lähen siis nüüd „Karikaˮ kõrtsi, ja kui keegi peaks tulema selle pinšeri järele, mille eest ma käsiraha sain, siis ütelge talle, et ta on mul maal koerakasvanduses. Ma lõikasin tal hiljuti kõrvad lühemaks ja teda ei saa enne vedada, kui otsad kinni kasvavad, muidu võtab külm nad ära. Võti andke kojanaise kätte.ˮ

      „Karikaˮ kõrtsis istus ainult üks külaline. See oli tsiviilpolitseinik* Bretschneider, kes seisis riigipolitsei teenistuses. Kõrtsmik Palivec pesi õllekannualuseid ja Bretschneider