1. ÜLLATUS

      Glatten, 1967

      Schwarzwald ehk Mustmets ei ole must. Tegelikult pole see isegi mets. Enam mitte. 1800 aastat tagasi tungisid metsikusse germaani hõimu kuulunud alemannid esimesena läbi selle roomlasi nõnda kohutanud tohutu sünge laane, et rajada sinna karjamaad ja külad. Keldi misjonärid Šotimaalt ja Iirimaalt, relvastatud lahingukirveste ja usuga, tungisid aina sügavamale läbi metsa, kuni loodus sai alistatud ja seadused jalule seatud. Tänapäeval annavad metsa tumedad varjud aga peamiselt ainest laste hirmuunenägudele, käokelladele ja võrratule turismi kaubamärgile.

      Üle terve riigi ja kaugemaltki tullakse siia Saksamaa edelanurga madalasse mäestikusse, et kopse ja südant kosutada ning linnakärast taastuda. Pärast sõda sai Schwarzwaldist lemmikpaik filmitööstusele, mis otsis rikkumatut kohta, idüllilist keskkonda nii tõelistele kui ka kujuteldavatele sanatooriumidele, üht sellist paika, kus fantaasia ja tõelisus võiksid nõiduslikul moel kokku sulada.

      Küünikud vaadaku ette, sest kõik see kehtib eriti maalilise Glatteni linnakese kohta. Kenad valged majakesed oma piparkoogiglasuuri meenutavate katuste ja puitrõdudega palistavad tagasihoidlikult mäekülgi, kust avaneb vaade lõputuna näivatele rohelistele nõlvadele. „Teised ehitavad majad mäetippu, et oma hiilgust välja näidata, aga švaabid ehitavad majad mäe sisse, et nende suursugusust varjata,” selgitab kohalike tagasihoidlikku mõtteviisi endine Rohelise partei poliitik Rezzo Schlauch, kes ka ise nende hulka kuulub. „Mercedes jäetakse garaaži seisma, sissesõiduteele pargitakse Volkswagen.”

      Glatti jõgi (mis tähendab vanas ülemsaksa keeles siledat või säravat) voolab sellesse väikesesse linnakesse, mis on oma nime jõelt laenanud, sisse põhja poolt ja möödub kõrguvate teraskonstruktsioonidega J. Schmalz GmbH vaakumtehnoloogia tehasest. Linnas käib jõgi diskreetselt ühte sammu peatänavaga (automüügisalong, pank, pagar, lihapood, lillekauplus, döner kebabi putka), varustab veega looduslikku ujumistiiki ning tõuseb taas pinnale spordiväljaku kõrval Böffingeni juures – küla, mille Glatteni linnake on enda alla neelanud.

      Siin valitseb nigel kliima ja suvel sajab väga palju. See tähendab, et siinne paradiis tuleb elanikel ise kätte võidelda. Siin kasvatatakse heina, maisi, sigu ning hirmutavalt otsusekindlaid ja säästlikke inimesi. Need on äärmuslikku sorti sakslased, kes rabavad igast töörügajast rohkem ega luba endale hetkekski hingetõmbepausi. „Schaffe, schaffe, Häusle, baue” – tee tööd, tee tööd, siis ehita maja. Nii kõlab selle kandi kuulus ütelus.

      „Ööd ja päevad tööd rügada on osa švaabiks olemisest,” ütleb Schlauch. „Selle ja ka švaabide uuendusmeelse maine juured peituvad meie ajaloos. Teistes piirkondades pärandatakse vanemate talukoht esmasündinud lapsele. Aga Švaabimaal jaotati maatükk võrdselt kõigi laste vahel laiali. Nii jäi põllumaa aina väiksemaks ja väiksemaks, kuni seda enam harida ei saanudki ja järeltulijad olid sunnitud endale mõne teise töö hankima. Paljudest neist said leiutajad ja Tüfler’id – inimesed, kes otsivad lahendusi kõikvõimalikele levinud probleemidele.”

      Kohalikud kombed nõuavad, et kõike peab tegema püüdlikult ja tõsiselt. Selle alla käib ka lõbutsemine. Üks Glatteni neljateistkümnest tegutsevast kogukonnaseltsist on pühendatud karnevalile. Teises kogunevad saksa lambakoerte sõbrad.

      Traktorirataste alt pudenenud savikamakatega täis külvatud väikest tänavat ääristavad heinaküünid. Ja kohe siinsamas, põllu kõrval see asubki: Isolde Reichi „Haarstüble”, väike juuksurisalong, tagasihoidlik kohtumispaigake, kus müüakse heategevuse korras ka villaseid sokke, mida koob käsitsi üks Reichi sõbranna. Kõik tulud lähevad kodututele jalanõude ostmiseks.

      Isolde sündis 1962. aastal Glattenis, pere kahest tütrest nooremana. Tema isa Norbert oli andekas väravavaht ja spordihull, kelle karjäär lõppes veel enne, kui see alata sai, kuna tema tõsisevõitu isa „nõudis, et Norbert valiks profijalgpalluri karjääri katsetamise asemel korraliku ameti”, räägib Reich. Kuid isa ambitsioone see ei kahandanud, ta mängis amatöörina jalgpalli, käsipalli ja tennist ning üritas oma kirge ka perekonnas kultiveerida. Kui tema abikaasa Elisabeth ja vanem tütar Stefanie ühegi mängu suhtes huvi üles ei näidanud, koondusid Norberti lootused kõik Isoldele. See juhtus juba enne tema sündi („Minu lapsepõlvefotode albumisse kirjutas isa: „Isolde, õigupoolest oleksid sa pidanud olema poiss,”” räägib Reich naeratades) ja ka pärast. „Ma olin terves Glattenis esimene tüdruk, kes jalgpallitrenni läks.”

      Norbert oli ise tema treener ning oli oma meetodites täpne ja nõudlik. Ta viis viieaastase Isolde pealööke harjutama jõeäärsele Riedwieseni jalgpalliväljakule, kus rohelise raudlati küljes rippus köie otsas raske nahkpall. Kui tema keha asend polnud päris õige või tõstis ta käed liiga kõrgele, käskis isa karistuseks väljakule ringi peale teha. „Ta oli karm, aga õiglane. Põhimõtetega mees, väga kirglik,” ütleb Reich.

      1967. aasta suvel lahkus ema kuuks ajaks kodunt. Elisabeth oli viimast kuud lapseootel ning komplikatsioonide kartuses oli vajalik saata ta haiglasse 80 kilomeetri kaugusel loodes asuvasse Stuttgarti. Kohalikus Freudenstadti kliinikus üksnes kaheksa ja poole kilomeetri kaugusel polnud keisrilõike sooritamiseks vajalikku valmidust. Stefanie ja Isolde jaoks oli raske nii pikka aega emast eemal olla. „Kuid meile lubati, et ema toob koju tulles endaga midagi imelist kaasa.”

      Kui Norbert ja Elisabeth koju jõudsid, oli nendega kaasas aga tilluke titt, kes röökis täiest kõrist. Juba tunni aja pärast hakkasid õekesed arutlema, kas poleks võimalik teda tagasi viia ja millegi muu vastu välja vahetada. Röökiv väikevend – milline mage üllatus! Ent peagi mõistis Isolde, et sel päeval tuli tema ellu midagi palju enamat kui tüütult valjuhäälne vend. „Isa koondas kogu oma sportliku tähelepanu otsekohe pojale. Ma pääsesin pendelpalliga pealöökide harjutamisest ning võisin selle asemel balletitundi ja kergejõustikutrenni minna. Jürgeni sünd oli minu jaoks üks suur vedamine. Tema päästis mu vabaks.”

       2. ROOSIESMASPÄEV ¹ : NULLPUNKT

      Mainz, 2001

      Christian Heidel armastab seda lugu nii väga, et on hakanud lausa natukene kahtlema, kas see üldse tõele vastab. „Mainzlasena võiksin ju öelda, et luiskame selle loo kokku. Aga see juhtus päriselt,” toonitab ta, vaadates tagasi üle tohutu veelahe, mis teda sellest mälestusest lahutab: mõtteis rändab ta oma ilmetust ametikabinetist Schalke 04 ruumides sellesse rõõmsalt konfetisajus laulvasse ja tantsivasse linnakesse ja väikesesse perspektiivitusse teise liiga meeskonda, mis oli linnasüdamest 40-minutilise autosõidu kaugusele, selgelt ebaseksikasse, provintslikusse eksiili kupatatud.

      Päev enne 2001. aasta 25. veebruari oli FSV Mainz 05 mänginud oma kirstunaela, SpvGG Greuther Fürthiga ja neile võõrsil, Playmobili staadionil 1 : 3 alla jäänud. „Kloppi vaevas väike vigastus ja ta oli platsil kõige kehvem mees, seega vahetati ta 20 minutit enne lõpuvilet välja,” meenutab Heidel. Kaotus saatis Mainzi