Klopp. Täie auruga. Raphael Honigstein
Читать онлайн книгу.
Tema kolleegid klubi juhatusest olid kõik kesklinnas, kus nad nautisid roosiesmaspäeva karnevalipidustusi, mille poolest on Rheinland-Pfalzi pealinn Saksamaal kuulus. Pool miljonit inimest tõmbab selga tobedad kostüümid, võtab end kergelt vindiseks ja muutub pisut flirtivaks. Üleriigilised telejaamad ARD ja ZDF pühendavad terve õhtu linna karnevaliklubide neljatunnisele kohtumisele kunagises peapiiskopi palees, mis on tulvil õllest läbi imbunud nalju ja poliitilist satiiri.
Mainzi paljunäinud peatreener Eckhart Krautzun (hüüdnimega Weltenbummler ehk Maailmarändur) pidas karnevali enne tuhkapäeva olulist mängu Duisburgiga meeskonna jaoks liiga suureks kiusatuseks. „Pärast Fürthile kaotamist lendas Mainzis sitt ventilaatorisse. Teadsime, et nüüd lastakse kas peatreener ametist lahti või tehakse meil tagumik tuliseks. Istusime kolm päeva Bad Kreuznachis hotellis, et keegi kuskil ringi liikuda ei saaks,” räägib FSV poolkaitsja Jürgen Kramny, kes jagas toona Jürgen Kloppiga tuba.
Christian Heidel jäi koju Mainzi. Tal ei olnud peotuju, meeskonna seis oli liiga nigel selleks, et minna linna peale narri mängima. Peatreener pidi lahkuma, see oli selge. Krautzun oli kahtlemata meeldiv mees, väga kogenud juhendaja, kes oli kunagi FC Al-Ahli mängus Saudi Araabias olnud ka Diego Maradona treener, samuti juhendanud Keenia ja Kanada rahvuskoondist ning mitut klubi üle maailma, kuid pärast novembrikuus ametisse asumist oli ta üheksast mängust võtnud ainult kuus punkti ning sedasorti seeria oli nad liigast väljakukkumise äärele viinud. Heideli arvates oli Krautzun ta haneks tõmmanud, et üleüldse selle koha sai.
Krautzuni eelkäija, endine Belgia koondislane René Vandereycken oli olnud torisev sõnaaher mees, kes keeldus suhtlemast nii mängijate, juhatuse liikmete kui ka klubi ametnikega ning tagatipuks puudus tal järjekindel süsteem. 12 mängu järel pärast 2000/2001. aasta hooaja algust, kui Mainz oli kogunud ainult närused 12 punkti, sai Vandereycken ametist priiks ning Mainz kükitas juba väljalangemistsoonis. Heidel tahtis meeskonna etteotsa kedagi sellist, kes suudaks neljases kaitseliinis taastada eduka tsoonikaitse süsteemi, mille oli klubisse kuus aastat varem toonud endine Mainzi treener Wolfgang Frank. See taktika tundus toonaste Bundesliga standardite kõrval nii modernne ja keerukas, et peaaegu keegi ei osanud seda platsil rakendada.
Heidel meenutab: „Ma rääkisin kõigile oma soovist leida treenerit, kellel oleks arusaama neljasest kaitseliinist. Keegi, kes oskaks seda ise ja suudaks selle ka mängijatele selgeks teha. Järsku helistas mulle Krautzun. Ausalt öeldes polnud ma ise tema peale üldse mõelnud. Enne seda oli ta olnud Kaiserslauternis, kus asjad polnud tema jaoks hästi läinud, ning mul oli tunne, et ega sellel suurt mõtet ei ole. Aga tema muudkui jutustas ja jutustas, kuni veenis mind endaga kokku saama. Sõitsin Wiesbadenisse temaga kohtuma. Seal seletas ta mulle üksikasjalikult neljase kaitseliini taktika lahti. Mina mõtlesin, et kurat võtaks, ta jagabki seda päriselt! Olin Franki nii palju treeningutel jälginud, et teadsin täpselt, milliseid harjutusi ta tegi. Niisiis palkasin Krautzuni treeneriks. Umbes kaks nädalat hiljem tuli Klopp minu juurde ja rääkis, et Krautzun oli talle kuu aega varem helistanud. Ta ütles, et Krautzun oli tahtnud teada, kuidas neljane kaitseliin töötab, ja et nad olid sellest kolm tundi rääkinud. Ja sedasi see ka platsil välja nägi. Võitsime kohe alguses ühe kohtumise, sealt edasi läks kõik allamäge.”
Krautzunist vabanemine oli mõistlik ja lihtne otsus. Kuid talle järglase leidmine osutus tunduvalt kõvemaks pähkliks. Heidel lappas läbi terve virna „Kickeri” aastaraamatuid, lootes sealt sobivat kandidaati leida. „Internetti ju toona ei olnud. Sa ei teadnud, kes näiteks Brügge treener on. Ja igal juhul on seda tüüpi meeskonnad meie omast viis korda suuremad. Need olid teised ajad. Ka Bundesligas polnud peaaegu ainustki välistreenerit. Kõik õngitsesid pidevalt samast tiigist.” Mõnda aega „Kickereid” lapanud, loobus Heidel sellest ja tõstis käed üles. „Mulle tundus, et meie ainus variant oli jõuda kuidagi tagasi sellesse punkti, kus olime olnud Wolfgang Franki käe all. Kuid ma ei suutnud tema asemele kedagi leida. Mul polnud aimugi, kes võiks seda tööd teha.”
Võib-olla otsida inspiratsiooni Mainzi tänavatel paradeerivatest narridest, tol päeval, kui ükski normaalne reegel ei kehti? Mõistlikke lahendusi tal polnud. Ainus loogiline käik näis olevat täielikult absurdne samm. Kui õiget treenerit polnud võimalik leida, siis äkki oli õigem … üldse ilma treenerita tegutseda?
„Ma hakkasin mõtlema, et kui teeks midagi erakordset. Treenime ennast ise. Meeskonnas oli piisavalt väga häid pallureid ja intelligentseid mängumehi,” räägib ta. Selle hullu idee õnnestumiseks tuli lihtsalt need mängijad, kes olid pärast Franki ajastu lõppu Bruchwegstadionile saabunud, välja õpetada. Aga jalgpall on juba kord selline, et keegi peab ikkagi olema meeskonna eesotsas. Heidel kaalus varianti ise ohjad haarata. „Kuna olin nii paljudes Wolfgangi trennides kohal käinud, oleksin võinud neile ka ise selle süsteemi selgeks õpetada, kuid ma polnud kunagi ise Bundesligas mänginud, isegi mitte Oberligas [toona tugevuselt neljas liigatase]. See oleks tobe välja näinud. Nii ma helistasin Kloppi hotellituppa Bad Kreuznachis. Tal polnud õrna aimugi, mis ees ootab.”
Heidel andis veteranist paremkaitsjale teada, et nad ei saa Krautzuniga jätkata ja ees ootab muutus. „Ma ütlesin talle, et minu arvates polnud neid võimalik treenida. See, kuidas meie mängime või kuidas me tahame mängida ja kuidas edu saavutada – sellest ei saa Saksamaal mitte keegi aru peale tiimi enda. Tiim saab sellest aru, aga treeneritega see ei tööta. Klopp ei mõistnud ikka veel, kuhu ma tüürin. Siis ma küsisin, mida ta arvaks sellest, kui me asuksime ise ennast treenima. Ja et keegi peaks kogu ettevõtmist juhtima ning see keegi võiks olla tema. Torus valitses vaikus, võib-olla kolm-neli sekundit. Siis ta kostis: „Hea mõte. Teeme ära.””
Heidel helistas ka kaptenist väravavahile Dimo Wachele. „Tegelik meeskonna kapten oli Kloppo, aga kaptenipael oli Dimo käe peal. Dietmar Constantini [klubi peatreener enne Krautzuni] oli paela Kloppilt ära võtnud, kuna too polnud kunagi tema taktikaga rahul. Taktika köitis teda rohkem kui ühtki teist mängijat, ta mõtles sellele kogu aeg. Constantini oli ta vahepeal üldse algkoosseisust välja jätnud. Kloppo pingil, see lihtsalt ei tööta. Väga naljakas, kuidas ta tänapäeval mängijate nurisemise üle kurdab. Te oleks pidanud teda toona nägema …”
Mainzi džentelmenlik president Harald Strutz oli tol õhtul hõivatud karnevalikohustuste täitmisega, esinedes Ranzengarde juhtiva liikmena. Need 19. sajandi sõdureid kehastavad valvurid pilkasid Preisi militarismi. „Heidel helistas ja teatas, et me peame kiiresti peatreeneri lahti laskma,” meenutab Strutz oma ilusast kabinetist klubi administratsioonihoone kontoris eeslinna ühes ärimajas, mille fuajees on FSV meenetega klaaskapp, kust leiab muu hulgas spetsiaalse Monopoli-mängu Kloppi ja Heideli näoga karbi kaanel. „Krautzun käitus väga korrektselt. Ta soovis ametis jätkata, aga me andsime talle teada, et leping on läbi. Ma võtsin Ranzengarde vormi seljast ja sõitsin Bad Kreuznachi. Roosiesmaspäev on Mainzis küll pidupäev, aga see ei tähenda, et kõik oleks juua täis. Vähemalt mina küll ei olnud, muidu poleks ma ju kohale sõitnud. Küsisime Kloppolt, kas ta arvab, et on selleks valmis. Tema ei kõhelnud sekunditki – jah, absoluutselt, jah, muidugi.”
Strutz vaikib hetkeks. See tema presidendiajastu kõige tähtsam otsus tundub siiamaani uskumatu. Strutz kuulub kohalike liberaaldemokraatide parteisse ja töötab juristina. Tema konverentsiruumi laual lebab Saksamaa tsiviilkoodeks Bürgerliches Gesetzbuch. Strutzi kohta võib öelda, et tegemist on tõsisevõitu mehega, mitte sellise klubibossiga, kes direktori Schnapsidee’ga (uitmõttega) kaasa läheks. „See on väga eriline lugu,” lisab ta siis. „Nii see algas. Milleks seda muuta? Kui te teaksite, mis olukord siin toona valitses … See oli erakordne saavutus, et suutsime terve meeskonna koos hoida. Erakordne algus sellisele treenerikarjäärile. See erakordsus pöörleb mul endiselt peas.”
Kümme ajakirjanikku, kes järgmisel päeval Bad Kreuznachi FSV pressikonverentsile tulid, ei tundnud sugugi samasugust elevust. Heidel meenutab: „Nad teadsid juba, et Krautzun on läinud. Meie lihtsalt kinnitasime seda. Üks neist, Reinhard Rehberg, kes on ka praegu veel ajakirjanik, küsis, mida Klopp seal teeb. Nad arvasid kõik, et nimetame abitreeneri peatreeneri kohusetäitjaks, aga minu meelest meil tollal isegi ei olnud abitreenerit. Mina ütlesin, et Kloppost saab meie treener. Terve laud möirgas naerda.