Minu Viljandi. Justin Petrone
Читать онлайн книгу.
ja kummikuis ning sõidutab mind linna. Ta lubab mul enda korteris elada. Ise läheb ta tagasi oma maakoju Tuhalaane külas.
„Tere, härra kirjanik!“
Ta embab mind palavalt. Mul on tunne, et mind ei tervitata soojalt mitte üksnes Viljandisse, vaid täiesti uude ellu saabumise puhul. See flanellsärk. Need kummikud. Hedvigil on punakaspruunid juuksed ja tema vidukil silmadega nägu ehivad tedretäpid. Ta naerab nagu piraat ning ma pean möönma, et minu arvates on ta peast sõge, isegi minu üsna leebe mõõdupuu järgi. Pooles tema jutus on mingi kahemõttelisus peidus. „Sisse, välja!“ pilgutab ta silma, kui me linna viivale teele pöörame. „Sisse, välja. Välja, sisse!“ Ta vaikib hetkeks, et loojangut imetleda – „Oo, vaata, millised värvid!“ –, ning siis uhame me edasi, raadiost kostmas mingi džässilaul.
Saan korteris elamise kohta juhised, mis taanduvad sisuliselt selleks, et ma võin teha kõike, mida tahan, „aga muidugi teisi naisi siia ei too“. Sobib. Polegi kedagi tuua. Jõuame maja juurde kena vanamoelise puiestee ääres ja pargime maja taha. Trepist üles tuppa. Korter on kena, köögis on kahhelplaadid seinas ning vooditekk on heegeldatud. Tagatoas on laudadel näha mänguasju. Siis embab laulja mind taas palavalt ning sõidab oma džiibiga piki tänavat minema. Tuhalaanes tuleb ahje valvata. Halud käivad sisse, soojus tuleb välja. „Sisse, välja, Justin! Välja, sisse!“ Jälle see tema iseäralik ulakas naer. See kõkutamine. Ma mõtlen aina, et see kõik on mingi film, et filmi lõpus pöörab mu elu lõpuks taas vanadele normaalsetele rööbastele. Filmi jaoks on see kõik aga liiga realistlik. Hedvig on vist päriselt olemas. Kui ta on läinud, vaatan aknast välja. Vaatan puuviljaaeda, vaatan pesunööri. Tõmban käega üle lauaplaadi. See ongi minu uus reaalsus, mis siin kuju võtab. Kõik siinsamas.
Jätan koti voodijalutsisse, pistan märkmiku taskusse ja lähen välja.
Ma ei jõua veel kuigi kaugele, kui äkki satun jalgratturite keskele. Nad tuhisevad suure parvena mingi kohaliku rattaürituse raames mööda peatänavat ning kogu see paik on nende kõiksuguste kaherattaliste sõprade sadulas väntavate vanade meeste, noorte naiste ja laste päralt. Nad näevad välja nagu mõni unustatud hõim.
Viljandlastes on mingit minnalaskvat boheemlaslikkust, sedasorti olekut, mis on vaid mingil määral säilinud maa muudes kõdulinnaosades nagu Tartus Karlovas või Tallinnas Kalamajas. Erinevalt nonde paikade inimestest paistavad siinsed mind tundvat. Helendava kalaparvena, helkurvestidesse rüütatuna minust mööda vuhisedes hõikavad nad mulle midagi. Ma olen peaaegu unustanud, et aastate eest olin ma siin oma. Meie väike pere kuulus siia. Mul on meeles, kuidas ma käisin huvikoolis ja püüdsin meie kaht vanemat tütart mingist kunstiklassist kätte saada, ning millises ahastuses ma olin, kui nad naerdes trepist alla veeresid nagu mõnes vanas komöödias, ning kuidas nad mulle vingerpusse tegid, kui ma nende kelku vedasin ja nad mõlemad korraga sealt maha hüppasid ning mina, pea ees, lumehange lendasin. Sellest ajast on mind painama jäänud perenõustaja sõnad. „Teie ja teie naine ei ole tavalised inimesed. On kaduvväike võimalus, et teil on tavalised lapsed.“
Kuid neid pole enam siin. Siin oleme vaid meie – mina ja kohalik teismeline Mano, kes sõidab rattaga minu poole, rusikas käsi viljandlaste solidaarsuse märgiks õhku tõstetud.
„Tere tulemast, Petrone!“ üürgab noormees. „Me teadsime, et sa tuled tagasi!“
Panen selle kõik pärastpoole kirja Fellini kohviku veiniklaaside tilina keskel. Baarileti vitriinist paistavad magusad koogid. Kenad noored paarid istuvad veiniklaaside ja taldrikute taga ning kudrutavad armastavalt. Mängib kerge džäss. Lõhnab tilkuva küünlavaha järele. Olen üksinda ja vaatan pealt, kuidas armastajad teineteisele silma vaatavad. Mina aga olen ju alati omamoodi üksi olnud. Ma olen juba tükk aega üksi. Ma istusin Tartus keldrisaunas ja ootasin, et mu naine tagasi tuleks, kus ta ka ei ole. Indiast? Austraaliast? Kes teab, kuhu ta läks. Mõnikord läksin minagi uitama, üksinda. Sel pole enam tähtsust. Nüüd on mu üksildus ametlik. Inglise kirjanik Aldous Huxley ei käinud siin kunagi söömas, kuid tema sõnad kõlavad täna õhtul Fellini kohvikus vägagi õigesti. „Me oleme igas olukorras üksi.“ Mul on täna Viljandis huxleylik õhtu. Võib-olla kulub mulle natuke veini ära?
Omanik Merit tulebki suure täis klaasiga.
Ta on naine, kel on seljas hästi istuv kootud kleit, mis lõpeb napilt ülalpool põlvi. Tal on imeline iseloom. Ta on sedasorti inimene, kes naudib su tähelepanu ja siis valab ka sinu oma armastava tähelepanuga üle. Ilma et ta peaks midagi ütlema, koonduvad kõik ruumi allhoovused tema ümber. Suurem jagu meist on väiksed paadid, kes teevad väikseid laineid, kuid temal on liinilaeva energia. Ta on ka väga ilus. Emalõvi näoga. Ütlen talle ja ta mehele Aivarile, kes istub temast teisel pool lauda, et nad näevad väga noored välja.
Võõrustajaid tuleb meelitada.
Aivaril on siledaks raseeritud nägu ja tume juuksepahmas ning ma märkan tema randmel manseti alt hõbedast käekella paistmas. Täna peegeldub sealt ohtrate küünalde valgus. Leian, et Aivar on Viljandi kohta liiga hästi riides. Õigel viljandlasel on vähemalt 20 aastat vana ning vereplekiline ja kõrrepurune jope, määrdunud püksid ja torupill. Aivari pintsak paistab olevat uus ja tema punased püksid võivad vabalt olla Versace omad. Et ta näeb välja nagu autsaider, usaldan ma teda selle võrra enamgi.
Merit on Fellini omanik. Ta on Viljandi kohvikuoligarh. Kui tema midagi otsustab, siis nii lähebki. Paljud lood algavadki nii: „Merit otsustas, et…“ Tema vägi tõmbab mind ligi. Nagu paljudel meestel, on ka mind naiseliku vastukaalu puudumine elus kursilt kõrvale viinud. Ma olen nüüd laev ilma purjede ja kodusadamata, pardal vaid mässumeelne meeskond. Ma olen eksinud Kreeka meresõitja.
Merit on otsustanud… homme Kreetale sõita. Ühte külla saare idaosas Ágios Nikólaose lähedal.
„Ágios, ágios, ágios,“ ütlen ma.
Merit jõllitab mulle otsa, nagu ma oleksingi tont.
„See tähendab kreeka keeles püha,“ lasen ma edasi. „Kõigil usutalitustel öeldakse seda. Ma tean seda sellepärast, et ma elasin natuke aega Kreeka õigeusu kloostris.“
Vaikus ja küünlavalgus. Emalõvil on teadaanne. „Sa oled muutunud.“
See on kui kellalöök täistunnil.
„Mis mõttes?“
„Sa oled rohkem sina ise.“
„Jah?“
„Sa oled rohkem sina ise kui varem. Ausam.“
„Noh, ma peangi aus olema. Teisiti ma enam edasi minna ei saa.“
Merit tõstab sõrme püsti. „Sa räägid eesti keelt ka paremini.“
„Eerik, söö oma friikaid,“ juhendab Aivar väikest heledapäist poissi, kes mind teiselt poolt lauda seirab. Juba poisipõnnina on nende poeg niisama stoiline kui täiskasvanud eesti mees. Ta piidleb mind kahtlustavalt. Selles tema vastas istuvas mehes, tema tumedates juustes ja dramaatilises väljenduslaadis on midagi võõrapärast. Ta ei ole usaldusväärne. Ta on välismaalane.
„Ära karda,“ ütlen poisile eesti keeles. Ta kortsutab kulmu. „Ma olen täiesti ohutu.“
Eerik veab näo viltu ja katab näo kätega, et mind enam mitte näha.
„Tal on see võõraste pelgamise faas,“ kehitab Aivar õlgu.
„Niisiis…“ Merit paneb oma pehme käe minu käele. „Kuidas on?“
Aivar vaatab taldriku kohalt üles ja Eerik põrnitseb mind ikka veel.
„Kuidas