Minu Viljandi. Justin Petrone
Читать онлайн книгу.
surnud, kuid millegipärast ikka selles kehas, nende käte ja jalgade ja selle nimega. Mulle öeldakse, et see ma olengi. Inimesed mäletavad mind, aga mina ise mitte.“
Merit ei ütle midagi. Siis patsutab ta paar korda mu kätt.
„See on nagu uus algus. Vahel tulebki kõigele lõpp peale teha, kõik minema visata, kõik mälestused ja traumad. Minevikuga tuleb lõpparve teha, sel tuleb minna lasta ja anda endale aega paraneda. Meie Aivariga tegime ka nii,“ ütleb ta üle laua Aivarile otsa vaadates, „ning kaks aastat hiljem oli meie armastus suuremgi kui enne. Anna sellele lihtsalt aega ja vaata, mis välja tuleb.“
„Jah, aga…“
„Kas see oli sinu otsus?“ küsib Merit. Ta räägib vaikse ja intiimse häälega. Me saime temaga otsekohe sõpradeks selsamal päeval, kui me aastate eest Rohelise Maja kohvikus kohtusime. Tol ennemuistsel õhtul oli tal unistus omaenda kohvik püsti panna. Ning siin ta on, omaenda loodud kuningriigis. Näen kõiki neid paare tema taga vadistamas, teineteisele õrnusi ütlemas, lõputust armastusest ja hingesugulusest unistamas. Ühel päeval võivad kõik need paarid ehk abielluda. Ning enam kui pooled neist lahutada. Mõnede unistused aga lähevad täide.
„See on keeruline lugu,“ vastan ma.
„Muidugi.“
„Ma tean, et see on kurb lugu. Me ei pea sellest rääkima.“
„Ei.“ Merit tõstab sõrme. „See ei ole mingi kurb lugu. See on sinu lugu. See on üks peatükk sinu elust. Muud midagi. Nüüd hakka aga uue peatükiga pihta.“
Ma ei ütle midagi ja näen, et Eerik on Aivarile sülle pugenud ja istub minu kõrval.
„Näed nüüd,“ ütleb Aivar. „Ta ei karda sind enam. Ütle onu Justinile tere.“
Eerik patsutab mind põsele, kuid silmitseb mind siiski ettevaatlikult, otsekui oleksin ma pisut ohtlik. Seda ma pole, aga emotsioonidest tulvil küll.
„Kas sa tahad mu veini ära juua?“ küsib Merit.
„Jah, hea meelega.“
Veripunane-lillakas. Magus, kuiv, pikantne. See on esimene klaas, aga ei jää viimaseks.
Jalutuskäik korterisse tagasi on tulvil meeleheidet ja rahulolu. Viljandi vanalinna psühhedeelne hõng. Kõik need eredad multifilmilikud majad kui lapse pilla-palla mänguasjad. Vana veetorn. Grand Hotel Viljandi. Pandimaja ja suletud striptiisikoht. Inimeste akendes süttivad ja kustuvad tuled. Mustad autod värisevad üle munakivide.
Teel lähen ühe kõrvaltänava maja akende alt läbi. Kunagi elasime me selles majas viiekesi mõnusat elu. Oli isa, ema ja kolm armsat tüdrukut. Meie noorim tütar sündis sealsamas selle aknaklaasi taga. Ma magasin seal igal öösel ning viisin lapsed hommikuti kooli. Siis läksin kohvikusse ja püüdsin tööd teha. Ma olin toona niisama suur osa Viljandist kui Johann Köleri kuju pargis.
Siis sai see kõik läbi.
Keeran teisele tänavale ära ja lähen seda mööda lõpuni. Vaatan viinapuid majaseintel, ubinaid õunapuude otsas, viltu vajunud puukuure. On varasügis, kuid korstnaist tõuseb juba suitsu, ning sedapuhku naudin ma selle mõrkjat ja tugevat lõhna. Siin elades vihkasin ma ahje ja kaminaid. Siin elades hakkasin ma üldse kõike vihkama. Ma olin kibestunud, kuid mille tõttu? Ma ei oska enam öelda. Võib-olla sellepärast, et ma olin liiga noorena liiga palju teinud?
Tagasi Hedvigi maja juurde jõudnud, ronin trepist üles ja sisenen korterisse. Teen ukse lukust lahti, võtan riided seljast, ronin voodisse ja tõmban teki peale.
Alguses ei saa ma und. Ma uurin hoopis tänavalaternate kuma laes. Korteris on kass. Tema on mu ainus kaaslane. Kohev emane vöödik. Ta istub nurgas toolil nagu sfinks, lakub oma käppi ja uurib vidukil kassisilmadega ööd.
Otsin silmadega temalt lohutust, kuid tema vaid haigutab pimeduses ja lakub ennast.
Homme saan ma temaga kokku.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.