Klaastroon 7: Tuha kuningriik I osa. Sarah J Maas
Читать онлайн книгу.
Isegi Aelini meeleheitliku, vapra manööverdamise puhul ei küündinud tema võidetud liitlased Morathi täieliku võimsuse ligilähedalegi. Ja kogu see tema korjatud kuld ei toonud suurt kasu nende juurde ostmisel – lihtsalt alles oli jäänud liiga vähe päid, keda üldse nendega liituma meelitada.
„Aelin ei paistnud tundvat erilist muret, kui Eldrysesse lehvis,” pomises Ren.
Hetkeks viibis Aedion verest imbunud liivaribal.
Raudkast. Maeve piitsutas Aelini ja pani ta sõna otseses mõttes kirstu. Ja seilas siis Mala-teab-kuhu, kaasas surematu sadist.
„Aelinil on omaenda plaanid,” kiskus Aedion sisimast välja venivat kõnet võimalikult hästi välja, ehkki vale lämmatas teda. „Neist räägib ta meile alles siis, kui on õige aeg.”
Ren ei lausunud sõnagi. Ja kuigi kuninganna, kelle tagasitulekut Ren uskuma jäi, oli illusioon, lisas Aedion: „Kõike, mida Aelin teeb, teeb ta Terraseni heaks.”
Ta ütles Aelinile sel päeval nii jubedaid asju, kui too ilkenid maha võttis. „Kus on meie liitlased?” nõudis ta. Aedion üritas endiselt endale selle eest andestada. Kõige selle eest. Tal polnud muud, kui see üks võimalus asja heastada. Teha nii, nagu Aelin palus, ja päästa nende kuningriik.
Ren kiikas kaksikmõõkadele antiiksel laual nende taga. „Ometi ta lahkus.” Mitte Eldrysesse, vaid kümme aastat tagasi.
„Me kõik oleme sel kümnendil vigu teinud.” Jumalad teadsid, et Aedionilgi tuleb veel küllalt neid heastada.
Ren tõmbus pingule, justkui oleks teda vaevanud valikud ta selga näksinud.
„Ma pole talle kunagi rääkinud,” lausus Aedion vaikselt, et sarikatel istunud pistrik teda ei kuuleks. „Riftholdi oopiumiurkast.”
Asjaolust, et Ren tundis omanikku ning jõudis toda räpast asutust küllaldaselt enne seda ööd külastada, kui Aedion ja Chaol peaaegu oimetu Reni kuninga meeste eest varjumiseks sinna sisse lohistasid.
„Sa võid olla tõeline tropp, sa tead seda, eks?” Reni hääl muutus kähedaks.
„Ma ei kasutaks seda iialgi sinu vastu.” Aedion vastas noore isanda märatsevalt tumedale pilgule, lasi Renil tunnetada tema enda pilgus podisevat ülemvõimu. „Mida ma tahtsin öelda enne, kui sa marru lähed,” lisas ta, kui Ren taas suu avas, „on see, et Aelin pakkus sulle õukonnas kohta, teadmata seda osa sinu minevikust.” Reni lõual väreles üks lihas. „Ent isegi, kui ta oleks teadnud, Ren, oleks ta ikkagi teinud selle pakkumise.”
Ren puuris pilguga kivipõrandat nende saabaste all. „Pole mingit õukonda.”
„Darrow võib röökida palju tahab, aga ma jääks oma arvamuse juurde.” Aedion libistas end tugitoolile Reni vastas. Kui Ren tõesti toetas Aelini, kui Elide Lochan oli nüüd tagasi ja kui Sol ja Ravi Suriast tõenäoliselt toetasid teda, andis see kuningannale kolm poolthäält. Nelja vastuhääle ees.
Vähetõenäoline, et Lysandra hääl Caraverre’i emandana arvesse läheks.
Kujumuutja ei palunud näha maid, millest pidi saama tema kodu, kui nad selle sõja üle elavad. Ta muutus vaid siia rändamise ajal pistrikuks ja lendas mõnda aega mujal. Naastes ei öelnud ta midagi, ent tema rohelised silmad olid kirkad.
Ei, Caraverre’i poleks tunnistatud piirkonnaks enne, kui Aelin oma trooni üle võtab.
Kui Lysandrat ise ei kroonita kuningannaks juhul, kui Aedioni oma ei tulegi tagasi.
Ta peab tulema. Ta peab.
Koridori kaugemas otsas avanes uks ja sellele järgnesid rutakad, kerged sammud. Mees tõusis silmapilgu võrra enne, kui üle kivide laulis rõõmuküllane „Aedion!”
Evangeline säras pealaest jalatallani rohelistes villastes rõivastes, mida piiras valge karusnahk. Punakuldsed juuksed rippusid kahe patsina. Nagu Terraseni mägitüdrukutel.
Mehe armid venisid irvitades laiaks ja Aedion heitis käed laiali just enne, kui tüdruk talle peale paiskus. „Nad ütlesid, et jõudsid eile öösel, aga sa lahkusid enne koiduvalgust. Ma tundsin muret, et jääd mul jälle nägemata…”
Aedion surus tüdruku pealaele suudluse. „Sa näed välja nii, nagu oleksid visanud tubli kolmandiku meetrist sellest ajast peale, kui sind viimati nägin.”
Evangeline’i tsitriinsilmad kumasid, kui vaatas vaheldumisi Aedioni ja Reni. „Kus on…”
Valgussähvatus ja seal ta oli.
Kiiskas. Lysandra näis kiiskavat, kui heitis alasti kehale ümber keebi, see rõivatükk oli jäetud lähedal asuvale toolile just taoliseks otstarbeks. Evangeline viskus kujumuutja käte vahele ja peaaegu nuuksus rõõmust. Evangeline’i õlad vappusid ja Lysandra naeratas sügavalt ning soojalt tüdruku pead silitades. „On sul hästi?”
Kogu ülejäänud maailma jaoks oleks kujumuutja mõjunud rahuliku ja tüünena. Kuid Aedion tundis teda – tundis tema tujusid, salajasi märke. Teadis seda, et kerge värelus tema sõnades oli tõend raevutsevast voost selle imekauni pinna all.
„Oh jaa!” hõiskas Evangeline ja tõmbus tagasi, et Reni poole särada. „Tema ja isand Murtaugh tõid mu siia varsti pärast seda. Välejalg on temaga, muide. Ma mõtlen, Murtaugh’ga. Tema meeldib koerale rohkem, sest mees toob talle kogu päeva salaja maiusi. Ta on juba praeguseks paksem kui kodukass.”
Lysandra naeris ja Aedion muigas. Tüdruku eest hoolitseti hästi.
Justkui seda ise taibates pomises Lysandra Renile tasaselt nurruval häälel: „Aitäh sulle.”
Reni põski värvis puna, kui ta jalgele tõusis. „Mõtlesin, et tal oleks siin ohutum kui sõjalaagris. Vähemalt mugavam.”
„Oh, see on kõige imetoredam paik, Lysandra,” säutsus tüdruk kujumuutja kätt oma pihkude vahele pigistades. „Murtaugh viis mind isegi ühel pärastlõunal Caraverre’i. Ma mõtlen enne seda, kui hakkas lund sadama. Sa pead seda nägema. Künkad ja jõed ja ilusad puud, kohe mägede vastas. Mulle tundus, et märkasin kaljudel peituvat varjuleopardi, aga Murtaugh ütles, et see oli mu meelepete. Vannun, et see oli see – isegi sinust suurem! Ja see maja! See on kõige armsam maja, mida olen iial näinud, taga on müüriga aed. Murtaugh ütleb, et suvel on see täis juurvilju ja roose.”
Silmapilguks ei suutnud Aedion taluda emotsiooni Lysandra näol, kui Evangeline vatras selle krundiga seotud suurejoonelistest plaanidest. Valulik igatsus elu järele, mis tõenäoliselt napsatakse ära enne, kui tal avaneb võimalus seda enda omaks kuulutada.
Aedion pöördus Reni suunas, isanda pilk kinnitus Lysandrale. Nagu alati, kui naine võttis inimkuju.
Võideldes tungiga lõugu kokku suruda, pressis Aedion: „Niisiis tunned Caraverre’i ära.”
Evangeline jätkas lõbusat vada, ent Lysandra libises nende poole.
„Darrow ei ole Allsbrooki isand,” nentis Ren vaid.
Tõepoolest. Ja kes poleks tahtnud endale nii kena naabrit?
See tähendab, kuni ta ei elanud Orynthis teise naha ja krooni all ning ei kasutanud Aedioni selleks, et sigitada võltsitud kuninglikku vereliini. Vaevalt enamat kui sugutäkk.
Lysandra noogutas taas tänutäheks ja Reni puna süvenes. Justkui poleks nad kulutanud kogu päeva lumes sumbates ja valge tappes. Justkui poleks vereläga lõhn endiselt nende külge klammerdunud.
Tõepoolest, Evangeline nuhutas Lysandra ümber mähkunud keepi ja kortsutas pahaselt kulmu. „Sa lõhnad jubedalt. Teie kõik.”
„Kombed,” manitses Lysandra, kuid naeris.
Evangeline pani käed puusa žestiga, mida Aedion oli Aelini juures näinud nii palju kordi, et tema süda valutas seda vaadates. „Sina ise palusid mul öelda, kui sa kunagi haisema peaks. Eriti su hingeõhu puhul.”
Lysandra