Klaastroon 7: Tuha kuningriik I osa. Sarah J Maas
Читать онлайн книгу.
grimassitas endiselt seljas oleva kulunud, nõiale mõeldud nahast lennukostüümi, hargneva halli keebi ja kriimulise saabaste peale ning kiikas siis põiktänaval kahe kaaslase poole. Tõesti, nad kõik olid näinud paremaid päevi.
„Iga hetk,” ümises Gavriel, kollakaspruun silm põiktänava sissepääsul. Üks kõrguv tume kogu sulandus nappidesse varjudesse pooleldi murenevas kangialuses, kui ta jälgis selle taga olevat rahvarohket tänavat.
Elide ei vaadanud seda kogu liiga kaua. Ta ei suutnud seda neil lõpututel nädalatel seedida. Ei suutnud seedida meest ega talumatut valu rinnus.
Elide kortsutas Gavrieli poole kulmu. „Oleksime pidanud lõunapeatuse tegema.”
Gavriel nõksatas lõuaga seina najale längu vajunud kulunud pauna suunas. „Minu kotis on üks õun.”
Kiigates nende kohale kõrguva hoone poole, Elide ohkas. Ta sirutas käe koti järele, soris tagavarariiete, köie, relvade ja erinevate varude vahel seni, kuni tiris välja paksu punarohelise õuna. Viimase paljudest, mille nad korjasid naaberkuningriigis ühest puuviljaaiast. Elide ulatas selle sõnatult haldjaisandale.
Gavriel kaarutas kuldset kulmu.
Elide matkis seda žesti. „Ma kuulen, kuidas su kõht koriseb.”
Gavriel mühatas naerda, noogutas pead ja pühkis õuna vastu kahvatu kuue varrukat puhtaks. „Tõepoolest.”
Elide võis vanduda, et põiktänava teises otsas tume kogu kangestus. Elide ei pööranud talle tähelepanu.
Gavriel hammustas õuna, silmahambad välkumas. Aedion Ashryveri isa – sarnasus oli ebatavaline, kuigi see piirdus välimusega. Nendel põgusatel päevadel, mille Elide veetis Aedioni seltsis, suutis too tõestada, et on vastand vaikse jutuga mõtlikule mehele.
Elide muretses pärast seda, kui Asterin ja Vesta jätsid nad sinna seilanud laeva pardale. Et ta tegi vahest vea, kui otsustas rännata kolme surematu mehe seltsis. Et ta trambitakse jalge alla.
Kuid Gavriel oli algusest peale lahke. Mees hoolitses selle eest, et Elide sööks piisavalt ja tal jaguks jäistel öödel piisavalt tekke. Gavriel õpetas teda ratsutama hobustel, mille ostmiseks nad väärtuslikke münte kulutasid, sest Elidel polnud lootustki nendega jalgsi kaasas püsida, sõltumata haigest pahkluust. Ja neil aegadel, kui nad pidid hobuseid üle karmi maastiku talutama, toestas Gavriel koguni tema vigast jalga maagiaga, mehe vägi puudutas tema nahka sooja suvetuulena.
Ta kohe kindlasti ei kavatsenud lasta seda teha Lorcanil.
Elide poleks iial unustanud vaatepilti, kuidas Lorcan roomas Maevele järele pärast seda, kui too verevande läbi lõikas. Roomanud Maevele järele nagu põlatud armuke, nagu murtud koer, kes meeleheitlikult ihaldas oma käskijat. Aelini koheldi jõhkralt, Lorcan reetis koguni nende asukoha Maevele ja ometi üritas järele tulla. Otse läbi selle liiva, mis oli veel Aelini verest märg.
Gavriel sõi pool õunast ära ja pakkus ülejäänu Elidele. „Sa peaks ka sööma.”
Elide kortsutas kulmu sinakaslilla varjundi peale Gavrieli silmade all. Tema silmade all laius sama, tal polnud kahtlustki. Vähemalt hakkasid tal eelmisel kuul päevad, hoolimata rängast reisimisest, mis põletasid kõhus ära igasugused toiduvarud.
See oli eriliselt alandav. Selgitada kolmele sõdalasele, kes juba niigi haistsid tema verd, et ta vajas varusid. Sagedasemaid peatusi.
Ta ei maininud krampe, mis väänasid sisikonda ja selga ning sähvasid mööda reisi. Ta ratsutas, hoidis pead all. Ta teadis, et nad oleks peatunud. Isegi Rowan oleks peatunud, et lasta tal puhata. Ent iga kord teekonnal vahepeatust tehes nägi Elide seda raudkasti. Nägi piitsa verest läikimas, kui see läbi õhu raksatas. Kuulis Aelini röökimist.
Tema läks, et Elidet kaasa ei võetaks. Ta ei kõhelnud end Elide asemel pakkumast.
Ainuüksi see mõte hoidis Elidet oma mära seljas. Need paar päeva muutsid veidi kergemaks puhtad linaribad, mida Gavriel ja Rowan pakkusid, kahtlemata oma särkide küljest. Elidel polnud aimugi, millal nad neid lõikusid.
Elide hammustas õuna ja mõnules magushapu krõmpsutamise käes. Rowan jättis võetud puuviljade eest kiirelt kahanevast varust kännule isegi paar vaskmünti.
Varsti tuleb neil eineid varastada. Või hobused maha müüa.
Korrus kõrgemal kostis suletud akende tagant mütsumist, mida täkkis summutatud meeshääle hõikumine.
„Mis sa arvad, kas seekord veab meil paremini?” küsis Elide vaikselt.
Gavriel uuris peene võrestikuna nikerdatud ja siniseks värvitud luuke. „Pean lootma.”
Õnn kulus tõepoolest neil päevil õhukeseks. Neil jagus seda pärast neetud randa Eyllwes imevähe, kus Rowan tunnetas sikutust tema ning Aelini vahelisel kaaslassidemel ja tuli selle kutse järel üle ookeani. Ent jõudes paari tormise metsikul veel veedetud jubeda nädala järel siinsele rannikule, polnud jäänud enam midagi jälitamisväärset.
Ei mingit märki Maeve allesjäänud laevastikust. Ei üheski sadamas kippu ega kõppu kuninganna laevast Ööbikust. Ei mingit uudist, et ta oli tagasiteel oma troonile Doranelle’is.
Kuulujutud olid ainsad, millele sai toetuda ja mis lohistas neid üle sügava lumelasu all mägede, läbi tihedate metsade ja kuivanud tasandike.
Kuni eelmise kuningriigini, eelmise linnani, tänavateni, mis olid tuubil täis hingedepäeva tähistavaid pidutsejaid, kes austasid jumalusi siis, kui kardin maailmade vahel kõige õhem näis.
Nad ei osanud uneski aimata, et jumalused polnud muud kui olendid teisest ilmast. Et igasugune jumalate pakutav abi, igasugune abi, mida peenike hääl Elide õla taga pakkus, tulenes ühestainsast eesmärgist: minna tagasi koju. Etturid – see kõik, mida Elide ja Aelin ning ülejäänud olid nende jaoks.
Seda kinnitas asjaolu, et Elide polnud Anneithi juhendamisest kuulnud kippu ega kõppu pärast seda koletut päeva Eyllwes. Ainult müksatusi pikkade päevade jooksul, justkui oleks need meenutanud tema kohalolu. Et keegi vahib pealt.
Et kui neil õnnestub täita oma ülesanne ja leida Aelin, oodati noorelt kuningannalt ikkagi seda, et ta maksaks jumalustele selle kõrgeima hinna. Kui Dorian Havilliardil ja Manon Mustnokal õnnestub leida kolmas ja viimane Wyrdi võti. Kui noor kuningas ei pakkunud end ise Aelini asemel ohvriks.
Niisiis talus Elide neid kohatisi mükse, keeldus mõtisklemast selle üle, mis sorti olend temast niimoodi huvituma hakkas. Neist kõigist.
Elide heitis need mõtted kõrvale, kui nad kammisid läbi tänavaid ja kuulatasid, et tabada igat sosinat Maeve asukoha küsimuses. Päike loojus ja Rowan lõrises iga mööduva tunniga, mis ei toonud kaasa midagi. Nagu ei toonud ka kõigis teistes linnades.
Elide sundis neid jalutama edasi lõbusatel tänavatel märkamatuna ja silmatorkamatuna. Ta meenutas Rowanile iga kord, kui too hambaid välgutas, et silmi leidus igas kuningriigis, igal maal. Ja kui valla pääses jutt, et üks salk haldjasõdalasi hirmutas Maevet otsides linnu, oleks see kindlasti jõudnud kohe haldjakuningannani.
Laskus öö ja linnamüüride taga süüdati rulluvatel kuldsetel küngastel lõkked.
Rowan lõpetas viimaks urisemise selle vaatepildi peale. Justkui oleks need sikutanud mingit niiti mälestustes ja valus.
Ent siis möödusid nad kõrtsi ette jooma tulnud haldjasõdalaste rühmast ja Rowan tardus. Mõõtis sõdalasi selle külma, kaalutleva moega, mis ütles Elidele, et ta sepitses mingit plaani.
Kõrvaltänavale põigates ladus haldjaprints selle välja käredate, jõhkrate tingimustena.
Nädal hiljem, ja siin nad nüüd olid. Ülal hoones paisus hõikumine valjemaks.
Elide grimassitas, kui puidu raksumine summutas helisevaid linnakelli. „Kas peaksime aitama?”
Gavriel libistas tätoveeritud käega läbi kuldjuuste. Sõdurite nimed, kes