Mööda gripiepideemiast laastatud maad liigub ringi Rändava Sümfoonia trupp ja esitab Shakespeare’i „Suveöö unenägu“. Linnast linna liikudes peavad olema relvad alati käepärast, sest mitte kõik asundused pole enam ühtviisi rahumeelsed. Elektrist, kraaniveest ja hamburgeritest on jäänud vaid ähmane mälestus ja juba mitukümmend aastat pole õhku tõusnud ükski lennuk. Eelmine tsivilisatsioon on kokku varisenud ja uue, alles tärkava tsivilisatsiooni elanikel, neil vähestel, kel gripiepideemiast pääseda õnnestus, tuleb otsida vastuseid küsimusele, mida on vaja, et ellu jääda, ja mida on vaja, et inimeseks jääda. Helges toonis raamat räägib inimese ja tsivilisatsiooni väärtusest ja pakub ohtralt nii mõtlemisainet kui ka põnevust. Emily St. John sündis 1979. aastal Kanada lääneranniku lähedal asuval saarel, hiljem kolis ta Torontosse, kus õppis tantsijaks. Kui ta oli pisut üle kahekümne aasta vana, otsustas ta tantsimise asemel hoopis kirjutamisele pühenduda. „Jaam Üksteist“ on tema neljas romaan. George R.R. Martin kirjutas oma blogis, et paljude heade 2014. aastal loetud raamatute seas tõusis „Jaam Üksteist” eredalt esile: „See on sügavalt melanhoolne romaan, ent väga kaunilt kirjutatud ja imetabaselt eleegiline – raamat, mida ma veel kaua mäletan ja mille juurde tagasi pöördun.”
