Jaam üksteist. Emily St. John Mandel
Читать онлайн книгу.
>
Soe tuul paitab palmilehti, aga mina mõtlen lumest
Oma kauges koduprovintsis, kus toimus
Mõistmatuid, justkui teisest elust asju.
Planeedi hele pool liigub pimedusse
Ja uinuvad linnad, igaüks omal tunnil.
Aga minu jaoks on nagu tollalgi liiga palju,
Liiga palju maailma.1
1. TEATER
1
KUNINGAS SEISIS VANKUDES SINISE valguse sõõris. Oli talveõhtu ning Torontos Elgini teatris oli käimas „Kuningas Leari” neljas vaatus. Varem, kui vaatajad saali tulid, olid kolm väikest tüdrukut, kes kehastasid Leari tütreid lastena, mänginud laval plaksumängu ja nüüd tulid nad hullumeelsusestseenis tagasi hallutsinatsioonidena. Kuningas koperdas ringi ja sirutas nende poole käsi, samal ajal kui tüdrukud hämaruses siia-sinna vilksasid. Leari mängis Arthur Leander. Ta oli viiekümne ühe aastane ja tema juustes olid lilled.
„Kas tunned mind?” küsis Gloucesteri mängiv näitleja.
„Su silmi mäletan ma hästi küll,” vastas Arthur, Cordelia lapsversioon juhtis ta tähelepanu kõrvale – ja just siis see juhtuski. Arthuri ilme muutus, ta komistas, sirutas käe ühe samba poole, kuid hindas kaugust valesti ja lõi käeservaga kõvasti vastu sammast.
„Kentaurid on nad altpoolt vööd,” ütles ta ja see polnud mitte ainult vale repliik, vaid see kanti ette kähiseva, vaevukuuldava häälega. Ta surus käe vastu rinda nagu vigastatud lind. Edgarit kehastav näitleja vaatas teda pingsalt. Sel hetkel oli veel võimalik, et Arthur mängib, kuid parteri esimeses reas tõusis üks mees juba püsti. Ta oli saanud parameedikukoolituse. Tema tüdruksõber sikutas teda varrukast ja sisistas: „Jeevan! Mida sa teed?” Ja algul polnud Jeevan ka ise kindel, tagumistest ridadest sosistati, et ta istuks. Üks saalivalvur hakkas tema poole tulema. Laval hakkas sadama lund.
„Nii käblik teeb,” sosistas Arthur, ja Jeevan, kes teadis seda näidendit väga hästi, taipas, et näitleja on kaksteist repliiki tagasi hüpanud. „Nii käblik…”
„Härra,” ütles saalivalvur, „palun, kas te…”
Kuid Arthur Leanderi aeg hakkas otsa saama. Ta lõi vaaruma, tema pilk muutus ähmaseks ja Jeevan sai aru, et ta pole enam Lear. Jeevan lükkas saalivalvuri eest ja sööstis lavale viiva trepi poole, kuid mööda vahekäiku sörkis nende poole teine saalivalvur, nii et Jeevan oli sunnitud trepita läbi ajama ja otse lavale hüppama. Lava oli kõrgem, kui algul oli tundunud, ja Jeevan pidi esimese saalivalvuri, kes oli tal varrukast kinni haaranud, jalaga eemale tõukama. Lumi oli plastmassist, pani Jeevan äraolevalt tähele, see koosnes väikestest poolläbipaistvatest kiletükikestest, mis kleepusid tema pintsaku külge ja riivasid nahka. Edgari ja Gloucesteri tähelepanu oli pööratud temale ja saalivalvuritele, kumbki neist ei vaadanud Arthuri poole, kes toetus vineerist sambale, pilk tühi. Lava tagant kostsid hüüded, kiiresti lähenes kaks varju, kuid Jeevan oli juba Arthuri juurde jõudnud, püüdis näitleja kinni, kui see teadvuse kaotas, ja asetas ta õrnalt põrandale. Ümberringi langes kiiresti lumi, mis sätendas sinivalges valguses. Arthur ei hinganud. Kaks varju – turvamehed – olid paari sammu kaugusel peatunud, ilmselt oli neile kohale jõudnud, et Jeevan ei ole hullunud fänn. Saal oli üksainus lärmi, telefonikaamera välkude ja hämarusest kostvate arusaamatute hüüete segadik.
„Issand jumal,” pomises Edgar. „Issand küll.” Ta oli varem kasutatud briti aktsendi sinnapaika jätnud ja rääkis nüüd, nagu oleks ta pärit Alabamast, mida ta oligi. Gloucester oli tõmmanud eest marlisideme, mis oli katnud poolt tema näost – selleks ajaks näidendis olid tema tegelase silmad juba välja torgatud – ning tundus, et ta on paigale tardunud, ta maigutas suud nagu kala.
Arthuri süda ei löönud. Jeevan alustas elustamist. Keegi hüüdis mingi käskluse ja eesriie langes, kostis kanga tšahh ning vari eemaldas võrrandist vaatajaskonna ja kahandas valguse eredust laval poole võrra. Plastiklumi langes edasi. Turvamehed olid eemale tõmbunud. Valgus muutus, tuisu sinised ja valged toonid asendusid fluorestsentslampide heleda valgusega, mis tundus nüüd kollane. Jeevan töötas vaikides margariinikarva valguses ja heitis vahel pilke Arthurile näkku. Palun, mõtles ta, palun. Arthuri silmad olid kinni. Eesriie liikus, keegi patsutas väljastpoolt eesriidekangast ja otsis sellest avaust, siis laskus teisel pool Arthurit põlvili üks vanem hallis ülikonnas mees.
„Ma olen kardioloog,” ütles ta. „Walter Jacobi.” Tema silmi suurendasid prillid ja juuksed pealael olid hõredaks jäänud.
„Jeevan Chaudhary,” vastas Jeevan. Ta ei teadnud täpselt, kui kaua ta on Arthurit juba elustanud. Ümberringi liikusid inimesed, kuid kõik peale Arthuri ja nüüd selle teise mehe, kes oli nende juurde tulnud, tundusid kauged ja ähmased. Me oleme nagu tormi silmas, tuli Jeevanile mõte, tema ja Walter ja Arthur olid rahulikul lapikesel. Walter puudutas korraks õrnalt näitleja laupa, nagu rahustaks palavikus vaevlevat last.
„Kiirabi kutsuti välja,” ütles Walter.
Langenud eesriie muutis lava ootamatult intiimseks paigaks. Jeevan mõtles sellele, kuidas ta oli kunagi, nüüd juba mitu aastat tagasi, oma põgusa meelelahutusajakirjaniku karjääri ajal Arthurit Los Angeleses intervjueerinud. Ta mõtles, kas tema tüdruksõber Laura ootab teda veel esirea istmel või on fuajeesse läinud. Ta mõtles: palun hakka hingama, palun! Ta mõtles sellele, kuidas allalangenud eesriie sulges lava neljanda külje ja muutis selle toaks, kuigi selliseks toaks, millel on lae asemel tohutu ruum, süldade kaupa käigusildu ja prožektoreid, mille vahelt hing saab märkamatult läbi lipsata. See on naeruväärne mõte, ütles Jeevan endale. Ära mõtle tobedusi. Aga nüüd hakkas tema kukal kipitama, justkui vaataks keegi teda ülevalt.
„Kas ma võtan üle?” küsis Walter. Jeevan sai aru, et kardioloog tunneb end kasutuna, niisiis ta noogutas, tõstis käed Arthuri rinnalt ja Walter jätkas elustamist sama rütmiga.
See pole ikkagi päris toa moodi, mõtles Jeevan nüüd, kui laval ringi vaatas. See oli liiga ajutine, kõik need ukseavad ja tühjad kohad külgkulisside vahel ja puuduv lagi. See oli pigem terminali moodi, raudtee- või lennujaama moodi, kust kõik kiiresti läbi lähevad. Kiirabi oli kohale jõudnud, kaks parameedikut lähenesid läbi lume, mis jabural kombel langes ikka veel, ja nad olidki langenud näitleja kallal nagu varesed, tumedas vormis mees ja naine surusid Jeevani kõrvale, kusjuures naine oli nii noor, et teda oleks võinud teismeliseks pidada. Jeevan tõusis ja astus eemale. Sammas, mille vastu Arthur oli vajunud, oli sõrmeotste all sile ja lihvitud, puit oli värvitud nõnda, et see jätaks kivi mulje.
Igal pool olid lavatöölised, näitlejad, nimetud märkmeplokkidega asjamehed. „Jumal küll,” mühatas üks neist, „kas keegi ei saa seda neetud lund seisma panna?” Regani ja Cordelia osatäitjad seisid eesriide juures, hoidsid teineteisel käest ja nutsid, Edgar istus ristisjalu sealsamas lähedal põrandal, käsi suu ees. Goneril rääkis vaikselt mobiiltelefoniga. Kunstripsmed heitsid tema silmadele varje.
Jeevani poole ei vaadanud keegi ja ta taipas, et tema roll selles etenduses on täidetud. Paistis, et meedikutel ei õnnestu Arthurit elustada. Jeevan tahtis Laura üles otsida. Ilmselt ootab naine teda fuajees ja on endast väljas. Võib-olla – see oli hetkeline mõte, kuid käis ikkagi Jeevanil peast läbi – on Jeevani tegu tema meelest imetlusväärne.
Viimaks õnnestus kellelgi lumi kinni keerata, viimased läbikumavad ebemed langesid alla. Jeevan otsis parajasti lihtsaimat võimalust lavalt lahkumiseks, kui kuulis nuuksatust ja nägi tüdrukut, keda ta oli juba enne tähele pannud, väikest näitlejannat, kes kükitas laval järgmise vineerist samba kõrval Jeevanist vasakul. Jeevan oli seda näidendit varem neli korda näinud, kuid mitte kunagi laste osalusel, ja tema meelest oli see uudne nüanss. Tüdruk oli umbes seitsme- või kaheksa-aastane. Ta pühkis ühtelugu silmi liigutusega, mis määris grimmiviirge nii tema näole kui käeseljale.
„Eemale!” ütles üks parameedik ja teine tõmbus eemale, kui Arthuri kehale elektrišokk anti.
„Tere,” ütles Jeevan tüdrukule. Ta kükitas tüdruku ette. Miks keegi ei olnud last siit ära viinud? Tüdruk vaatas parameedikuid. Jeevanil ei olnud lastega mingit kogemust, kuigi ta oli alati ka endale paari last tahtnud, ja ta ei teadnud täpselt, kuidas nendega peaks rääkima.
„Eemale!”
Tõlkinud Hendrik Lindepuu