Jaam üksteist. Emily St. John Mandel
Читать онлайн книгу.
laval, Walter hoidis tal randmest ja vaatas süngelt kaugusse, oodates, et süda lööma hakkaks. „Mis su nimi on?”
„Kirsten,” vastas tüdruk. „Ma olen Kirsten Raymonde.” Tema lavameik oli kõhedakstegev.
„Kirsten,” küsis Jeevan, „kus su ema on?”
„Ta tuleb mulle alles kell üksteist järele.”
„Paneme kirja,” ütles parameedik.
„Kes siin sinu eest siis hoolitseb?”
„Tanya on meie karjus.” Tüdruk vaatas ikka veel ainiti Arthurit. Jeevan nihkus talle ette.
„Kakskümmend üks neliteist,” ütles Walter Jacobi.
„Karjus?” imestas Jeevan.
„Nii teda siin kutsutakse,” lausus tüdruk. „Tema hoolitseb minu eest, kui ma siin olen.” Lava paremast servast oli ilmunud üks ülikonnas mees ja rääkis nüüd midagi tungivalt parameedikutega, kes Arthurit rihmadega kanderaami külge kinnitasid. Üks parameedik kehitas õlgu, tõmbas katte alla ja pani Arthuri näo ette hapnikumaski. Jeevan taipas, et see näitemäng on ilmselt mõeldud Arthuri lähedaste kaitsmiseks, et nad tema surmast õhtustest uudistest teada ei saaks. Selline hoolitsemine liigutas teda.
Jeevan tõusis ja sirutas nuuksuvale lapsele käe. „Tule,” ütles ta, „vaatame, kus Tanya on. Ilmselt ta otsib sind juba.”
See tundus kahtlane. Kui Tanya oleks tõesti oma hoolealust otsinud, oleks ta selle nüüdseks juba kindlasti üles leidnud. Jeevan viis tüdruku külgkulisside vahele, kuid ülikonnas mees oli juba kadunud. Lava taga valitses kaos, lärm ja liikumine, kostsid hüüded, et tee vabaks tehtaks, kui Arthuri rongkäik mööda läks, Walter kanderaami juhtimas. Protsessioon kadus koridoris tagaukse poole ning selle kiiluvees paisus segadus veelgi, kõik nutsid või rääkisid telefoniga või kogunesid väikestesse salkadesse, et üksteisele juhtunust ikka ja uuesti rääkida – „Ma vaatasin sinnapoole ja ta vajus juba maha” –, või karjusid käsklusi või ei teinud teiste karjutud käsklusi kuulma.
„Nii palju rahvast,” pomises Jeevan. Talle ei meeldinud eriti rahvahulgad. „Kas sa Tanyat näed?”
„Ei. Teda pole kuskil näha.”
„Noh,” ütles Jeevan, „võib-olla me peaksime siis paigale jääma, et ta saaks meid ise üles otsida.” Talle meenus, et ta oli kunagi lugenud mingit sedalaadi soovitust ühest brošüürist, kus õpetati, mida teha, kui oled metsa eksinud. Seina ääres olid toolid ja Jeevan istuski ühele neist. Siit oli näha kulisside värvimata vineerist tagakülg. Lavatööline pühkis lund kokku.
„Kas Arthur saab terveks?” Kirsten oli Jeevani kõrval toolile roninud ja pigistas mõlema käega kõvasti oma kleidikangast.
„Ta tegi äsja seda,” vastas Jeevan, „mida ta maailmas üle kõige armastab.” Ta ütles seda intervjuu põhjal, mida ta oli kuu aega tagasi Globe and Mailist lugenud – „Ma olen terve elu oodanud, et saada nii vanaks, et võiksin Leari mängida, ja ma armastan üle kõige lavalolemist, seda vahetut kogemust…” – kuid nüüd, tagantjärele mõeldes, tundusid need sõnad õõnsad. Arthur oli ennekõike filminäitleja ja kes Hollywoodis tahaks vanem olla?
Kirsten oli vait.
„Ma tahtsin seda öelda, et kui näitlemine oli viimane asi, mida ta elus teha sai,” lausus Jeevan, „siis tegi see viimane asi ta õnnelikuks.”
„Kas see oli viimane asi, mida ta elus teha sai?”
„Ma arvan küll. Mul on kahju.”
Nüüd oli lumi küütleva hunnikuna, väikese mäena kulisside taga.
„Minule meeldib see ka maailmas kõige rohkem,” ütles Kirsten natukese aja pärast.
„Mis sulle meeldib?”
„Näitlemine,” ütles Kirsten ja siis ilmus rahva hulgast pisaraviirulise näoga noor naine, käed välja sirutatud. Naine ei vaadanud peaaegu Jeevani poolegi, vaid võttis Kirstenil käest. Kirsten vaatas korra üle õla tagasi ja oligi kadunud.
Jeevan tõusis ja läks tagasi lavale. Keegi ei üritanud teda peatada. Ta ootas pooleldi, et näeb Laurat sealsamas, kuhu ta oli jäänud, esirea keskel – kui palju aega on vahepeal möödunud? –, aga kui tal õnnestus sameteesriiete vahelt väljapääs leida, oli saal tühi, ainult saalivalvurid pühkisid ridade vahesid ja korjasid mahapillatud kavasid kokku, ühe istme seljatoele oli riputatud kellegi mahaunustatud sall. Jeevan suundus pillavalt uhkesse, punase vaibaga fuajeesse, hoidudes hoolega saalivalvurite poole vaatamast, ja fuajees oligi veel natuke vaatajaskonna jäänuseid, kuid Laurat nende hulgas ei olnud. Jeevan helistas talle, kuid Laura oli telefoni etenduse ajaks välja lülitanud ja polnud seda ilmselt veel sisse tagasi lülitanud.
„Laura,” ütles Jeevan Laura kõneposti, „ma olen fuajees. Ma ei tea, kus sa oled.”
Ta seisis naiste tualeti ukse lähedal ja hõikas teenindajale, kuid naine vastas, et tualetis pole kedagi. Jeevan tegi fuajees tiiru ja läks riietehoidu, kus tema mantel oli väheste viimaste seas, mis veel riidepuudel rippusid. Laura sinine mantel oli läinud.
Yonge Streetil langes lund. See jahmatas Jeevanit, kui ta teatrist välja astus, see ikka veel tema pintsaku külge klammerduva poolläbipaistva plastiklume kaja. Pool tosinat paparatsot olid terve õhtu lavaukse juures passinud. Arthur ei olnud enam nii kuulus kui varem, kuid pildid temast müüsid endiselt, eriti nüüd, mil tal oli käimas tuline lahutusprotsess modellist ja näitlejast, kes oli teda ühe filmirežissööriga petnud.
Alles väga hiljuti oli Jeevan ka ise kõmupiltnik olnud. Ta lootis, et saab oma endistest kolleegidest märkamatult mööda lipsata, kuid need olid mehed, kelle ametioskuste juurde käis mööda lipsata üritavate inimeste märkamine, ja nad olid tal silmapilk kallal.
„Sa näed hea välja,” ütles üks neist. „Päris peenike mantel.” Jeevanil oli seljas lühike mantel, mis ei olnud päris nii soe kui vaja, kuid aitas saavutada soovitud mõju ja vähendada tema sarnasust endiste kolleegidega, kes kippusid tavaliselt kandma puhvis joppe ja teksasid. „Kuhu sa vahepeal kadusid?”
„Ma töötasin baaris,” vastas Jeevan. „Ja õppisin parameedikuks.”
„Kiirabimeedikuks? Päriselt või? Kas sa tahad teenida elatist joodikute korjamisega kõnniteelt?”
„Ma tahan teha midagi, mis on oluline, kui sa seda teada tahtsid.”
„Ja-jah, olgu pealegi. Sa olid sees, eks ole? Mis seal juhtus?” Paar paparatsot rääkisid telefoniga. „Ma ütlen, et ta on surnud!” ütles parajasti üks neist, kes oli Jeevani lähedal. „Muidugi, lumi ei lasknud head pilti teha, aga vaata seda, mis ma äsja saatsin, vaata, milline nägu on tal selle pildi peal, kus teda kiirabiautosse pannakse…”
„Ma ei tea, mis juhtus,” vastas Jeevan. „Keset neljandat vaatust lasti lihtsalt eesriie alla.” Osalt ütles ta nii sellepärast, et ei tahtnud praegu kellegagi rääkida, võib-olla ainult Lauraga, osalt aga sellepärast, et paparatsodega ei tahtnud ta kindlasti rääkida. „Kas te nägite, kuidas ta kiirabiautosse pandi?”
„Ta toodi kanderaamiga lavauksest välja,” ütles üks fotograaf. Ta suitsetas kiirete närviliste liigutustega sigaretti. „Parameedikud, kiirabi – täismäng.”
„Kuidas ta välja nägi?”
„Ausalt ütlen või? Nagu kuramuse laip.”
„Üks asi on botox, aga see oli juba midagi muud,” ütles teine paparatso.
„Kas midagi ametlikult teatati ka?” küsis Jeevan.
„Mingi ülikonnas vend tuli ja rääkis meiega. „Kurnatus ja, las ma mõtlen hetke, veepuudus.”” Mitu fotograafi naersid. „Neil on alati kurnatus ja veepuudus.”
„Võiks ju arvata, et keegi ütleb neile,” lisas botoxit maininud mees. „Kui keegi leiaks südames niipalju halastust, et viiks paar sellist näitlejat korraks kõrvale ja ütleks: „Kuula nüüd, semu, ja räägi teistele