Appassionata. Märt Laur
Читать онлайн книгу.
kummardus ema tema eest, tõusis tema eest ja tõstis tema eest. See jäi ka ülevaatajale silma, kes marssis ta juurde ja pani käed puusa, nõudes:
„Mida sa oma arust teed? Miks sa tema tööd teed?”
Ema langetas pilgu. „Tal valutab.”
„Valutab!” turtsatas ülevaataja. „Toome talle äkki padja perse alla? Sina vaata, et sa oma töögagi hakkama saad.”
„Saan.”
„Kui tööga hilined, siis on trahv, tead sa seda?”
„Saame hakkama,” ütles ema rõhuga.
Ülevaataja mühatas ja vaatas teda kahtlustavalt, aga astus siis pikkade mõõdetud sammudega eemale.
Ema kükitas maha ja vaatas talle otsa. „Silvia,” ütles ta, „sa pead ise hakkama saama. Ma ei saa sind kogu aeg aidata – nii ei jõua ma oma tööd ära teha ja siis on meil mõlemal halvasti. Saad sa aru?”
Ta ei mäletanud, et ema oleks kunagi varem temaga nii leplikult rääkinud, ja noogutas.
Oktoobri lõpus nägi Silvia hommikuti oma hingeauru. Temperatuur oli nullilähedane ja langes, ning sellist pidevat lõputut külma, mis tõotas minna veel hullemaks, polnud ta veel kunagi tundnud. Ta magas, villane sall ümber kaela, aga hankis sellegipoolest endale köha. Mõnel ööl ei saanud ta muud kui iga veidi aja järel kuivalt paukuda ning päevavalgus maalis varjud tema teravate põsesarnade alla.
Pappkastides magavad kerjused toppisid riietesse ajalehti, nähes välja nagu rohmakad karvased savinukud, kuid külma peale nad ainult naersid oma katkist kõhisevat naeru ja sülitasid hooletult lõkketulle, mille kohal soojendasid käsi. Oranžid ja hallid „mäud”, kes muidu alailma Simona ja Simonetta jalge ümber keerutasid, olid külmadega kuhugi kadunud ning kerjuste silmist luges Silvia midagi, mis täitis ta mõneks ajaks puhta kättemaksuihaga.
Ema pidas ajalehtede kasutamist häbiväärseks, aga tekke Manzodel polnud. Ta tegi Alberto magamisaseme enda kõrvale, et oma kehasoojusega teda soojendada, kuid sellegipoolest hakkas ka Alberto köhima ja ema langes näost ära; näis, et neist kõige väiksema pärast muretses ta kõige rohkem. Ta jootis poisile kõike, mis vähegi lubas inimest elule aidata: eukalüptiõli preparaati, iiri sambla leotist, lehekuulutustes imetabaseks ülistatud Creomulsioni, harilikku oopiumitinktuuri ja Browni köhasiirupit morfiiniga, ning raha, mida ei jätkunud viimasel ajal isegi aganaleiva ostmiseks, sulas ta sõrmede vahel hirmuäratava kiirusega. Kuid tema pilgust võis välja lugeda teadmist, et need ravimid on ainsad, mis hoiavad Albertot vee peal.
Silvia kuulas oma eesriide tagant igaõhtusi vaidlusi ning kahjutunne torkis ta südant.
„Meil ei ole millestki kõrvale panna,” nentis Nonno teatava lõplikkusega.
„Küsi Tominolt laenu, ta naabrimehe poolest ikka annab.”
Isa keeras ennast raskelt madratsil. „Ta ju isegi elab kui lutikas seinaprao vahel, pealegi, kord ta juba andis. Mul see siiani tagasi maksmata.”
„Küsi siis mõnelt töökaaslaselt.”
„Arvad, et nad meitest paremini elavad? Hädad on kõigil ühesugused.”
„Küsi siis kas või viis senti igaühelt,” muutus ema sosin veel tungivamaks. „Ma kardan laste pärast.”
„Nad on jumala kätes.”
„See võib olla väga kuri jumal.”
Siis vaikus.
„Noh?” nõudis ema.
„Ei hakka ma kelleltki küsima,” ütles vana Manzo lõpuks.
„Miks?”
„Ära päri. Ma’p pea sulle vastama.”
Silvia mõtles vabrikule ja sadadele riiderullidele, mis spindlitele aetult kerkisid lae alla, mõtles sooja villa ja paksu teksariide hiiglaslikele varudele ning jääkidele, mis kallati iga päeva lõpus lahtistesse kastidesse ning viidi prügimäele. Ta mõtles, et võib-olla peaks ema omanikult lihtsalt küsima… või ehk peaks ta ise natuke võtma, sest nii vähesest, kui neil vaja, ei hakka keegi puudust tundma.
Ema vaikis natuke ja keeras end siis küljetsi, näoga Nonno poole, toetades pea kõverdatud käsivarrele. „Tead, kuis kohalikud meid kutsuvad? Wop, ütlevad nad. Wop – sa ainult kuule seda, nagu röötsiks miskit jäledat suust välja.”
„Wop, misse tähendab?”
„Mul üks naine tööl seletas, et see tähendabki meiesuguseid, tähendab, et me olevat räpased itaallased, tähendab guappot, kõrilõikajat. Võtame neilt töö, rikume nende tütred, kakleme nende poegadega…”
Nonno pomises midagi kurjal toonil omaette. „Peame vähemalt lastel laskma keelt õppida, et nad teaks virutada, kui keegi midagi kobiseb.”
„Aga sellele nad ei mõtle,” jätkas ema, „et võib-olla tulevad nende tütred ise meie poistega tutvust tegema, ega sellele, et nende endi pojad proovivad vägisi meie neidudega kokku heita, ja neil selle eest kuppel lõhki lüüakse.”
„Õigusega löövad. Ma isegi lööks, kui…” ütles Nonno, aga ei lõpetanud.
„Aga nende arvates, kes on siin säädused teinud, on õigus teistsugune.”
Nad vaikisid jälle mõnda aega. Silvia hakkas peaaegu magama jääma, kui ema tasakesi ütles: „Tead, mida mulle veel tööl räägiti?”
„Mh?” tegi Nonno, kes oli juba suikumas. „Kui sa niipalju tööd ka teeks, kui sa lõksutad,” mõmises ta, „oleks kogu see vabrik juba meie oma. Poleks vaja masinaid osta, võta vaid kari naisi ja küll need lõksutavad. Ei mingeid masinaid.”
„Räägiti, et need, kes ei tulnud siia linna nagu meie, vaid läksid lõuna poole, et neid on lausa oksa tõmmatud.”
„Mis hullu juttu sa nüüd ajad?”
„Kuss, kuss.”
„Mispärast siis?”
„Olevat süüa varastand.”
Isa hääl tõusis ja madrats krägises jällegi ägedalt. „Said oma palga siis. Mu suguvõsas pole keegi varastand. Kui nad viisid lamba või haarasid seapõrssa kaenlasse… ma ütlen, said oma palga!”
„Aga kui võtsid ainult käärukese leiba? Või mis siis, kui… kui ei võtnudki midagi ja ainult räägiti, et võtsid?”
„Mispärast peaks keegi midagi säärast tegema? Üldse, ei mina tea,” ütles Nonno ja keeras selja. „Aga varastamine pole õige. Ma’p tea kedagi, kes varastaks ja Manzod ka igatahes ei varasta. Jää nüüd vakka.” Ta tõmbas teki üle pea, aga ikka kostis veel vaevukuuldavalt: „Kas ei öelnud sõbrad, ää võta seda naist, sa’p jõua eluilmaski tema juttusid ära kuulata. No kas ei öelnud siis…”
Teda võtab vastu ketrusmasinate lagin. Mõned naised tõstavad korraks pilgu, kui ta ruumi siseneb; naabrid keeravad hetkeks pead ning registreerivad ta emotsioonitult. Ametlik tööpäev kestab seitsmest seitsmeni ja selle järgimine on kindlaim viis töölt lahti saada (esimene kord hoiatus, teine kord – võta oma asjad ja kao). Päike on alles tõusmas. Peenikeste sõrmede, peenikeste randmetega käed sikutavad, keeravad, lükkavad, joondavad, kohendavad, juhivad, siluvad. Naaber tõstab vasaku käe (selle, mis riiet masinasse juhib) käeseljaga sinu poole ja näitab sinakaslillakaid laike küünte all, arme sõrmeotstel – kui tegevuse mehhaanilisus ajab mõtted uitama, võib juhtuda, et näpud nihkuvad valesse kohta ja masin lööb nõela sõrmest läbi. Tuleb tööpinda jälgida, kuid mitte sellele mõelda. Mõtle parem, kes hakkab kandma seda jakki, seda seelikut, seda kuube. Oh, seda ma nägin tänaval ühe tõelise daami seljas! Ei,daamid selle vabriku tooteid ei kanna.
Masinate lõgin. Hommikuti on kõik sõnaahtrad. Ülevaataja käib pooletunniste vahedega, astub kiiresti, ei kuluta liigseid sõnu ega pilke. Tunneb kehva töö ka seljaga seistes ära. Vaielda pole mõtet – kui praak siis praak, heal juhul parandab mõni kogenum tüdrukutest